Bensiini omastamist seletasid nad sellega, et neil oli bensiini vaja
oma eraürituse korraldamiseks. Vastab tõele, et Otsalt andis oma
endistele alluvatele juhiseid prefektuurile kuuluva bensiini omastamiseks.
Omastatud bensiini kasutati Otsalti mootorpaadis. On jahmatav,
et kõrgepalgaline prefekt peab mõne tuhande krooni kaupa bensiini
varastama, et paadiga sõita. Kas kohtusse jõudnu on
jäämäe tipp?
See oli ka minu jaoks väga
üllatav. Aga ma ei hakka tegema spekulatiivseid järeldusi selle
kohta, mida ei saa tõendada. Süüdi mõisteti isikud
ikkagi vaid kolme bensiini-omastamise episoodi eest. Samas, vaadates
süüdistuste mahtu ja laiaulatuslikkust, oli seaduserikkumine saanud
neile üsna tavaliseks asjaks.
Mis laadi tõendid
Otsaltile kahtlustuse esitamiseks määravaks said –on need
pealtkuulatud vestlused või rääkisid ka endised alluvad
Otsalti peale, nii et suu vahus?
Kõik
süüdimõistetud andsid kuritegude kohta sisulisi ütlusi,
kuid ka jälitustegevusega kogutud tõendid olid väga
tähtsad. Kellelegi ei esitatud süüdistust üksnes ühe
inimese jutule tuginedes.
Ilmselt olid jälitusega saadud
tõendid niivõrd selged ja kõnekad, et kahtlustatavatel ei
jäänudki erilist võimalust oma süüd tagasi ajada
või ütluste andmisest loobuda. Kindlasti nii mõnelegi oli
ütluste andmine ka kergenduseks.
Enamikku kohtualustest
süüdistati prefektuuri vara omastamises. Kui levinud selline
omastamine politseis on?
Kindlasti erandlik. Antud juhul
sai omastamine võimalikuks, sest juhid mängisid alluvatega kaasa.
Välja olid kujunenud omalaadsed suhted, oli tekkinud karistamatuse tunne.
Oma seaduserikkumisega kahjustasid süüdimõistetud ka
kõigi ausate politseinike mainet ning peaksid seetõttu end oma
endiste kolleegide ees topelt süüdi tundma.
Salaküttimise jubedad üksikasjad panevad küsima: kas sel
seltskonnal oli olemas moraalne valmisolek pidada ka inimjahti –
näiteks kodutute või kahtlustatavate kallal?
Sellisele küsimusele vastamine läheks oletuste valda ja nii
äärmuslikke väiteid, mõistetavalt, ma kommenteerida ei
saa. Igal juhul loodan, et efektiivne kriminaalmenetlus ja sellele
järgnenud kiire karistamine on need inimesed maa peale tagasi toonud.
Otsalti soovitusel sulgesid röövpüüdjad
Ahja ja Koosa jõe suudmed. Milleks neile sadade kilode kaupa kalu?
Võib-olla oli see äärmuslik
püügi- või jahikirg, hasart, ahnus. Ongi raske leida
selgitust, miks ühed inimesed peavad võimalikuks püüda
kala ja pidada jahti lubatud vahendite ja meetoditega, teised mitte.
Miks vajas Otsalt infot Lõuna prefekti Tarmo Kohvi
tegemistest?
Otsalt pidas Kohvi oluliseks konkurendiks
tulevase Politsei ja Piirivalve ühendasutuse Lõuna piirkonna
juhi kohale. Otsalt arvas, et kui Kohvi kohta õnnestub koguda
kompromiteerivat infot võimalike ametialaste eksimuste või mis
tahes rikkumiste kohta, vähendab see Kohvi šansse sellele
ametikohale.
Kas Aivar Otsalti jaoks oli
tavapärane kasutad
a erahuvides politsei jälitusvõtteid ja -seadmeid?
Ma siiski ei usu, et see oli tavapärane. Antud juhul langesid
kokku paljud asjaolud: leidusid inimesed, kes Otsalti mõttega kaasa
läksid, ja oluline eesmärk, mida saavutada – tulevase
ühendasutuse Lõuna piirkonna juhi koht.
Kas
vastab tõele, et ühe ametniku maakodust leiti muu hulgas vanu
kriminaalasjade toimikuid?
Ühe ametniku maakodu
läbiotsimisel leiti kriminaalasjade dokumente. Millistel asjaoludel
ja millal need tema kätte sattusid, on täpsemal
kontrollimisel.
Üks väljaanne väitis, et
politseinikud omastasid nn agendiraha – informaatoritele mõeldud
vahendeid? On see tõsi?
Kriminaalasja kaks
omastamise episoodi olid seotud osa süüdlaste poolt erikuludeks
mõeldud raha ebaseadusliku kasutamisega. Erikuludeks mõeldud raha
kasutamisega seonduvaid täpsemaid asjaolusid ei ole mul aga
võimalik selgitada.
Paljude arvates poleks
ärimees Neinar Seli tohtinud padruni-episoodist puhta nahaga
pääseda. Kirjutasid menetlust lõpetades, et Selit on
võimalik mõjutada kriminaalkaristust määramata. Ent
võib-olla on ülirikka ja võimuka inimese jaoks normaalne
pidada end seadustest kõrgemalseisvaks ning ainult karistus niisugust
mõjutabki?
Ma ei saa nõustuda väitega,
et Neinar Seli “pääses puhta nahaga”. Et
tõendamist leidnud 50 padruni edasiandmises ei olnud Seli süü
suur, pidasin otstarbekamaks kriminaalmenetlus lõpetada ning
määrata talle rahaline kohustus.
Sellistes otsustes
lähtume eelkõige kuriteost ja mitte sellest, kas isik on avalikkuse
jaoks tuntud, rikas või mõjukas. Arusaamatust võib
tekitada see, et avalik menetlushuvi juriidilises tähenduses erineb
suuresti avalikust huvist meedia kontekstis, avalik huvi juriidilises
mõttes ei ole kindlasti “see, mis avalikkust huvitab”.
Kriminaalmenetluses ei tohi isiku prominentsus mõjutada tema
kohtlemist.
Siit edasi Otsalti ja “kompanii”
karistuste juurde. Kedagi ei mõistetud reaalselt vangi, kuigi nii
Otsalti kui näiteks Janek Pritsi teod olid võrdlemisi
küünilised, kui arvestada, et tegu oli politseinikega. Miks tingimisi
vangistus neile kõige õiglasem on?
Tuleb
arvestada, et kohtueelse uurimise ajal olid mahukamate kahtlustustega
isikud vahi all, seega said nad sealt oma šoki kätte. Uskuge,
arestimaja ei ole tore koht, eriti politseinikule, kes pole iial arvanud, et
võib sinna sattuda.
Karistuste pakkumisel seab seadus
üsna selge loogika ja piirid, arvestasin ka analoogiliste tegude eest
kriminaalkorras karistamata isikutele varem mõistetud karistustega.
Politseiniku amet karistust ei raskenda, seaduses on raskendavad
asjaolud väga täpselt määratletud. Samas,
kriminaalmenetluse tõttu kaotasid nad töökoha ja sissetuleku,
kogu nende varasem karjäär või haridus muutus paljuski
kasutuks, neil ei ole enam kunagi politseisse tagasiteed.
Selles
väljendubki politseiniku suurem vastutus oma tegude eest. Kui näiteks
ehitustööline mõistetakse varguse eest süüdi, saab
ta ka pärast kohtu otsust rahulikult müüri edasi laduda.
Need inimesed peavad nüüd oma elu paljuski otsast alustama.
See on inimlikus mõttes ehk raskemgi karistus kui kuu või paar
reaalset vangistust.
Paljud nõudsid Otsalti pundile
rasket karistust. Millega seda seletada, eriti kui arvestada, et politsei maine
pole sugugi
halb?
Emotsioone tekitabki see kahepalgelisus –
ühel hetkel nad võitlesid kuritegevusega, teisel hetkel panid ise
kuritegusid toime. Eks kuriteodki näitasid nende kohatist absurdset
jultumust.
Ma ei saa öelda, et see mindki külmaks
või ükskõikseks jättis. Kuid karistusi ei saa
määrata emotsioonidele tuginedes.
Hiljuti
käis uudistest läbi, et ebaseaduslikke relvi kogunud kaitseliitlane
mõisteti seitsmeks aastaks vangi. Aga siin – detonaatorid,
summutid, tapetud kodukakk, omastamine – ja ikkagi tingimisi? Oli see
hind, et vältida aastatepikkust üldmenetlust?
Ma
ei arva, et üldmenetluses oleks kohus neile lõpuks karmimad
karistused mõistnud. Küll oleks sedavõrd mahuka
kriminaalasja kohtulik arutamine veninud väga pikaks, kahtlused ja
määramatus kestnud ning kokkuvõttes oleks see olnud
kõigile kahjulik.
Kuidas sa ennast tundsid, kui
kriminaalasjale joon alla sai?
Väga väsinult.
Kogu see periood alates kriminaalasja alustamisest oli tõesti
intensiivne ja pingeline. Samas on hea meel, et õnnestus nii kiiresti
otsuseni jõuda, sest nüüd saavad nii Lõuna prefektuur
kui prokuratuur oma tööga rahulikumas õhkkonnas edasi
minna.
Kas kriminaalasja keerukus oli kõmulisusega
samal tasemel?
Minu neljateistkümne prokuratuuris
töötatud aasta jooksul on keerulisi kriminaalasju ennegi ette tulnud.
Asjas oli palju süüdistatavaid ning eriliigilisi kuritegusid,
mistõttu tuli läbi töötada materjale alates
majandusdokumentidest kuni jahipidamiseeskirjadeni.
Tõendeid
koguti väga erinevate asjaolude kohta, sest näiteks ebaseadusliku
jahipidamise puhul ei piisa teadmisest, et keegi läheb keeluajal
püssiga metsa, vaid tuleb tuvastada, milliseid loomi või linde ja
kui palju lasti, sest sellest sõltub keskkonnale tekitatud kahju
suurus.
Psühholoogiliselt ma varasemast nii rasket asja ei
mäleta. Süüdlasteks osutusid ju isikud, kelle puhul olin varem
arvanud, et töötame sama eesmärgi nimel ja lähtume samadest
väärtushinnangutest.
Millest uurimine alguse sai?
Prokuratuuri ja kaitsepolitseisse jõudnud infost,
et Janek Prits koos mitme oma alluvaga käib sageli jahil, ehkki tal
puudusid load jahipidamiseks või jahirelvade kasutamiseks. Relvad
omakorda hangiti väidetavalt ebaseaduslikult ametialase tegevuse
käigus.
Kuidas kommenteerid seda, et Jüri Pihli
valitsusest väljaheitmine oli reformikate vastulöök sellele, et
kapo Otsaltit ründas?
Mulle tunduvad sellised
väited asjakohatud, isegi naeruväärsed. Eestis ei ole kindlasti
võimalik, et minister helistab menetlejale ja annab käsu
“teha” kriminaalasi kellegi konkreetse isiku vastu. Igal
prokuröril on Eestis rohkem sõltumatust ja otsustusõigust,
kui avalikkus tundub seda kohati tajuvat.
Menetluse alguses polnud
ei uurijatele ega mulle teada, kuhu ja kelleni me täpselt välja
jõuame. Nii mõnegi tänase süüdimõistetu
kuriteod olid meile väga ebameeldivaks üllatuseks.
Olen kuulnud, et kamba paljastamine ja kohtu ette saatmine oli Margus Grossi
sooloprojekt. Et sa tüdinesid Janek Pritsi ja tema alluvate kroonilisest
laisklemisest, öösiti jahil käimisest, töö ajal
pohmelli välja magamisest jne?
Tagantjärele on
selge, et Pritsi ja tema alluvate “elustiil” hakkas ka nende
tööd mõjutama. Kui politseinik lubab endale
pidevaid seaduserikkumisi eri valdkondades, ega ta siis ka ise ilmselt
kuritegevusega väga sihikindlalt ega suure huviga võitle.
Aga kriminaalmenetluse alustamine ei sõltunud kindlasti sellest, kas
keegi teeb halba või head tööd. Eesti seadused on sellised, et
kui inimene on pannud toime kuriteo, siis alustakse tema suhtes
kriminaalmenetlust, olgu ta politseinik või mitte.
Menetlus
poleks jäänud olemata, kui minu asemel olnuks teine prokurör.
Kui täna tuleb Aivar Otsalt vastu, kas ütled tere
ja naeratad või vaatad kõrvale? Kuidas tema
käitub?
Seda, kuidas Aivar Otsalt käitub, tuleb
küsida temalt endalt. Minul ei ole põhjust teretamisele vastamata
jätta.
Pressile tehtud avalduses ütles Otsalt, et
võttis karistusega nõustudes vastutuse endiste alluvate tegude
eest – vihjates niisiis, et ega ta kõike, mis kirjas, toime
ei pannud. Kas nõustud sellega?
Isikut saab
süüdistada ikkagi vaid nendes kuritegudes, mille ta ise on toime
pannud ja mis saavad ka piisavalt tõendatud. Vastasel korral ei oleks
kohus Otsalti ja teiste politseiametnike suhtes süüdimõistvat
otsust langetanud.
Kuidas viimased kuud su elus välja
nägid? Kas jäi aega puhkuseks, pere jaoks, aga ka asutuse
juhtimiseks, mis on su põhitöö?
Viimased
kuud olen tõtt-öelda koos kaitsepolitsei Lõuna-Eesti
uurijatega tegelenud ainult selle kriminaalasjaga, ka õhtuti ja
nädalavahetustel. Tööpinge oli erakordselt suur, oli
perioode, kus uurijatel jäid ööd vahele, sest polnud aega koju
minna. Arvestades asja mahukust, jõudsid uurijad kriminaalasja ikka
erakordse kiirusega kokku panna, ning väga suur kiitus neile selle eest.
Üle-eelmisel nädalal tabas prokuratuuri
tagasilöök: kohtunik leidis, et toimik ei ole korrektselt kokku
pandud. Meedia elas prokuratuuri “läbikukkumisele” kirglikult
kaasa.
Kui jätta kõrvale meedia asjatundmatus, siis
millest see kisa-kära tekkis?
Tõepoolest, pärast kohtumääruse avaldamist võis
avalikkusele jääda mulje, et tegemist on savijalgadel
süüdistusega, et peaaegu igas kokkuleppe punktis on mingi oluline
viga, kohtu all olevad inimesed võib-olla ei olegi mingeid kuritegusid
toime pannud jne.
Tegelikult hõlmasid süüdistused
rohkem kui 30 eri kuriteoepisoodi ning kohtu määrus käsitles
neist vaid väikest osa.
Mis puudutab enamikku kohtu
etteheiteid, siis pigem oli tegemist erineva juriidilise tõlgendamisega,
mis kriminaalasja sisulist poolt kuigivõrd ei puudutanud. Et
määrus, millega kriminaalasi tagasi prokuratuuri saadeti, ei ole
edasi kaevatav, puudus prokuratuuril ka võimalus oma põhjendusi
esitada või kohtu väiteid vaidlustada.
Näiteks
kohtueelse menetluse kokkuvõte ei ole kohtumenetluses vältimatult
vajalik, pigem on see prokuröri töövahend. Kindlasti ei ole see
dokument, millest kahtlustatav saab teada oma lõpliku kahtlustuse
sisu.
Asja uuesti kohtusse andmisel said mõned viidatud
probleemkohad siiski üle vaadatud ja parandatud.
Mitu
korda menetluse ajal mõtlesid sellele, kas su füüsiline
või ametialane julgeolek on ohus?
Mitte kordagi.
Mitu korda pidid uurimise üksikasjadest informeerima
riigiprokuratuuri või justiitsministrit?
Riigiprokuratuuri informeeritakse jooksvalt olulisematest kriminaalasjadest
ning peaprokurör oli kriminaalasja uurim
ise käigust teadlik. Justiitsministrit pole ma sellest asjast teavitanud
ega ole toimikuga kordagi Tallinnas käinud. Seaduses on kirjas, et
kohtueelset menetlust juhib prokuratuur. Nii see ongi.
Mitu
korda tuli süüdlaste tegudele mõeldes tahtmine kahe käega
peast kinni võtta ja ahhetada, et kuidas kurat see kõik
võimalik on?
Selliseid mõtteid tuli pähe
peaaegu iga päev. See oli emotsionaalselt keeruline kriminaalasi.
Tead kindlasti, kuidas mõjutas see kriminaalasi
Lõuna prefektuuri igapäevast tööd. Kas tänaseks on
politseis töömeeleolu taastunud?
See kriminaalasi
oli kindlasti šokk kõigile Lõuna prefektuuri
politseinikele. Võib üksnes ette kujutada, mis tunne neil oli, kui
ühel hommikul tööle tulles selgus, et mõnegi kolleegi
kabinet jääb tühjaks, sest ta on kuriteos kahtlustatavana kinni
peetud. Kindlasti tekkis palju küsimusi ja kahtlusi.
Sellises
olukorras ei saa keskendunud töötegemisest juttugi olla. See oli
üks põhjus, miks püüdsime võimalikult kiiresti
jõuda kohtulahendini, et kõik kahtlused saaks kiiresti ümber
lükatud, et ausatel politseinikel oleks võimalik oma
igapäevast tööd normaalselt jätkata.
Mida Tartu politsei “mustad lambad” tegid?- Kauaaegne Lõuna-Eesti politseipealik Aivar Otsalt (45) omastas prefektuurile kuuluvat kütust isiklikus paadis kasutamiseks ning raha oma juubelipeo pidamiseks. Hoidis oma valduses keelatud tulirelvi ja detonaatoreid. Tellis Lõuna prefekti Tarmo Kohvi eraviisilise jälitamise ning jagas salaküttidele nõuandeid ja relvasummuti ning röövpüügiks vajaliku elektriseadme.
- Endised Tartu kriminaaltalituse ametnikud, komissar Janek Prits (37), juhtivinspektorid Margus Ootsing (33), Aivo Filippov (29), Veikko Vulf (29), politseidirektor Arved Ant (50) ja komissar Margus Ratnik (46) omastasid prefektuuri vara (raha, sh Otsaltile kinkimiseks, kütust, kummipaadi või näiteks sporditarbeid). Endine kriminaalosakonna ülemkomissar Raivo Kiisk (39) aitas kaasa Otsalti lahkumiskingituseks raha omastamisele ja osales Kohvi jälitamises.
Prits, Ootsing, Filippov, Vulf, Ratnik ning endine vaneminspektor Anneli Naadel (25) küttisid keelatud ajal ja ilma jahiloata loomi ja linde ning püüdsid elektriseadmega kala, olles enne sulgenud jõesuudme.