Näituse pealkiri tuletab ühest küljest meelde zood kui loomaaeda, teisest küljest oleks justkui miskit skisoga tegemist. “Nojah, see sõna tuli kuidagi iseenesest mu juurde. Mõnus absurdne sõna. Seda võibki võtta nii- ja naapidi – hea, et pole liiga konkreetset tähendust,” kommenteerib kunstnik.

Martin räägib, et tema varasem kunst 1990ndate keskpaigas oli märksa morbiidsema tooniga. Aga siis hakkas talle tunduma, et etem maailma paremaks muutmise viis on osutada ikkagi helgetele asjadele. “Negatiivset on igal pool niigi piisavalt palju. Terve ühiskond on kurjust ja sitta täis. Aga päris kõik ju ka negatiivne pole. Miks siis mitte väärtustada elu ja maailma positiivsemat poolt,” arvab Martin.

Mis on Martini meelest inimeste kõige suurem viga? “Linnas on kõik kohad ju mõjutajaid täis – kogu aeg tahab keegi midagi müüa ja pakkuda. Inimesed on seetõttu pidevalt segaduses ja nii ei jäägi suurt aega ega oskust mõelda olulistele asjadele.

Mis need olulised asjad on, sellest vaikitakse tänapäeval isegi koolis. Pigem hakatakse juba lapsepõlvest saati inimest kasvatama tulevase elukutse jaoks – inglise keelt  õpetatakse juba enne lasteaeda, matemaatikat ja muud jura. Paljud lapsed on juba lasteaias stressis, et kas ma ikka saan tööle ja kas mu ema on minuga ikka rahul… Pidev sotsiaalne mure. Kogu aeg on vaja midagi saavutada. Eks see kurnab inimesi, ma arvan. Inimesed ei leia üksteise jaoks aega. Lihtsalt olla ei osata.”  Martini jaoks on oluline südame arendamine.      

Mind huvitab, kust need öökullisilmsed olendid õieti pärit on, keda Martini piltidel kohata võib. “Teisest, väljamõeldud dimensioonist, nad moodustavad oma maailma. Nende maailm peaks olema väga optimistlik ja positiivne… Ja väga lapsik ja kosmiline. Suurte ja avarate mõõtmetega väga hea maailm.”

Lapselikkuse all peab Martin silmas seda, kui inimene ei ole degenereerunud vanainimeselikuks muredepuntraks või konstrueeritud mõttekujundiks. “Need minu tüübid on ju väga siirad ja puhtad, eks. Ühest küljest nad on väga lapsikud, samas nad võivad olla väga sügavad. Arhailised. Totemistlikud. Oleneb, kuidas sa näed neid. Öökull on tegelikult ju vana hea tarkuse sümbol. Tundub ka, et omal kombel väga eestilik.Vana on ju ühtlasi lapsik ka – vanad inimesed muutuvad uuesti lapseks.”    

Aastal 1997 Eesti Kunstiakadeemia vabagraafikuna lõpetanud, disainibüroo Labor asutaja Martin Pedanik tegeles viimased aastad tihedalt tarbegraafikaga ja jäi puhtast kunstist eemale. Praegune “Kizoo” on tema kolmas personaalne kunstinäitus. Vahepeal ei jätkunud kunstiks aega ega energiat, tellimustöid oli niivõrd palju. Martin on kujundanud ohtralt kommertslogosid, kultuuriajakirju ja ilukirjanduslikke raamatuid.    

Graafilises disainis hindab Martin lihtsat ja selget kujundust, mis annab võimalikult täpselt edasi asja sisu.

“Kujundada võimalikult vähe. Teha nulldisaini,” ütleb ta. “Aga selle jaoks on vaja väga head algmaterjali – head raamatut, tarka autorit, vaimukat pealkirja. Kui sinna veel disainijubinaid juurde panna, oleks see minu poolt eputamine.” Nulldisaini kontseptsiooniga haakub ka Tiit Ojasoo juhitav puhastatud näitekunsti viljelev NO-teater, kuhu Martin peatselt tööle siirdub. Kogu teatri graafilist imagot kujundama – plakatid, kavalehed ja nii edasi.        

Millele mõtleb Martin lõõgastudes? Kui ta ei tee tööd ega kunsti? “Lõõgastudes meeldiks üldse mitte mõelda,” selgitab Martin. “Püüaks lihtsalt olla. Kas looduses või maal või …”

Kunstist tähtsuselt järgmine kultuurivaldkond on Martini jaoks muusika. Ise mängib ta oma lõbuks peamiselt käsitrumme ja klaverit. Kuulamiseks sobib seinast seina (rahvamuusikast jazz’i ja  industriaalini) kõik, mis pole tehtud rahateenimise eesmärgil.

“Hea muusika on alati mitmekihiline. Igav muusika on ühetasandiline. Selle kuulamine on sama väsitav nagu uudiste kuulamine. Infotehnoloogia on nii võimsaks läinud – iga päev šokeeritakse kuulajaid üle kogu planeedi, mitu meest kuskil lahingus surma sai. Praegu käib totaalne infoterror. Tavalisi sõdu on inimkonna ajaloo vältel alati peetud.”

Kuidas hindab Martin Eesti kunsti hetkeseisu? “Mulle tundub, et Eesti kunstis nagu ka Eesti ühiskonnas püütakse üha jõuda Läänele järele. Leian, et kunst ei peaks olema igal pool liialt ühesugune. Võiks olla rohkem rahvuslikkust, oma kultuuri otsimist ja leidmist. Eestlased liiga põevad ja kahtlevad, ei taha hästi uskuda oma algse rahvuskultuuri jõusse. Kohalikku rida võiks olla rohkem. Natuke seda siiski on, Jaan Toomiku videotes näiteks. Pole vaja võtta hoiakut, et Kalevipoeg ja regilaulud on ajast ja arust ja kusagil väga kaugel…”

Tähtsatest asjadest ja ükskõik millest

Martin Pedanik. “Kizoo”

Näitus Linnagaleriis on avatud 18. septembrini.

Me võiksime Martin Pedanikku pidada uueks Andres Taliks. Graafikaharidus ja kunstitööd ja hiilgav karjäär kultuuriinstitutsioonide graafilise disainerina. Aga ajastud ja maailmad on siiski erinevad. Nooremale, disainivallas hõivatud kunstnikule pole näitustel erilist võlu. Või aega igapäevatöö kõrvalt.

Kui juba Talist rääkida, siis üks asi on neil veel Pedani­kuga ühine: tööde mõistatuslikkus. Me saame nende tegevuse kohta esitada lõputuid küsimusi, mis see ikkagi on, mida nad kujutavad. Poolabstraktne kunst, jah, aga mida?! Pingestatud on mõlemate tööd. Siinkohal sarnasused ka lõpevad, sest Pedaniku kunst on vähemalt pealiskaudselt vaadates optimistlik, samas kui Tali töid on ka matusebüroode seinal.

Lihtsates, värvilistes, ringimotiive ja ümarnurkseid objekte reastavates piltides liigutakse lihtsuse poole. Esimese saali meditatsiooniobjektidega pildid (Tõnis Vint nimetab sellist objekti kahesilmaaltariks) on juba nii lihtsad ja üldistavad, et sealt kaugemale minna ei saa. Need on pildid kõigest ja mitte millestki. Tähtsad, maailma algolemust ja põhijõude kirjeldavad. Vaid värvide eemaldamine lihtsustaks neid veel.

Tagumises saalis olevais piltides on siiski mingi jutustus. Mingid olendid, nende näod, silmad ja kehad. Koomiksiloomad, nunnud, kuid oma lihtsuse tõttu eriti ohtlikud, meile tundmatust maailmast. Esimeses saalis on tõenäoliselt nende passipildid!

Samas on selles “kujutavas” kunstis olemas kogu meile tuntud disainer Pedanik. Silmi sulgedes ilmub varem või hiljem olendite kõrvale seriifideta kirjas tekst.

Algselt peoflaiereilt tuntud olendid on nüüd tuppa tulnud. Kunstituppa. Ma kardan, et nad ei lähe ära...

Tõnu Kaalep