On kevad Liivimaal
Lätis tõotab tulla pulbitsev aeg. Möllu põhjus on lõunanaabrite haridusreform, mille kohaselt peaks uuel õppeaastal sealsed venelaste keskkoolid minema suuremas osas lätikeelsele õppetööle. Täpsemalt, kavas on 60 protsenti tundidest pidada läti keeles.
Eesti erakond Isamaaliit avaldas Läti parlamendi julgele otsusele toetust. Meilgi on sellisest reformist aastaid räägitud, ning siis jälle rajajoonele jõudes edasi lükatud. Meie venekeelsed riigikoolid peaksid praeguse seisuga hakkama eesti õppekeelt kasutama 2007. aastal. See aeg on ohutus kauguses. Lätlased tegid asja ära, eestlastel on võimalik vaadata ja õppida sellest, mis nüüd Riias juhtuma hakkab.
Riias juhtubki huvitavaid asju. Toimub uus Atmoda – rahvuslik ärkamine, järjekorras kolmas Läti ajaloos.
Balti tavad
135 aastat tagasi juhtus Vene impeeriumi Läänemere provintsides kõigi siinsete rahvuslike liikumiste Suur Pauk. Asi algas tsaar Aleksander II üleskutest saada “venelastega üheks pereks”. Ettepanek ei kõlanud lätlastele ega eestlastele, see oli täienisti suunatud Baltisaksa publikule. Tsaar oli liberaalne mees, ta ei armastanud jõumeetodeid. Venestamine pidi toimuma järkjärguliselt, Lutheri usutunnistuse asendamist õigeusuga ei kavandatud (see oli olnud Vene marurahvuslaste kindlaid nõudmisi). Vene keel asjaajamises, vene keel koolides – sellega pidanuks tsaari arvates piirduma. Aleksander uskus ajakirjanduse jõudu, ta soosis baltisakslastest ning venelastest rahvuslaste poleemikat trükisõnas. Teemat pidi hoitama kuumana, ent samas kontrolli all.
Suure Paugu vallandajaks sai Tartu ülikooli professor Carl Schirren, kes avaldas 1869. aastal ülikuulsaks saanud essee “Liivimaa vastus”. Baltlaste võitlus venestamise vastu oli sellega alanud. Schirren ja mõned teised käremeelsed liivimaalased läksid emigratsiooni - mõistagi Saksamaale -, kust nad jätkasid kihutustööd Vene impeeriumi vastu. Väidetavalt olnud liivi- ja eestimaalste mõju Saksamaa välisministeeriumis üpriski tugev. Berliini ja Peterburi suhete jahenemisele enne Esimest maailmasõda võis see asjaolu kaasa aidata.
Kalender näitab 21. sajandit, aga Liivimaal on kõik vanaviisi. Rahvuslik võitlus jätkub, aga seekord on “ärkajad” venelased. Ühe teise riigi välisministeerium kommenteerib olukorda, kuid seekord on tegemist Vene Föderatsiooni välisministeeriumiga. On tekkimas kodanikuühiskond, kuid seekord mitte saksa- ega eesti/lätikeelse elanikkonna hulgas, vaid venekeelsetel inimestel.
Uus veri
Läti sündmuste täit tähendust pole Moskvas ega meilgi ilmselt mõistetud. Märksõna on siin “uus põlvkond”, sest liikumine koolireformi vastu on ennekõike venelastest koolinoorte võitlus. Nõukogude ajal täiskasvanuks saanud vene inimesed jäävad siin pigem passiivseks. Läti venelased tunnistavad, et Riia venekeelsete koolide juhid ja õpetajaskond püüdsid takistada oma õpilaste minekut meeleavaldustele. Näiteks oli levinud võte riidehoiu lukustamine, et välja kippuvad lapsed ei saaks kätte oma üleriideid. Venelastest koolijuhte kammitseb sarnane hirm, nagu oli iseloomulik Eesti õpetajatele 1980. aasta noorsoorahuste ajal. Teenelisel pedagoogil on, mida kaotada. Ka lapsevanem võib karta komplikatsioone, eriti kui tal pole Läti kodakondsust. Noored aga ei karda. Neil pole kaotada (esialgu) midagi.
Vandenõuteooriad, mille kohaselt venelastest koolinoorte protestiliikumise taga aimub Vene luure või Vene saatkond Riias, muutuvadki väheusutavaks just sellepärast, et eelmainitud asutused ei suuda vallandada spontaanset noorsooliikumist. Vandenõuteooriate tõsiseltvõetavust võiks kaaluda vaid sel juhul, kui reformivastase protestiliikumise mootor oleksid nõukogude võimu ajal täiskasvanuks saanud inimesed.
Läti president Vaira Vike-Freiberga ei kiida laste meeleavaldusi heaks, sest nende asi on käia koolis. Haridusprobleemide lahedamine on ennekõike täiskasvanute kohustus. Ent täiskasvanud venelased istuvad ahju taga. Kanadas kasvanud Vike-Freiberga ei tunne änge, mis on ühe homo soveticuse hinges.
Läti noored venelased on üles kasvanud juba demokraatlikus riigis ja see on otsustava tähendusega.
Paljud noored aktivistid möönavad, et vastuseis haridusreformile äratas neis huvi poliitika vastu. Lapsed hakkasid lugema ajalehti, nad avastasid internetist Euroopa Liidu, OSCE ja muude taoliste organisatsioonide koduküljed. Nad on õppinud poliitilist poleemikat, nad avastavad avaliku arvamuse mõjutamise nippe.
Noored venelased on eriti uhked selle üle, et neil on õnnestunud luua oma üritusele muusikaline sümbol. Tegemist on paljuräägitud Pink Floydi lauluga “Another Brick in the Wall” EM>, millele noored lõid oma sõnad. Entusiastid rikkusid küll autoriõigust, ning väidetavalt just sel ettekäändel takistatakse nende videoklipi levitamist, aga eks seegi käib nooruse vaimu juurde. Piraatlus on uuele põlvkonnale tuttav asi.
Tõeliselt huvitavaks teeb Pink Floydi laulu kasutamise see, et “Veel üks tellis seinas” on õige kahemõtteline laul just praegusele Venemaa sisepoliitikale mõeldes. Laulu sõnum lööb pigem Vladimir Putini Venemaad kui Läti Vabariiki.
Teine ülimalt põnev asjaolu tuleneb tõsiasjast, et Putin saab võtta Vene demokraatliku mõtlemise Moskvas oma kontrolli alla, kuid Riias ei saa ta seda kuidagi teha. Paradoksaalne, aga noored lätivene protestijad võivad muutuda kunagi tulevikus Moskvale endale peavaluks. Läti haridusrefomiga võitlevad tulevased poliitikud ei saa suhtuda sümpaatiaga süsteemi, mida ehitatakse tänasel Venemaal.
Teesi muutumine antiteesiks
Balti riikide suur arvustaja, Vene Riigiduuma asespiiker Dmitri Rogozin teatas veebruaris Lätis elavate kaasmaalaste olukorda kommenteerides, et Riias on võimule tulnud natsid. Läti välisministeerium ei andnud talle nende sõnade eest viisat, kui Rogozin soovis osaleda 5.-6. märtsil Riias toimunud venekeelse hariduse kongressil. Rogozini sõnavõtt näitlikustab Vene establishment´i võimetust mõista Balti riikides toimuvat. Just nimelt asjaolu, et Lätis on tekkinud mitte kellegi poolt kontrollitav noorsooliikumine, lükkab ümber väite, nagu oleksid Riias võimul natsid. Kas Moskva establishment pole endale ikka veel selgeks teinud fašismi definitsiooni, arvates põhitunnuseks rahvusküsimuse, aga mitte eitava suhtumise parlamenti, mitmeparteisüsteemi, kodanikualgatusse? Võibolla on tegemist vaid propagandatrikiga, aga sel juhul kukub Moskva ise sellesse auku.
Läti venekeelne press kirjutas selle kuu alguses algkooliõpilastest, kes tabati Riias presidendilossi eest lubamatu plakatiga. Sellel oli kujutatud Läti haridusminister sarnases mundris, nagu kannab venelaste rahvuskangelane Stirlitz seriaalis “17 kevadist hetke”. SS-lase munder ja haakrist ongi muutunud lätivene noortele haridusreformi sümboliks. Neile võib segaduse peades esialgu andestada, sest siin avaldub vanemate põlvkondade mõju. Ühiskonnaõpetuses lausharimatusega silma paistev homo soveticus võib tõesti uskuda, et 30ndatel Saksmaal tekkinud poliitiline süsteem sarnaneb nagu kaks tilka vett Läti Vabariigi (etnilise) demokraatiaga.
Lätivenelaste silmad võivad avaneda 1. mail. Noored on kavandanud hiiglasliku meelavalduse päevaks, kui nende maa ühineb Euroopa Liiduga. Kahtlemata on see mõeldud Lääne mõjutumiseks. Ent samal päeval on oodata meeleavaldusi ka Minskis. Noortel valgevenelastel, kes vastustavad oma presidendi ebademokraatlikku režiimi, on samuti tulnud pähe tõmmata endale tähelepanu just 1. mail.
Minski ja Riia võimude käitumine meeleavaldajatega on tõenäoliselt väga erinev. Väikese õppetunni erinevate käitumiste võrdlemisest saavad nii osalejad, vaatlejad kui ka kommenteerijad.
Vene kodanikuühiskonna loomine võib olla Balti riikide missioon. Vene Föderatsioonist pole tänase seisuga vist enam midagi loota. Kui Lätis on alanud venelaste ärkamine, siis meie omad püsivad letargias, neile pole Suur Pauk veel kõlanud. Ismaaliidul võib olla õigus: ka Eesti Vabariigis peaks välja kuulutama haridusreformi, mille tagajärjel kerkiksid eestivenelaste noored Schirrenid, Jakobsonid ja Hurdad.
