19.09.2008, 00:00
Õnnelikud saurused
Hiidsisalikud võisid maismaaloomade valitsejateks tõusta mitte loomupärase tubliduse toel, vaid puhta juhuse läbi, väidavad teadlased.
Dinosaurustel kindlasti ei vedanud, kui suur asteroid 65 miljoni aasta eest
tänapäeva Mehhiko lahe ranniku lähedal taevast alla kukkus,
üleilmse keskkonnakatastroofi põhjustas ja muu hulgas ka
hiidsisalikud hävitas. Kuid ajakirjas Science äsja trükivalgust
näinud uurimuse põhjal tuleb arvata, et enne seda oli saurustel
roppu moodi õnne olnud.
Uuringust võib
järeldada, et hiidsisalikud ei valitsenud kümneid miljoneid aastaid
maailma seetõttu, et nad oleksid teistest loomarühmadest
sedavõrd üle olnud, vaid lihtsalt tänu sellele, et piltlikult
öeldes oli evolutsioonijumalanna neile naeratada otsustanud.
Teadlased on kaua nuputanud, mis põhjusel dinosaurused omal ajal nii
arvukaks said ja seejärel nii arvukana ka kujuteldamatult pikka aega
püsisid. On oletatud, et saurused saavutasid maismaaloomade seas valitseva
seisundi mõne erilise omaduse abil, mis andis neile evolutsioonilisi
eeliseid. Sellisteks omadusteks on pakutud püsisoojasust, väledust ja
paljudesse erisugustesse elupaikadesse sobitumist.
Uus
uurimistöö esitab olemasolevate fossiilsete materjalide uue
matemaatilise analüüsi, millest järeldub, et
tõenäoliselt ei olnud saurused evolutsioonilises mõttes
sugugi rohkem kohastunud kui nendega miljoneid aastaid kõrvuti elutsenud
võistlev roomajarühm, tänapäevaste krokodillide
esivanemad.
Mike Benton Bristoli ülikoolist ja Stephen
Brusatte Columbia ülikoolist uurisid koos kolleegidega võrdlevalt
saurusi ja loomarühma, kelle nimeks nende kasutatud liigitussüsteemis
on Crurotarsi.
(Nimetagem neid siin edaspidi lihtsuse mõttes
mõnevõrra mitteteaduslikult eelkrokodillideks.)
Mõlemad loomarühmad elasid edukalt üle umbes 225 miljoni
aasta eest Maa elustikku laastanud väljasuremiste laine. Kuid
järgmise massilise väljasuremise ajastust, 200 miljonit aastat
tagasi, tulid eelkrokodillidest elusana välja vaid vähesed. Teadlased
koostasid enam kui 60 sauruse ja eelkrokodilli skeletitunnuste andmebaasi ja
arendasid välja mõlema loomarühma uue sugupuu.
Analüüs näitas, et krokodilli eellaste skeletid erinesid
üksteisest märgatavalt rohkem kui sauruste omad üksteisest.
Evolutsiooniteaduses eeldatakse, et mida mitmekesisemad on kehavormid, seda
mitmekesisemad on ka loomarühma eri liikide harrastatavad elulaadid. Nii
võib järeldada, et eelkrokodillide eluasemed ja toidusedelid
varieerusid palju enam kui saurustel – nad olid võimelised
täitma rohkem ökoloogilisi nišše. Niisiis pidanuksid
just nemad olema kahest rühmast edukam.
Fakt on aga, et triiase
ajastu lõppedes ja juura ajastu tulles jõudis lõpule ka
suurema osa eelkrokodillide evolutsiooniline teekond Maal, samas kui
saurused jäid ellu. Pärast võistlejate kadumist avanes
saurustele lõpuks võimalus saada miljoneiks aastaiks
tõelisteks maailmavalitsejateks. Benton ja Brusatte väidavad, et
tõenäoliselt pidi suurtel sisalikel lihtsalt hullupööra
vedama.
“Kui minevikku hoolega uurida, saab selgeks, et
lihtlabasel vedamisel võib olla evolutsiooni käigu
määramisel oluline osa,” ütles Brusatte.
Uuringu autorid kinnitavad, et kuna hiidsisalikud ja eelkrokodillid elasid
pikka aega üheskoos, ei ole mingit põhjust arvata, et saurused olid
domineerivam rühm.
Brusatte arvab, et kui teadlasest
ajarändur sõidaks triiasesse, tuleks tal oletada, et eelkrokodillid
jäävad peale: “Ei ole mingit alust väita, et saurused olid
neist paremad.”