Õnne valem: Kas tähtajalise lepinguga abielu on lahendus?
Sain vanalt tuttavalt üle pika aja meili. Sestpeale, kui ta aasta tagasi pruudi juurde Londonisse kolis, polnud temast midagi kuulda. Selge see, et uue “kodumaaga” harjumine, eelkõige aga uue elukaaslasega ühise kodu sisse seadmine hõlmab kõik meeled. Ja niikuinii pole armunud inimesega võimalik eriti millestki rääkida.
Armumise sümptomid sarnanevad ägeda mööduva psühhootilise episoodiga, ütlevad psühhiaatrid. Kevad-südames-inimese aju mandeltuumas tõuseb mõnutunnet tekitava dopamiini tase kõrgele ja käitumine omandab maniakaalseid jooni. Tegelikkuse tunnetamise võime on häiritud, reaalsus hajub subjektiivsete psüühiliste elamuste ees, käitumine ei allu isiku tahtele ja pole prognoositav. Pluss hajameelsus, tung luuletada, kõnesid pidada pluss vaimustavad ideed ja kõrgelennulised plaanid pluss metsik energia.
Just sellisena mu vana tuttav oma uue pruudiga möödunud kevadel Easyjeti pardale astuski.
Kirja sisu ehmatas. Jah, elul siin kuningriigis pole viga, kirjutab ta nüüd, aga Dianaga läksime lahku. Kui keeldusin päevapealt välja kolimast, kutsus ta politsei ja nüüd elan juba nädal aega nagu street people.
Lugu nagu iga teine, kinnitab statistika. Tänapäeval on “kuni-surm-meid-lahutab”-suhe vaid pangaga ning inimesed on truud – vastavalt tähtajalisele lepingule – pigem tööandjale kui elukaaslasele. Iga teine kokku kolinud paar läheb mõne aasta pärast kumbki oma teed ning seda trendi pole osanud ükski tänapäeva filosoof ega perenõustaja peatada. Vastupidi, üks kuulus paariterapeut pani pärast 20 aastat kestnud praksist oma kabinetiukse kinni ja vahetas eriala, sest “haiguslugude” analüüs näitas, et vaid kolmandik paare jääb pärast teraapiat kokku.
No ei saa need tänapäeva inimesed kuidagiviisi koos oldud... Aga üksi oldud hoopiski mitte.
Eksperimentaalpsühholoog Harry Harlow tegi viiekümnendatel katseid ahvibeebide ja kahe tehisemaga: üks oli torkiv, külm ja traadist meisterdatud – ent sellelt monstrumilt sai ahvibeebi süüa. Teine “emme” oli konstrueeritud pehmetest ja soojadest materjalidest. Psühholoog eeldas, et ahvibeebi valib ratsionaalselt, s.t toitva ema. Valiski – aga ainult niikauaks, kuni kõht täis sai. Siis pages ta teise, mõnusama kunstema kaissu.
Aju-uurijad kinnitavad, et turvalisest lähisuhtest vallanduvad umbes samasugused mõnutunnet tootvad ajukeemia protsessid kui narkootiliste ainete pruukimisel. Ainult et sõltuvus lähedastest inimestest on enamikul juhtudest positiivne, psüühikat üles ehitav ja inimese arenguks vajalik “narkomaania”.
Katsest ahvidega kasvatas briti psühholoog John Bowlby kuuekümnendatel välja siiani kõige põhjapanevama paarisuhteid analüüsiva, nn seotuse-teooria.
See ütleb, et inimene saab oma täiskasvanuea suhetes korrata neid suhtemustreid, mida ta ise on lapsepõlves kogenud. Sest muud ta ei oska.
Kui lapsel puudub läheduse kogemus, siis on tal täiskasvanuna tõsiseid raskusi suhete loomisega ning neist saavad kehvapoolsed vanemad. Ning sealt tulevad ka traumad: kui laps on kogenud vanemast ilma jäämist, siis naljalt ta täiskasvanuna endale kedagi päriselt hinge võtta ei julge. Sellised sügavad mustrid siis.
Jah, aga tänapäeval pole enam moes kõiki oma probleeme raske lapsepõlve kaela veeretada.
Asemele tulevad kaubalis-rahalised suhted ja partnerite likviidus: armastuse supermarketis saaks justkui alati minna uue riiuli juurde ja valida sobivama toote.
Retsept? Inimene on sotsiaalne olend ning ilma lähisuheteta ei suuda ta elada. Järelikult tuleb pimesi vajutada start-nuppu: “vali uus mäng”. Risk võib ära tasuda, sest õnnestumise tõenäosus on üsna suur – seda kinnitab viiskümmend protsenti kokku jäänud paare.
ÕNNE VALEM
... on Eesti Ekspressi uus rubriik, kus psühholoogiline nõustaja Tiina Jõgeda annab nõu.
