Minu esimene mälestus Erkkist pärineb Mülleri Sassi juubeliürituselt Vanemuise kontserdimajas. Aasta oli siis 1997. Erkki tuli kitarriga lavale vanameistrit õnnitlema, ent tema tervituslauluks millegipärast aega ei leitud. Olles vaevu lausunud mõned päevakohased soovid, aeti pidulikus ülikonnas kikilipsustatud trubaduur korraldajate ja konferansjee poolt peagi saali tagasi. Ometi tundus ta olevat ainus, kel sel õhtul peale juubilari enda midagi publikule öelda oli.

Nii enne kui pärast seda õhtut on Erkkil laulmata jäänud palju laule. Päris vaikima pole teda suutnud sundida aga miski. Paljuski tänu Lauri Sommeri ja tema sõpruskonna abile on Erkki Hüva tänaseks jõudnud oma esikplaadini. "Varjust rambini" sisaldab eneses nii muusikat kui tekstikatkeid, hälbides mänglevalt nii raadiokõlalise kommertsi kui poosetava undergroundi harjumuspärastest raamidest.

Pean tunnistama, et minu isiklik huvi Erkki ning tema tegemiste vastu oli alguses pigem antropoloogiline. Hüva paelus mind eelkõige kui väsimatu vestleja, tekstikahur, kes on nõus rääkima alati, igal pool ja kõigest. Kogu tema olek jutustab vaikimise võimatusest. Tal on vastus igale küsimusele, ka kõigile neile, mida talt keegi kunagi küsida pole märganud. Kuna tänulikke ja arusaajaid kuulajaid pole alati käepärast võtta, liigub Erkki Sokratesena Tartu tänavatel ning hoolitseb ise nii oma auditooriumi pideva olemasolu kui uuenemise eest. Tema isikus kohtuvad isehakanud rahvavalgustaja, (tänava)muusik, show-mees, dändi ja poeet.

Erkki Hüva vaba tekstivool ning gagarinlikes kõrgustes suusatav maailmataju on veel enne kõnealust plaati leidnud konserveerimist Margus Kiisi poolt. Viimase eestvedamisel valminud vaatefilm "Erkki Hüva Jõgeva raamatukogus" (2000) pani paljusid arvama, et tegu on lavastusega. Tegelikult Erkki Hüva maailmas asjad just nii käivadki; kogu tema avalik olek kujutab enesest pidevat performance'it, mille tasemele kutselistel lava- ja kujutavkunstnikel enamasti jääbki tõusmata.

Aastate möödudes olen hakanud üha enam nägema Erkki tegelikku haaret ja talenti. Kriminaalne oleks taandada tema fenomen pelgalt statistilisele täiendusele Issanda Loomaaia niigi liigirohkes galeriis (paljude meelest kõlbab tema talendi avamiseks üksnes meditsiiniline terminoloogia). Pöördeline muutus minu hoiakutes saabus, kui mõistsin, et jutulinnu säravate sulgede all peitub ka laululind. Erkki repertuaaris leiavad teineteist kuldaja estraadi pompöössed ideaalid ning vaese trubaduuri reaalsus. Suur lava ulatub äkki agulituppa ning tänavanurgale. Erkki Hüva on avangard mitte avangardi enda pärast, vaid lihtsast looduslikust paratamatusest.

Hüva viljeleb muusikat, mille vahele on raadioeetris pehmelt öeldes väga raske reklaami müüa. Tema omalooming sööstab ekspressina liinidel Valgre-Grünberg ning Ernesaks-Graps, peatusi tehakse vastavalt piloodi äranägemisele ka kõigis võimalikes vahejaamades. Erkki repertuaari tuumikust leiame tema lapsepõlve lemmiklood ja armastatud meloodiad, mida on marineeritud koduse helilaboratooriumi kummastavate soundide äädikalahuses. Teatav zappalik nihe hoiab tema helimonumente isikupärases kreenis, lastes neil balansseerida absoluutse stiilitaju ja täieliku maitsetuse vahepeal.

Erkki laulud on oma loomult pigem küsimused kui vastused. Või kui nad on ka vastused, siis mitte mõnele võõrale või üldisele küsimusele, nagu pop-maailmas kombeks. Tema eneseväljendus tõukub nii elus kui loomingus siirast imestusest, üha uute ja uute küsimuste lõputust ringmängust, mis avali hinge pöördumatult oma haardesse võtab. Hüvas peitub kunstnik, nagu neid kutselise kunsti ja kommertsi ajastul enam peaaegu ei kohta. Ülejäänud on kas nälga surnud, hulluks läinud või jäädavalt vaikinud. Unustust ja pealiskaudsust soosiva kaasaja taustal tahaks Erkki kohta tarvitada sõnu, mida linnavurlet kehastanud Lia Laats ühes kodumaises mängufilmis enese karakteri kohta lausus: "Ma ei sobi antud keskkonda, minus on säilinud liiga palju renessanssi!" Tõepoolest: Erkkit iseloomustab täitmatu täiusetung, pulbistev ekspressiivsus ning üksi-nokitseja idealism. Tema jaoks kuuluvad elu- ja kunstitõde eristamatult kokku.

Nii Hüva karakteri kui loomingu selgroo moodustavad ausus ja siirus, mille ilminguid kunstis tihtipeale (halvustavalt) ka "naivismiks" nimetatakse. Ma ei tea, kuivõrd on Hüva kontseptuaalne naivist või camp-visionäär, aga ma kaldun neile küsimustele vastates pigem eitava seisukoha poole. Selleks on ta lihtsalt liiga kreatiivne, isetekkeline ning vastuoluline. Sõltumata võõrastest ideedest ja siltidest otsib Erkki uneskõndijale omase väsimatusega oma majakat nii elus kui kunstis, tähetolm habemes ja inglite pikad paid juustes. Temast peegeldub kogu selle maailma ilu ja totrus, üksnes päevavargaile tuttav elamise ekstaas ning usk loomingulise eneseväljenduse enesestmõistetavusse.

Ühes oma plaadile mahtunud (improvisatoorses?) luuletuses küsib Hüva retooriliselt: "see lugu oli eile või hoopis polnudki, olen vaid unistaja pikal teel?" Ma ei tea, kuidas on tema lõputute lugudega, ent Erkki ise on kindlasti unistaja, kelle pikast teest on suurem osa loodetavasti veel käimata. Ja tore on, sest just unistajatest on meil puudus, kes eirates formaati ja auditooriumi tahet, jätavad imele ruumi. Minu nägemuses kunst alles sealt algabki. Pikka liugu ja kosmost kodukeldri, Erkki!

Erkki Hüva…

…jäi aastal 1980 jalgrattaga sõites auto alla. Õnnetusega põrutati Erkki sõnul tal ajud paika.

…debüütalbum “Varjust rambini” on salvestatud Tartus Peetri tänaval asuvate koduseinte vahel. Tema kolleeg plaadifirmast Õunaviks – Lauri Sommer, artistinimega Kago – nimetab Erkki kodu kollaazhiks “kus kohtuvad eri aegade popkultuur, erootika, kodustuudio ja hell sisustajakäsi”.

…on kodustuudios valmistanud ka kuuldemänge (“Tulnuka külaskäik”), monteerinud kokku filme (“Võimlev jänes ja asjad”, “Pelu”) ja katsetanud kujutava kunsti eri zhanrites. Tema guashid olid seinal Y!-galerii kevadisel näitusel “Keeniused”.   

...on olnud tegev ka Aivar Palumäe "pornotööstuses". Episoodilised rollid filmides "Karu türa" ja "Meesus", samuti osales muusik Palumäe mahitusel Eesti pikima riistaga mehe valimisel. Seal ta disklafitseeriti riista venitamise pärast.

* allikas Eesti kultuurileht Sirp