Oma mägi, kobras, järv ja kodu Haanjas
Pere tekkides planeerisid Mari ja Erkki ehitada maja uude nn ökopiirkonda Viimsisse Leppneeme. Projekt sai valmis, aga selle aja peale hakkas arendaja oma õiget nägu näitama - öko oli unustatud, aina enam mindi kompromissidele. Kuna noored suviti sageli Haanjamaa külalislahkust nautisid, sattus pooljuhuslikult nende teele kinnisvaramüügi kuulutus. Ning seal nad nüüd on.
Kunagi oli sel kingul olnud talu, kuid sellest oli säilinud vaid keldrikünka võlv. Orust lepavõsast leiti järv, kus möllav kobras nüüd end pereliikmeks peab, kingu kõrval kõrgub kuppel, millel nimeks Maarimägi. Mäe nime sai pererahvas alles pärast oma otsust teada, mil see mõjus kinnitusena - on ju perenaine ise Mari.
Tagasi loodusesse, kuid mitte peitu
Juuri otsima, lätete manu, selliseid loosungeid oleme kuulnud juba kuuekümnendatest peale. Kindlasti olid igal omad ajendid, kuid eriti radikaalseid Tarzaneid tabas sageli pettumus ja nad leidsid uued loosungid. Mõõdukad aga kaaluvad kaua, milline suhe vana ja uue, traditsioonilise ja nüüdisaegse elunormi vahel on sobiv, et ületada võõrandumist. Idamaiseidki süsteeme uuritakse selleks, et see aitaks meenutada unustatut, taastada kadunud sidet Maa-emaga.
Püsima jäädakse siis, kui eesmärk on heaolu, kui ohvrid ei ületa võite. Ka Mari ja Erkki tahtsid enda sõnutsi "päris-elus, väljaspool liiga linlikku pseudo-sebimist end proovile panna" ning nad ongi leidnud oma tasakaaluasendi traditsioonilise ja tänapäevase vahel. Internetiajastul saab ju kodus tööd teha. Ning nagu ühest suust kinnitavad nad, et tunnevad end "lihtsalt väga hästi". Ja hästi tunnevad end ka nende kaks poissi, poiste vanaema ja külalised, kes meelsasti pererahva seltsis rahulikke päevi veedavad.
Puit on kõige alus
Projekt, mis arhitekt Ralf Tammel valminud Viimsi jaoks, võeti kaasa ja kohandati: kivi hulk vähenes ja elamu põhimaterjaliks sai palk, eraldi asetseval saunal metsakuiv ehk jala peal kuivanud palk.
Palgid olidki esimene investeering. Õues paukus pakane ja palkmajaehitaja Silver Kommusaar kinnitas, et kui järgmisel aastal tahetakse alustada ehitust, tuleb materjal kohe ära osta. Ja nii ostetigi tohutu kogus palke. "Ise olime veel linnas ja veider tunne oli: kusagil kaugel laoplatsil seisab ja kuivab suur palgihunnik, millest kunagi kerkib meie maja," meenutab Erkki. Ja peatselt osteti neid veel juurdegi, sest lisaks majakarkassile on vaja ka kõike muud - on tarvis laudu, et teha näiteks põrandaid, lagesid, mööblit ning treppi.
Esmalt hämmastavadki linnast tulijat palkide mõõtmed. Nii jämedad! Selliseid linnas ei näe: linnamajade seinu paljastades ilmuvad nähtavale saledad männitüved. Kuid siin on ka põrandalauad nii laiad, nagu mõisateski näha pole. Täiskasvanud palgid.
Tasakaaluasendi otsimine
Läbiv põhimõte oli teha nii maja kui ka selle sisu nii, et kõik tunduks praegusel eluhetkel ehe ja õige. Tunnetades läbi, MIS on vaja MILLEKS, KUIDAS seda tehti enne ja kuidas praegu ja MIKS.
"Oma tasakaaluasendit" hakkasid nad tajuma saunas, mis valmis esimesena ja kus elati niikaua, kuni elumaja valmis sai. Saun on elumajast tuntavalt arhailisem ja romantilisem, lähemal "majakesele hanejalgadel". Palkidel pole näiteks oksakohad siledaks lükatud, vaid need on jäetud üsna nukilised, oksajupp mõnes püsti. Rääkimata kanti tahumisest. Elumaja palgid aga tehti seestpoolt kantis, algul tahetud need valgekski lubjata (saunsuvila muljet kartes), kuid ehitaja toel jäädi siiski loomuliku puidu juurde.
Asi jätkus puukuuriga. Silveril seisis selline keset õue ja kui Erkki seda nägi, ütles ta kohe, et palun meile ka üks selline. See rajatis seisab koos hõredatest palkidest, mille otsi pole pärast risttappi ühtlaseks saetud, vaid mis turritavad seinast eemale, nii nagu nad parasjagu jäid. Ning nüüd on nende palgiotste vahele üsna hea näiteks laudu staabeldada.
Saunas elades kogeti, et palkmaja peab sooja. Pererahvas meenutas, kuidas seal kahekümnekraadise külmaga põõnati, alt uks praokil, sest magamislavatsil oli liiga palav. Samas polnud leiliruum ülearu kuumaks aetudki.
Nüüdseks on nad ka elumajas kolmekümnekraadise külmaga talve üle elanud. Maja läbis katse edukalt, kuigi ühes magamistubadest ahju üldse polegi, selle kütab ära alt läbi õhukanali tuppa kerkiv soe. Kõige suurema külmaga toodi majja igaks juhuks paar väikest elektriradikat, aga need seisid enamasti jõude.
Talvine hommik algab selles kodus pliidi alla tule süütamisega ("kohe on eriti hubane olla"), siis järgnevad muud rutiinid - nagu hambad puhtaks - ja päev võib alata.
Ise kasvas ja kujunes
"Ega me siin majas kõike lõpuni määranudki. Meil oli küll hulgaliselt mõtteid, et teeme nii või naa, aga sageli sündis asi ikka "nii, nagu majale parem"," räägivad Erkki ja Mari. Tuli hästi välja, tõestuseks kas või läinud aastal Kodukirja kodukonkursilt saadud ökopreemia.
Palkmaja on ju nagu elav organism, vähesed tunnevad selle ehitamise seadusi ja oskavad arvestada kuivamiste ja vajumistega. Muide, elumaja kokkupanek krundil oli käinud hämmastavalt kiiresti. Kuna enne seda päeva olid mehed palke pikka aega katuse all kokku sobitanud, pandi nüüd krundil seinad numbrite järgi kokku nagu konstruktor. Teise korruse seina laudise all on tuuletõke, puitkarkass, linavilt, roomatt ja savikrohv pluss kohupiimavärv.
Sisetöödel anti töömeestele visioon ette ja nemad siis vaatasid, kuidas kõige paremini välja tuli. Näiteks ahjumeistrile öeldi elutoas: "Soovime ahju nagu iglu!" ja meister hakkas tööle. Tekkiski valge pehme joonega ainulaadne savikuhjatis, mis suure osa majast ära kütab.
Kesk maja raudkivist ja vanadest ahjutellistest pliiti, soemüüri ja leso ladudes pakkus pottsepp välja, et võiks soemüüri vahvärk-vaheseinaga jätkata. Nii tehtigi. Ja nüüd ongi tunne, nagu oleks kodu lihtsalt ise kasvanud.
Samas jätkub siin kodus kõikjale Mari käejälgi. Krohvitud seinad värvis ta koos poistega lõbusaks, omatehtud keraamikat ja pealetikitud sõnumitega tekstiilist-vildist tarbeesemeid leidub kõikjal. Terav pilk leiab siit-sealt sümboleid, mis kannavad harmooniasõnumit.
Mugavusi pole vaja häbeneda
Kummaline, aga samblaga vooderdatud palkide keskele on moodsa elu nõuded imbunud üpris valutult. Ei peeta vajalikuks kaevul käia ega peeruvalgel istuda, vaid märgruumides on soe põrand ja kandiline keraamika, selle kõrval aga pinnakatteametis pajuvits ja nurgaliistuks linane köis. Aganaleiva asemel on laual sageli naaberkülas küpsetatud rosinaleib.
Köök taheti algul teha kontrastiks supermoodne, kuid kui puutö ömees neid selle jutu peale mõistmata ilmel vaatas, hakati ka ise mõtlema, et ideed võiks veidi kohandada. Tulemuseks on rustikaalsed laudadest kapiuksed-sahtlid, mis liiguvad tänapäeva tehnika abil. Tööpind on moekast liimpuidust, selle serv on aga kiira-käära vabakujuliseks lõigatud. Samasugune serv on aknalaual suurte akende all, kus kõigile meeldib istuda ja õuele vahtida. "Siis, kui mehed palke kokku panid, nad aina imestasid, et miks NII suured aknad," räägib Mari, "aga meie meelest täpselt parajad. Ja avanev vaade on rohkem kui hea maali eest."
Haanjas on kodu enamat kui siseruum, enamat kui majad ja õu. "Meil oleks nagu kodu ka neis luikedes, kes üle maja lõunasse lendavad, ja neis tähtedes, mis õhtul saunast tuppa vantsides ainsa õuevalgusena teed näitavad," tunnistab Erkki. "Kes teab, võib-olla elame 15 aasta pärast Londonis või Brüsselis... aga meie praegune vaatenurk elule lähtub Haanjamaalt. See võimaldab näha maailma asju teisiti, vahel ehk realistlikumalt kui hüpermoodsast linnakorterist." MK
5 olulist
1. Saun on metsakuivast materjalist. Elumaja palk on väljast kumer ja seest tahutud.
2. Laastkatuste kõrval haljendab murukatuseid.
3. Pliit ja soemüür on vanast ahjutellisest, vaheseina jätkas meister vahvärk-tehnikaga.
4. Majas on ahjuküte, plaatpõrandate all on elektriküte ja soe vesi tuleb elektriboilerist.
5. Kõigi otsuste juures on eesmärgiks olnud mugavus ja hea tunne.
