Öökullide aasta

Tänavuse kakurohkuse eest tuleb tänada hiiri, ütleb Eesti Ornitoloogiaühingu projektijuht Rein Nellis.

Ühel ööl naeris keegi võika häälega maakodu aia taga. Kas teie oskate öelda, kes see võis olla?

See maakodu asub…

Võrtsjärve lähedal Tartumaal.

Aia taga on palumännik?

Just.

Siis ma arvan, et ainuke röövlind, kes meil niimoodi õhtuti naerab, on kassikakk. Seda nimetatakse kuradinaeruks.

Mida kassikakk sellise naeruga öelda tahab?

See on emalinnu ärevushüüd. Kuigi üldiselt Võrtsjärve ääres kassikakke eriti teada ei ole… Aga kui te ütlete kindlalt, et see oli naermine, selline "njää-njää-njää"...

Kui ma meenutan Fred Jüssi plaadilt kuuldud naeru, siis see oli sarnane, ehkki veidi kähedam ja justkui oskamatu, nagu noore linnu naer. Kuid kakke pidi tänavu eriti palju leiduma. Millest see on tingitud?

Röövlinnuseire käigus on selgunud, et Eesti hiirte arvukus muutub tsükliliselt. Igal kolmandal aastal saabub arvukuse kõrgseis. Tänavu ongi selline aasta - meil on palju hiiri ja seetõttu ka palju pesitsevaid kakke ja neil on omakorda  palju lapsi. Kui meil on vähe hiiri, siis rätsud, kes kevadel tulevad, lendavad siit küll läbi, aga pesitsema ei jää. Kuid tänavu on hiiri palju ja seetõttu ka rätse rohkem.

Aga miks meil on palju hiiri?

Miks need hiiretsüklid tekivad, on populatsiooniökoloogide suur peamurdmise objekt. Täpne põhjus pole teada ja ega sel ei olegi ühest põhjust, see on looduslike tsüklite koostulem. Ilmastik on kindlasti üks tähtis komponent. Märjal kevadel on hiiri lihtsalt vähem.

Kuidas kakud juba kevadel ette teavad, kas tuleb hea või halb aasta – kas see mehhanism on selge?

Hiired hakkavad juba varakult sigima. Kui kakud rändelt tulevad, siis nad lihtsalt saavad hiirte pealt aru.

Kas kakkude toidusedelis on peale hiirte veel kedagi olulist, kes tänavu on paremas seisus kui mullu?

Väikesi värvulisi söövad näiteks händkakud, kodukakud, lõopistrikud ja muidugi kana- ja raudkullid. Nende puhul on tendents aga pigem vastupidine. Kanakullide sigivus kahaneb, nende arvukus on kümne aastaga langenud umbes kaks korda. Selle üks põhjusi on meie arvates toidubaasi halvenemine: ühelt poolt metsakanaliste arvukuse langus seoses intensiivistunud metsaraiega ja teiselt poolt tuvide ja vareste arvukuse vähenemine.

Tõenäoliselt on see mõjutanud ka kassikaku levikupilti –  nõukogude ajal toitusid mõned kassikakud ainult suurfarmide ja prügimägede rottidest ja tuvidest. Aga nüüdseks on suurem osa vanadest farmidest ja prügimägedest suletud ning kassikakul ja kanakullil on mujalt vaja toitu leida. Kassikaku puhul on üks võimalus mügri, kuid ka selle arvukus oli möödunud kümnendil madalseisus. Seetõttu on neil toiduga probleeme. Kassikakud on koondunud peamiselt rannikule ja saartele, kus nad söövad kajakakolooniates kajakaid ja ka parte.

Kas metsaraie häirib peale kassikaku ka teisi kakulisi? Öökull seostub tavateadvuses ju ikka laanega.

Kõrvukrätsud pesitsevad põlluservas varesepesades, neile ei ole suurt metsamassiivi vaja. Metsasügavuste kakud on aga muidugi händkakud ja habekakud, kes elavad vanades kullipesades või õõnsates puudes. Aga surnud või surevad puud ei ole metsamajandajale teatavasti kuigi kasulikud… Häirimine on suurtele metsakakkudele päris suur probleem, ehkki händkakk on meil õnneks seni veel kõige arvukam kakuliik.

Kui inimene õhtul küla vahel jalutab – millist kakku ta kõige tõenäolisemalt kohtab?

Kultuurmaastikus peaksid kõrvukrätsud inimesele päris tihti ette jääma, ja muidugi kodukakud. Kodukakk ei pelga inimest, elab maja juures vanema puu õõnsuses või pesakastis.

Seda ohtu pole, et viib kana minema?

Ei. Kui tibud on ikka ööseks kinni pandud või vähemalt vana kana juures, siis kodukakk ega muud väiksemad kakud ei tee neile midagi.

Kassikaku puhul pole ka ühtki sellist juhust teada, kuigi tema võib näiteks kala püüda. On teada, et ta on püüdnud ahvenat ja särge. Mina olen leidnud kassikaku pesast ühe meriforelli märgi – asustatud kalad on ilmselt rumalad, ei oska ennast hoida.

Kodukakku saab pesakastiga kergesti oma maja juurde elama meelitada. Ma arvan, et kodukaku laulu tunneb suurem osa inimestest.

Kas see on see klassikaline "uhuu"?

Jah. Nemad on paiksed linnud, ei lähe talveks ära ning kuulda võib neid aastaringselt. Kui aga minna kultuurmaastikult metsa, siis seal kohtab ikka händkakku, vähemalt mandri-Eestis. Saaremaal neid ei ole, seal täidavad händkaku nišši kodukakud, kes mandril ei julge metsas eriti elada.

Kassikakku võib pigem kohata rannaäärsetes kuivades männikutes. Loode-Eestis, aga ka Pärnumaal ja Põhja-Eestis ning saartel. Kuid erinevalt teistest kakkudest läheb kassikakul tänavu suhteliselt kehvasti, teada on vaid kolm pesitsuskatset.

Miks nii?

Raske öelda. Ühest põhjusest juba rääkisime – suurfarmid ja prügimäed oma rottidega on kinni pandud. Metsast toitu ei leia, jäneste arv oli ka viimase ajani suhteliselt madal.

Ehk aitab rottide koha pealt see, et põllumehed ehitavad jälle hoogsasti uusi lautu?

Uute lautadega on ju see häda, et need on tehtud vastavuses euronormidele ja rotid neisse hästi ei sobi.

Võibolla tuleks siis euronormidega hakata soodustama rottide elu laudas?

Keeruline värk (naerab).

Kas kakkudel on looduslikke vaenlasi?

Kassikaku vanalindudel  põhimõtteliselt ei ole.

Kuna kassikakk pesitseb maas, hõreda alusmetsaga palumännikus, siis pesitsuse alguses on munad ja väikesed pojad kerge saak rebastele, nugistele ja kährikutele. Kui vanalind on pesa ligidal, ei pääse rebane ligi, aga häda tuleb siis, kui inimene juhtub vanalinnu pesast ära ajama. Väiksemate kakkude vaenlased on teised suuremad kakud ja nugised.

Soorätsu, kes ka maas pesitseb, segab muidugi niitmine. Heinamaid niidetakse natuke liiga vara, eriti seoses praeguste toetustega, ning pojad lähevad siis vastavalt siloks või heinaks. Pärnumaa kuuest soorätsu pesast on kaks juba siloks tehtud. Seda oleks ilmselt saanud vältida.

Kakkude ja üldse röövlindude kõige levinum surma põhjus on kokkupõrge autoga või hukkumine elektriliinides. Nad on suured linnud ja posti otsast või traadi pealt lendu tõustes kipuvad tiivad korraga vastu kaht traati puutuma.

Metsas on kakku lendamas näha vist päris keeruline?

Kuni viimase ajani oli neid näha küll. Pojad, kes on nüüd juba võibolla liiga suured, mangusid toitu, kiuksusid kusagil puu otsas. Vanemad olid sellest innustatuna juba enne päikeseloojangut saagijahil.

Kõrvukrätsu nägemine on kõige tõenäolisem, ja muidugi sooräts, kes on kõige päevasema eluviisiga. Händkakk alustab ka saagijahti enne päikeseloojangut, teda kohtab vahest kuskil metsasihil või raielangi servas. Seal ta hakkab tumeda metsa taustal ka hästi silma.

Kakke saab kuulata juba jaanuaris. Väga hea aeg kakkude kuulamiseks kestab märtsi algusest mai lõpuni, mil nad laulavad oma territooriumidel kõige intensiivsemalt. Juunis kiuksuvad pojad valjusti tegelikult öö läbi ja seetõttu on neid väga lihtne leida.

Kui keegi näeb kusagil mõnda kakuperet, võiks ta sellest teada anda minu aadressil [e-mail] või teatada Eesti Ornitoloogiaühingusse.

Kas kakk linna ka võib tulla?

Jah. Siinsamas Tartus elab vähemalt kuus paari kodukakke, igas suuremas pargis oma.

Seega kes tahab, võib kas või täna õhtul neid näha või kuulda.

Kindlasti, kui vaid söandab parki jalutama minna.