Vallo Kruuser

Rääkisime lõunalauas kolleegiga tulevikust. “Ma olen mõelnud, mida ma teeksin, kui siin enam ei töötaks,” sõnas ta kotletti mugides, “ma ei oska midagi.”

“Aga mida sa teha tahad,” nõudsin ma. Olen ju Peep Vainu lugenud, tean kõiki tähtsaid küsimusi, millega teisi ja ka ennast hulluks ajada. Ise ma vastaksin sellele küsimusele Mart Juure sõnadega: pikutada ja raamatuid lugeda. Juure toimekas naljatöömehe-elu on parim näide sellest, kui ebarealistlikud on meie unistused. Pikutamise kui elustsenaariumi ebatervislikke külgi on analüüsinud juba suur vene kirjanik Ivan Gontšarov, näidates ilmekalt, et Oblomov sellega 150 aastat tagasi õndsaks ei saanud. Tänapäeval ka ei saa.

Pidevalt näägutatakse, et tee seda, mida sa tahad, siis saad õnnelikuks! Mine sinna, kuhu su süda sind kutsub. Ole see, kes sa oled. Otsige endas ja leiate kõik. Mööngem, et need laused mõjuvad klišeena, mitte tarbimisväärtust omava õnnevalemina.

Psühholoogid on ammu välja uurinud, et valdav osa inimesi ei tea, mida nad tahavad – kui rääkida soovidest väljaspool asjade maailma. Igatseda midagi vaateaknalt on lihtne ja loogiline.

Vaid väike protsent on neid, kes “elavad oma lugu”, kes on lapsest peale teadnud, kelleks nad saada tahavad. Suurem osa meist elab päevast päeva – täpsemalt palgapäevast palgapäevani. Tööl käiakse ikka selleks, et füüsiliselt ellu jääda, peret toita, mitte eneseteostuse rõõmust või inimkonna teenimise vajadusest. Ülejäänud vabaduse osas juhindume juhusest.

Eneseteostuse ja eneseotsingute kuulutamine on hinduistlike ja budistlike meditatsioonide teine, õhtumaine tuletis. See on lihtsakoelise heaoluühiskonna veidike väändunud arusaam vaimse avardumise vajalikkusest ja teest tasakaalu ning meelerahuni.

Millest see tuleb, et tänapäeva inimese suurim lahendamata saladus on see, mida ta ise oma elult tahab?

“Kui me ei saa olla need, kes me loomult oleme, kui me ei leia kõikide integreeritud käskude-keeldude alt üles iseennast ja oma tõelist armastust, siis on see tühi ja mõttetu elu,” ütleb India filosoof Osho raamatus “Lähedus”. Selles mainitakse kedagi Nobeli auhinna laureaati, kes võttis auhinna tuima näoga vastu ja ütles, et tunnustus jätab teda ükskõikseks, kuna ta on alati tahtnud saada tantsijaks, mitte täppisteadlaseks. Keda lugupeetud nobelist oma ebaõnnestunud elus süüdistas, jäi arusaamatuks.

Lapse elustsenaarium pannakse paika ammu enne seda, kui mudilane tuletõrjujaks või telleriks saamisest unistama hakkab. Jutt pole elukutsevalikust, vaid väärtussüsteemist, mille järgi hakatakse juba imikut vormima. See pole papa Jannseni aegadest kuigivõrd muutunud. Ta sõnastas selle Pärnu Postimehe esimeses numbris (1857): “Kartkem jumalat, austagem kuningat ja elagem nüüd ja edaspidi oma kalli evengeeliumi Lutteruse usu sees nõnda kui vaga ristiinimese kohus on!“ Toimiv väärtustesüsteem annab turvatunde.

Ja elamegi “nagu vaga ristiinimese kohus”, kurikaga ei vehi, kiusatusse ei lange… ning lakkamatult püüame muutuda paremaks inimeseks, end parandada. Katkisi asju parandatakse. Millal ma üldse katki läksin, et nüüd kulub terve elu enese parandamisele? Vaat see küsimus tekitab ängi, sest alateadlikult inimene teab: ma pole katki, pole kunagi olnudki!

Osho näeb kurja juurt turvalisuses kui inimese vaimses surmas. “Need, kes on oma elu täiesti turvaliseks muutnud, tunnevad tüdimust.” Paljud elavad lihtsalt oma vanemate (elukaaslase, ülemuse, suuraktsionäride) rõõmuks, täidavad nende heausklikke soove. Tagajärg on õnnetud inimesed, kes pealmises, avalikuks esitamiseks mõeldud kihis toimivad suurepäraselt, aga sisemiselt on pehmelt öeldes nõutud. Ja mitte keegi ei aima seda. Inimene ise ka ei pruugi arvata, et tal hea elu koore all miski ürask ­uuristab. Kui ainult neid ärevuse- ja paanikahooge poleks, või ootamatuid vihapurskeid või migreenihooge, millele ühegi skaneeringuga seletust ei leia! Alateadvus on leidlik hinge kitsaskohtadele tähelepanu juhtima.

Sisemiselt on ära käinud üks kuuldamatu krõks ning elamisest on saanud ellujäämine. Need on kaks iseasja. Ellujäämine pole muud kui enda elust läbi vedamine – vedamine hällist hauani, mõeldes, millal haud ükskord tuleb, ütleb Osho. Elamise asemel hakkab inimene ennast kaitsma. Kogu see energia, millest oleks võinud saada laul ja tants, rakendatakse raha, võimu, ambitsioonide ja turvalisuse teenistusse.

Olemise päriskoduks saab unistamine. Tammsaarel on novell: “Itaalia reis”. Raugapaar seisab reisibüroo vaateakna ees ja plaanib ikka veel pulmareisi, milles pool sajandit tagasi sai kokku lepitud…

Kui palju lihtsam on unistada – võrreldes unistuse teostamisega! Sa pead hakkama end liigutama, plaane koostama ja neid samm-sammult ellu viima. Paratamatult käib see tagasilöökide, pettumuste, vaeva ja higi hinnaga. Riski ja ebakindluse hinnaga. Unistuste teostamine on üks neetult valus tee, mõelda kas või ­Kristina Šmigunile. Aga unistamine on puhas rõõm, lihtne ilu, meelakkumine! Tõsiseltvõetavad ettekäänded unistuse teostamise võimatusest lisavad vaid vürtsi. No ei saa ma praegu, mil lapsed väiksed, sõita Austraaliasse mangosid korjama, liiatigi on mul siin majalaen ja vanad vanemad!

Ma ei ütle, et nüüd kohe tuleb kannapööre sooritada ning senisele elule sügava kummardusega kulissid ette tõmmata.

Nipp on siinsamas: leida iseennast käskude-keeldude kihi alt siin ja praegu, keset kõiki tuttavaid argielu-jamasid.

“Ehtne inimene lakkab turvalisusele mõtlemast ja elab täna täiel rinnal. Asjad, mida muuta ei saa, tuleb omaks võtta,” ütleb Osho.

Kotlet sai söödud ja lõunavaheaeg sellega läbi – see tuli igatahes omaks võtta.