Õnne valem: Sel künkal algas imeline aas?
Milleks on välja mõeldud kooli kokkutulekud? Et nostalgiapisaraid valada? Eesti koolisüsteem on siiamaani üks karmimaid Euroopas, mis siis rääkida veel stagnaaegsest poolsõjaväestatud hullumajast. Mõni hetk roomab veel praegugi unenägudesse.
Käisin äsja põhikooli kokkutulekul. Jubedast laibaroheliste seintega ja hirmuäratava kips-Leniniga hoonest on saanud kirsiõite tooni seinte ja pitskardinatega moodne teadmiste tempel. Mu kirjandusõpetaja on ikka veel tööpostil, sain talle ära öelda, et kõige eest, mis minus filoloogiliselt head on, võlgnen tänu talle. Tema karmus oli just seda laadi, mille eest hiljem õpetajannale lilli tuuakse. Elu lõpuni ei unusta, et kirju kassi pojad kirjutatakse lahku, ja töötatakse, mitte ei töödata.
Peaaegu kõik meie omad olid koos, välja arvatud Anne, klassi n-ö ametlik liider. Anne õppis hästi, teenis aukirju, käis Artekis, õpetajad võisid tema peale alati loota ning ülejäänud klassitäiel oli ka seetõttu muretu. Kollane vilenöör tema triigitud kaelarätil helkis uhkelt, kui ta malevanõukogu esimehena pioneeride paraadi vastu võttis. Anne oli muidu ka tore tüdruk, saime temaga hästi läbi. Pärast põhikooli läks ta meie Tavalisest koolist Eliitkooli ning sai sealgi hiilgavalt hakkama.
...Käisime meenutades koolimajas ringi: suures koridoris pidime ringiratast jalutama ja mõnikord toimusid siin rahvatantsuproovid. Aga siin õpetajate toa ees rivistati meid kehalise kasvatuse tunniks. Ükskord oli Annel kott dressidega koju jäänud. Tema ema, kooli kõige hirmuäratavam õpetaja ja õppealajuhataja, sattus sealt mööda minema just siis, kui sinises kooliseelikus Anne kui mittevõimleja vantsis triibuga rohepükste rivi lõpus. Seis, röögatas õppealajuhataja. Või sina julged dressikoti koju unustada, lõugas ta oma tütre peale. Kuskilt ilmus õpetajast ema kätte hüppenöör, Anne sai rivi ees mitu valusat sähvakat vastu kintse ja nuttis haledasti. Meie ei hinganud ka sel hetkel. Halvatus, mida me Anne ema tundides tundsime, oli tühiasi teadmise kõrval, et Anne pidi hirmutist ka pärast kooli välja kannatama.
Järgmisel päeval mainis tüdruk, et sai õhtul emalt suure kommikarbi. Vabanduseks või nii. Anne ongi ainus koolivägivalla ohver, keda mina kooliajast mäletan, kellegi tagakiusamist või tüdrukute kätši meil polnud. Võigas episood tuli jutuks ka nüüd kokkutulekul, kõik mäletasid seda.
Kui vilistlaste õhtu juba tuure kaotama hakkas, ilmus peosaali uksele, kitarr näpus, Anne.
Raske oli selles räsitud kogus ära tunda meie kunagist oivikut. Temast oli järel paljas vare. Värisevates jäsemetes, vesises mittemidaginägevas pilgus, rinnale loksunud õllelaigus aimus pikka ja piinavat joomatsüklit. Anne ei tundnud kedagi ära, kuid teatas, et tahab meile laulda. Ta plõnnis kitarril ja pudistas midagi, milles võis tabada vendade Urbide hitti “Sel künkal algas imeline aas”. See oli kõige armetum esitus – ja kõige südantmurdvam.
Moraal? Lapsevanemad, ärge püüdke oma lapsest drillida eeskujulikku kodanikku! Üsna tõenäoliselt see õnnestub teil, saate kuuleka, tubli – ja läbinisti õnnnetu lapse.
...Tartu ülikooli arengupsühholoogia professor Tiia Tulviste avaldas hiljuti teles, et Eesti lapsed räägivad peamiselt siis, kui vanemad neilt midagi küsivad. Lapsevanema juuresolekul on Eesti laps pigem vait, kuigi omasugustega ollakse väga jutukad. “Eesti kodudes räägitakse lastega hoopis vähem kui Ameerika või Saksa või Rootsi kodudes ja hästi tihti kasutakse käitumist reguleerivat kõnet. Räägitakse selleks, et lapsele ütelda, mida peab tegema või mida ta tegema ei pea,” rääkis Tiia Tulviste. Meie kodudes-koolides käib lambukeste vormimine ühiskonna imelistele aasadele täie hooga.
“Me kuulsime, kuis puude süda lõi,” plõnnis Anne, “ja tundsime, kuis mullast võrsus rohi...”
