Vallo Kruuser

Einoh, ega bemmide lisavarustuses suunatulesid ju pole! Ja üldse – mida kallim auto, seda kindlamini on sel suunatuled rikkis!

Arvatavasti on sedasorti irooniakilde lennanud igas autos, kelle nina alla mõni eessõitja suunda näitamata ümber reastub. Ja seda ikka juhtub. Iga päev, mitu korda päevas.

Perevägivalla ohvritele rajatakse varju­paiku, koolivägivallast ja selle ohvritest räägitakse meisterlikult kunstikeeles (Ilmar Raagi “Klass”, Lionel Shriveri “Me peame rääkima Kevinist”), aga kes tegeleb liiklusvägivalla ohvritega? Mitte nendega, kes traumapunkti või operatsioonisaali kantakse, vaid poriste mantlisabadega alandatute-solvatutega, keda tekib juurde igal ristmikul? Ebakultuursus autoroolis tundub nii enesestmõistetavana, et maanteedel saadud emotsionaalsed mõlgid lihtsalt neelatakse koos mõõduka koguse sapiga alla.

Miks jätab arstliku komisjoni poolt täiearuliseks tunnistatud inimene igati käepäraseks disainitud suunatule sisse lülitamata? See pole niisama juhus. Pealtnäha väikse hooletuse taga võib olla palju psühholoogilisi mõjureid.

Hooletus-tähelepanematus tulenevad keskendumisraskustest.

Keskendumisraskused, tähelepanuhäired on depressiooni tunnus.

Nii agressiivsus kui ka enesehävituslik käitumine on samuti märgid depressioonist. Ja kurnatus ja väsimus ja ükskõiksus enese ja ümbritseva suhtes. Elu mõttetuse ja tühjuse-tühisuse tajumine veel takkapihta! Enesetapumõtetest rääkimata.

Vaat mida kõike võib välja lugeda ühest väiksest “läbipõlenud lambipirnist”!

Tahtmata üldsegi õelutseda soovitan ma kõigisse suunatulede mitte-vilgutajatesse suhtuda täie tähelepanu ja mõistmisega – nad võivad vajada abi.

Äsja ilmus eestikeelsena Soome psühhoanalüütiku Jorma Myllarniemi raamat “Depressioon”. Kui juba psühhoanalüütikud midagi uurivad, siis on selge, et häda juured peituvad varases lapsepõlves, imikueas. “Inimese saatuseks on sündida abitu ja ebaküpsena,” kirjutab Myllarniemi. See tähendab, et laps sõltub alati täiskasvanust, sellest, kuidas tema eest hoolitsetakse, tema arengulistele vajadustele kaasa elatakse – või siis ei elata ja nii saab laps oma esimesed hingetraumad. Psühhoanalüütikud seletavad depressiooni kui kaotusvalu ning kaotust on depressiivse inimese elus mitmel moel näha. “Ta on kaotanud huvi enda jaoks oluliste välismaailma asjade vastu. Ta on kaotanud üldise funktsioneerimisvõime. Tema enesehinnang on langenud, ta tunneb end väärtusetuna ning on kaotanud armastamisvõime.”

Kas see pole kahuriga kärbse tulistamine, näha väikses liikluseksimuses nii sügavat sisemist traagikat? Freudi jaoks polnud midagi juhuslikku!

Igas käitumisdetailis avaneb tee alateadvuseni. Meie alateadvus on täis kurat teab mida, ja mida sellega peale hakata, ei tea. Nagu Eyjafjallajökull või Katla Islandil – kuni ta pole purskama hakanud, ei oska me arvata, mida kõike võib juhtuda, kui kord temperatuur laava välja paiskamiseni tõuseb. Katla ja Eyjafjallajökull annavad väiksemate tõugete, susinate ja tossuga suuremast pingest maakera alateadvuses märku. Seismoloogid saadavad hoiatuse lennujaamadesse ja turismifirmadesse: tähelepanu, uus laks käib varsti ära!

Inimesele pole seismoloogilisi aparaate külge monteeritud. Ainuke võimalus on olla ise enda vulkanoloog ja oma sisemist temperatuuri lugema õppida. Kui ikka kallis kaasreisija kõrvalistmel iga foori taga pidurdamisega esiaknasse lendab ja paigaltsööstu hetkel vastu istet lapikuks pressitakse, siis on see seismoloogiline märk. Rammiv sõidustiil on kindel märk sisemisest tasakaalutusest, sisemise laava podisemisest. Siis tuleb auru välja laskmiseks kasutada aparaati nimega mõistus – see loodetavasti ikka kuulub autojuhi lisavarustusse.