Muidu hoiti, nagu tundub, eestilikku tagasihoidlikku joont. Eestis, eriti kasinatel aegadel, pole ju kombeks moeasjadega jamada. Mida aeg edasi, seda jõukam on riik ning julgemad ka katsetused vormiriietuse osas. Tume pintsak asendub valge ja sportliku rõivaga Pariisis 1924.

Amsterdamis neli aastat hiljem lisandub meie esinduse garderoobi lohvkam stiliseeritud kampsun. 1936. aastal Berliinis, sportlikus mõttes Eestile seni kõige edukamal olümpial, on koondise vorm juba šikimast šikk. Ajastu moevoolule kohaselt mundri ja n-ö vabaajarõiva segu.

Revolutsiooniliselt - kotjast hallist pintsakust moodsa vormi ja uudse materjali ning silmapaistvalt julge värvikasutusega rõivasteni - on meie vorm arenenud ka uuemal ajal.

Põnev jälgida, kuidas riik olümpiavormi abil end maailma silmis kehtestab. Olümpiamängude avamine on ju mingis mõttes maailma suurima auditooriumiga moedemm.

Moedemm olümpiamängudel on omaette lühike, konkreetne ja lööv aruanne riigi hetkeseisust. Pekingis näeb maailm väga heas toitumuses Eestit, kui otsustada vormi järgi.

Kuigi pildid vana aja olümpiavormidest on justkui head, on siiski kahju, et tolleaegsetest Eesti koondise vormiriietest on n-ö natuuris alles vaid ühed Pariisi olümpia päevist pärit valged püksid. Oleks tahtnud näha ennesõjaaegset materjali ja värvi, nööpi ja õmblust. Pildilt seda ju ei näe.

Teisalt hakkas vähemasti mind huvitama nõukogude aja vorm. Mingid punased pintsakud on silme ees. Aga mis materjalid olid kasutusel, milline oli nõukaaja tegumoe ja muu maailma moe suhe ning milline oli suhtumine neisse punastesse pintsakutesse, seda ei tea. Ja see on muidugi ka hoopis teine lugu. Aga huvi tekkis.