Olümpiamoedemm Laste Maailmas
Kui oskate tellingute tagant otsida, siis leiate Laste Maailma majast disaini- ja arhitektuurigaleriist väljapaneku iseseisva Eesti vormirõivastest suveolümpiamängudel.
Rõivakunstnikud saavad sest väljapanekust omad signaalid
ja emotsioonid. Põhjalikuma ettevalmistuseta vaatajana märkan muud.
Seda, kuidas riigi jõukuse kasvades saab moodsama joone ka riie, mis
olümpialastel seljas. Nii enne ilmasõda kui ka nüüd.
Vaadates 1920. aasta Antwerpeni mängude aegseid juhuslikuna
mõjuvaid ülikondi ja seejärel 1992. aasta Miami Vice’i
esteetikast kantud, kuid lootusetult aegunud vormi, näed, et kummalgi
puhul polnud vormil suurt tähtsust. Rõõm oli üldiselt
sellest, et iseseisva riigina üldse olümpiast osa võtta saadi.
Muidu hoiti, nagu tundub, eestilikku tagasihoidlikku joont. Eestis,
eriti kasinatel aegadel, pole ju kombeks moeasjadega jamada. Mida aeg edasi,
seda jõukam on riik ning julgemad ka katsetused vormiriietuse osas. Tume
pintsak asendub valge ja sportliku rõivaga Pariisis 1924.
Amsterdamis neli aastat hiljem lisandub meie esinduse garderoobi lohvkam
stiliseeritud kampsun. 1936. aastal Berliinis, sportlikus mõttes Eestile
seni kõige edukamal olümpial, on koondise vorm juba šikimast
šikk. Ajastu moevoolule kohaselt mundri ja n-ö vabaajarõiva
segu.
Revolutsiooniliselt – kotjast hallist pintsakust
moodsa vormi ja uudse materjali ning silmapaistvalt julge värvikasutusega
rõivasteni – on meie vorm arenenud ka uuemal ajal.
Põnev jälgida, kuidas riik olümpiavormi abil end maailma
silmis kehtestab. Olümpiamängude avamine on ju mingis mõttes
maailma suurima auditooriumiga moedemm.
Moedemm
olümpiamängudel on omaette lühike, konkreetne ja lööv
aruanne riigi hetkeseisust.
Pekingis näeb maailm väga
heas toitumuses Eestit, kui otsustada vormi järgi.
Kuigi
pildid vana aja olümpiavormidest on justkui head, on siiski kahju, et
tolleaegsetest Eesti koondise vormiriietest on n-ö natuuris alles vaid
ühed Pariisi olümpia päevist pärit valged püksid.
Oleks tahtnud näha ennesõjaaegset materjali ja värvi,
nööpi ja õmblust. Pildilt seda ju ei näe.
Teisalt hakkas vähemasti mind huvitama nõukogude aja vorm. Mingid
punased pintsakud on silme ees. Aga mis materjalid olid kasutusel, milline oli
nõukaaja tegumoe ja muu maailma moe suhe ning milline oli suhtumine
neisse punastesse pintsakutesse, seda ei tea. Ja see on muidugi ka hoopis teine
lugu. Aga huvi tekkis.