Olümpialinna poistele TV keelatud
Fotod Vallo Kruuser
“Tere tulemast!”
Lai naeratus näol ja terekäsi pikalt ees, astub mulle vastu pikk valges särgis noormees. Rinnatasku küljes must silt kirjaga: Elder Schmidt (vanem Schmidt), Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik.
See 20aastane poiss on mormooni misjonär.
Tema selja taga seisab teine täpselt samasugune täpselt samasuguse naeratuse ja terekäega noormees: vanem Niederhauser. Nad juhatavad mind tuppa, mis meenutab pisikest klassituba. Seinu kaunistavad tundmatute ameeriklaste fotod. Hiljem selgub, et tegu on mormoonide 12 apostliga.
Nad istuvad minust nii kaugele, et diktofonile jääb jutust ainult sosin. Otsustame rääkida poiste emakeeles, kuigi nad pursivad vapralt ka eesti keelt.
Kas kohaliku keele õppimine on misjonäridele kohustuslik?
Niederhauser: Kui meile öeldakse, kuhu me läheme, hakkame kohe selle riigi keelt õppima. Kaks kuud enne siiatulekut õppisime misjonäride koolituskeskuses. Seal erineb kõik meie tavalisest elust. Peame hakkama elama rangete reeglite järgi. P>
Milliste reeglite?
Schmidt: Pool seitse peame tõusma. Siis on kolm tundi õppimist. Pool üksteist peame oma toast väljas olema ja minema inimestega rääkima. Kodus peame tagasi olema kell pool kümme. Siis jääb tund aega puhkamiseks.
Kas teil oma tüdrukud on?
Missiooni ajal ei tohi me olla naistele lähemal kui käsivarre kaugusel. Me ei tohi tüdrukutega käia. (Kohmetub ja läheb näost punaseks.) Tegelikult ei tohi me missiooni ajal käia ei poiste ega tüdrukutega.
Veel ei tohi me vaadata telekat, kuulata raadiot ega lugeda ajalehti.
No erilistel puhkudel tohime vaadata telekat. Ma arvan, et tohime olümpiamängude avamist vaadata. See ei ole veel kindel, aga…
Aga kino ja teater?
Schmidt: Iga kolme kuu tagant on meil midagi kultuuripäeva taolist, võime vaadata mõnd etendust või midagi.
Niederhauser: Viimane kord sõime misjonäridega Eesti Majas lõunat. Pärast vaatasime “Pähklipurejat”.
Kas keegi reeglite täitmist kontrollib?
Niederhauser: Meie missiooni president elab Vilniuses. Ta külastab meid iga kuue nädala tagant. Üldiselt on see siiski meie südametunnistusel.
Kui ma läheksin näiteks kinno või vaataksin telekat, ei annaks keegi mulle selle eest vastu näppe. Kui otsustasin misjonäriks hakata, otsustasin ka reegleid jälgida.
Karistused on olemas küll. Kui mõni misjonär väga paljusid reegleid rikub, saadetakse ta tagasi.
Kuidas said teist pärast esimest ülikooliaastat misjonärid? On see mingi traditsioon või lihtsalt oma valik?
Niederhauser: Pigem valik.
Schmidt: Meie kirikus on igaühel 19aastaseks saades võimalus teenida missioonil. Sa võid otsustada missioonile minna, kui oled 19-27 aastat vana. (Vaatab sõbrale otsa.) Oli vist nii?
Kui palju misjonäre Eestis on?
Schmidt: Tallinnas on 19 misjonäri. Neist neli naised, keda kutsutakse õdedeks.
Narvas on üheksa misjonäri ja Tartus 11.
Missugune on teie tavaline tööpäev?
Schmidt: Me jagame inimestega kuut erinevat vestlust. Otsime inimesi tänavalt või läheme ja koputame nende koduuksele. Vahel soovitavad meie kiriku liikmed mõnd oma sõpra.
Miks te paarikaupa töötate?
Niederhauser: Mingil määral on see traditsioon. Vist Piiblis on öeldud, et jumalasõna jutlustatakse kahekaupa.
Alguses, kui siia tulime, olid meil kaaslased, kes olid siin juba mõnda aega olnud. Aitasime üksteist.
Kuidas inimesed reageerivad, kui te neid kõnetate?
Niederhauser: Üldiselt on nad kenad, aga mõned pööravad meile selja. See on loomulik ja me saame sellest aru.
See kõlab üsna nagu millegi müümine. (Mõlemad naeravad.) Sina õpid ärimajandust?
Schmidt: Seda küll. Olen üsna hea suhtleja. Ei saa ju minna kellegi juurde ja öelda: Ma tahan sulle oma kirikust rääkida. (Naerab.)
Kui inimesed meiega juba rääkima hakkavad, jäävad nad ka kuulama.
Kas on tähtis, mitu inimest te enda poole võidate?
Schmidt: Mina neid ei loe.
Niederhauser: Kirik ei pane meile mingit kohustust, kui palju inimesi me peame pöörama.
Kus te elate?
Schmidt: Mina elan Mooni tänaval korteris.
Niederhauser: Mina Õismäe teel. Elame korterites kahekaupa.
Peaaegu kõik te kannate seljakotte.
Niederhauser: Ah see, jah, nii on lihtsam asju kaasas tassida. Minul on kaasas kaks või kolm Mormoni raamatut (mormoonid jagavad oma “piibleid” tasuta).
Ülikonda peate kogu aeg kandma?
Schmidt: Selline riietus (näitab enda peale) sobib. Meil peavad olema ülikonnapüksid, ilusad kingad – need on sopased, sest väljas on porine – valge särk ja lips. Mõne missiooni juht nõuab, et oleks ka pintsak seljas, aga meie oma ütles, et nii võib küll.
Aga miks?
Schmidt: Et korralik välja näha. See on veel üks müügimehele sarnane asi. Inimesed austavad sind, kui sa ülikonda kannad.
Kas tavalised eestlased teavad üldse midagi mormoonidest?
Niederhauser: Mõned teavad, mõned mitte. Teatakse palju asju, meie kiriku kohta, mis ei ole tõsi.
Näiteks?
Niederhauser: Nad küsivad, kas meil on palju naisi (naerab). Ei ole. Meil (misjonäridel) ei ole ühtegi naist. Minu isal on ainult üks naine.
Lugesin Tom Greeni juhtumist, kes mõisteti Utah's süüdi neljakordses polügaamias ja selles, et ta oma peaaegu 30 last üleval ei suutnud pidada.
(Mõlemad poisid naeravad kõõksudes.)
Schmidt: Utah's on inimesi, kes praegugi polügaamiat harrastavad. Aga nad ei ole meie kirikuga seotud.
Niederhauser: Nad küll väidavad, et on mormoonid, aga tegelikult ei ole see tõsi.
Kui palju misjonäriks saamine maksab?
Schmidt: Kokku umbes 10 000 dollarit. Töötasin selleks neli suve – toidupoes, mingis vabrikus, jne. Vanemad andsid ka juurde.
Anname selle raha kirikule ja kirik annab meile nii palju, kui siin elamiseks vaja.
Kas kümnist maksavad kõik?
Schmidt: Teen seda aastaid. Liikmeks astudes eeldatakse, et maksad kümnist. See on rohkem sinu ja jumala vaheline asi. Keegi ei kontrolli, kas sa maksad kaheksa või üheksa protsenti. (Naerab) Tegin nalja...
Kuidas te oma peas jumalat ette kujutate?
Schmidt: Ta elab. Tal on keha, täiuslik keha. Ta armastab meid. Ta on nagu täiuslik inimene. Ta vaatab alla meie peale, ta vastab meie palvetele.
Niederhauser: Minu ettekujutus on üsna sarnane. Ta on kõikvõimas, kõiketeadja. Aga ta on ka meie isa. Tunneb ja armastab meid kõiki, oma lapsi.
Kui tal on keha, kas tal on siis ka nägu?
Mõlemad: Jah.
Niederhauser: Meie ei tea kõike. Meie ei tea, kuidas ta välja näeb. (Viitab apostlitele seinal: nemad teavad.) Mina tean, et ta on olemas.
Kastid
Sam Schmidt
Sündis Shrewsbury linnas Massachussetsi osariigis.
Keskkoolis suurimad hobid jalgpall ja kergejõustik. Õppinud Salt Lake Citys Brigham Youngi ülikoolis aasta ärimajandust.
Mormooni kiriku valis oma vanemate eeskujul. Tal on kolm õde ja üks vend.
Misjonäriks hakkas 19aastaselt. Eestis peaaegu 17. kuud.
Scott Niederhauser
Pärit Salt Lake Cityst.
Tegi keskkoolis kõvasti sporti: ameerika jalgpall, jäähoki ja lacrosse.
Õppis samas Brigham Youngi ülikoolis.
Valis kiriku samuti vanemate eeskujul. Tal on samuti kolm õde ja üks vend.
Misjonäriks hakkas 19aastaselt. Eestis samuti peaaegu 17. kuud.
Sidebar
Mormoonid Eestis
Mormoonid ehk Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik jõudis Eestisse aastal 1989. Praegu on Eestis neli kogudust. Kaks Tallinnas (eesti- ja venekeelne kogudus), üks Tartus ja üks Narvas.
Liikmeid on kirikul üle 600 (maailmas üldse 11 miljonit). Kahe aasta eest valmis esimene oma kogudusehoone (ilma tornita näeb see välja nagu kool või büroo) Tallinnas Ädala tänaval. Hoone maksis 6 miljonit krooni. Seal on eriline ristimistuba koos basseiniga, kuhu täiskasvanud inimene täies pikkuses sisse mahub. Raha hoone ehitamiseks tuli mormooni kirikult välismaalt.
Selles kirikus pakutakse teenistusel armulaualeiva asemel Kirde saia tükikesi. Armulauaveini (alkoholi, nagu ka kohvi ja teed mormoonid ei joo) asemel aga plastmassist pitsidesse valatud vett.
