Kati Kerstna

Jutud käivad, et e-ained on väidetavalt tõestatult tervisele kahjulikud. Koguni surmavad. Vähemalt mingi osa neist. Ja jutud käivad, et see väidetav kahjulikkus on kellegi eksitav väljamõeldis. Veel käivad jutud, et e-ainete ohutus on e-ainete tootjate tellitud ja kinnimakstud jutt. Ühesõnaga, igasugu jutte on liikvel, aga kindlalt ei teata justkui midagi.

Või kuidas suhtuda olukorda, kus internetiotsingu tulemusel selgub, et (markantseim näide) aspartaam – väidetavalt ohtlikem toidule lisatavatest uuritud ainetest – tekitab depressiooni ja allergiaid, süvendab Alzheimerit ja Parkinsoni, muundub kehas mingitel tingimustel kantserogeeniks, sisaldab närvimürke ja metanooli, peale selle tekitab janu ja magusaisu. Ehk siis enam-vähem biorelva mõõtu keemia on ometi kindlalt esindatud pea kõikides, imidži poolest justkui tervisliku toote tiitlile pretendeerivates light-jookides ja suhkruvabades nätsudes.

See on keemia, mille sisaldus peaks mõnede teadlaste ja arstide arvamusele tuginedes toodetel kajastuma sama rämedalt kui suitsupakkide surmaga ähvardavad hoiatussildid. Sealjuures tundub kõige ärritavam asjaolu, et paljud justkui tõestatult ohtlikud e-d sisalduvad just lastele mõeldud toodetes. Iga kirjaoskaja inimene peaks põhimõtteliselt suutma kõik e-d toodete siltidelt kokku lugeda. Enamik meist on ilmselt ka juba asjast vähemalt kuulnud ja otsus e-sid tarbida või mitte tarbida peaks nüüdseks küll olema juba iga inimese enda vaba valik.

Lastega on pisut keerulisem. Kuueaastaselt tegelaselt ei saa ju eeldada, et ta kommi­pakilt enne selle avamist tuvastaks sõltuvust tekitavad magusained, kantserogeensed värvained, allergeensed säilitus­ained jms. Lapsed usaldavad täiskasvanuid, usaldavad televiisorist tulevaid reklaame, usaldavad selgelt neile suunatud pakendeid, kogu seda müügiga kaasnevat veenvust ja pimestavust. Nad hõiskavad rõõmsalt ja tänulikult, kui saavad oma järjekordse doosi e-segusid, muutuvad järjest hüperaktiivsemaks, allergilisemaks, ärrituvamaks, rahutumaks, haigustele vastuvõtlikumaks ja ihaldavad veel värvilisemaid, veel magusamaid, veel lõhnavamaid, veel suuremaid komme, nätsumulle, keekse, kooke, limonaade. Veel roosamaks värvitud viinereid, veel lõhna- ja maitsetugevamaid kartulikrõpse, veel uhkemalt topeldatud hamburgereid.

Kui me ise võib-olla tarbime e-sid edasi lohutava teadmisega, et nende ohtlikkus ei ole ju kusagil väga avalikult tõestatud, siis äkki ikkagi peaks hoiduma vähemalt lapsi e-dega toitmisest? Näiteks kas või seni, kuni kurikuulsate e-de väidetav ohutus või nende väidetav ohtlikkus on lõplikult tõestatud.

Paljastav väljapanek „Õnnelik elu” on fotoinstallatsioonide näitus, kus kujutatakse lapsi tarbimas mitmesuguseid värvilisi, igavesti säilivaid, sõltuvust ja allergiaid tekitavaid komme, krõpse ja limonaade koos toodetes sisalduvate e-ainete karmima võimaliku mõju kirjeldamisega.

Näitus „Õnnelik elu” tuuritab veel mõnda aega koolides. Ehk hakkab mõnigi rüblik mõtlema selle üle, mida ta sisse sööb.