Kindlasti ei aidanud äri edenemisele kaasa ka pidevad muudatused juhtimisstuktuuris. Kord anti otsustamisõigus eurooplastele, siis haaras Detroit jälle ohjad oma kätte.

Ka uudismudelite ilmumine ei pööranud Opelit lõplikult tõusuteele. Vaid kompaktne mahtuniversaal Zafira on viimastel aastatel Opeli lippu kõrgel hoidnud, ülejäänud mudelid pole eriti millegagi hiilanud. Enam-vähem sarnastel põhjustel – ikka püüdis tootjafirma kokku hoida nii, et see ostjale liiga selgelt välja paistis.

Paistab suurem, kui on

Uue Vectra (Opeli traditsioonide põhjal peaks seda nimetama Vectra C) loomisele aga läheneti hoopis teise nurga alt ning tulemuski on hoopis teine. Kahe eelmise põlvkonna Vectratega pole peale nime enam õieti midagi ühist. Vist poleks olnud liig uuele autole ka uus nimi anda.

Välimusest on haihtunud kõik eelmistele Vectratele iseloomulikud võtted. Biodisainiajastu lutsukommikuju on kadunud, Vectra C sedaankere näeb välja moodsalt (mõõdukalt) kandiline. Eelmiste põlvkondade kõige iseloomulikum detail, kolmas külgaken, on samuti ajalugu. C-piilar kujutab nüüd suurt massiivset kolmnurka. Sama lahenduse võib leida ka Astra küljest ning spioonifotod ja joonised kinnitavad, et see motiiv hakkab iseloomustama kõiki lähituleviku Opeleid. Täpselt nagu ka hiigelsuured, peaaegu neljakandilised esilaternad. Kõik see on ohtralt, kuid maitsekalt garneeritud kroomitud ehisdetailidega.

Vectra C on eelkäijatest mõistagi suurem, trügides juba Omega mängumaale. Ent suurus on siiski suhteline – otsene konkurent Ford Mondeo on tervelt 13 sentimeetrit pikem. Teljevahe erinevus on siiski tunduvalt väiksem ning pakiruumi mahu poolest on Vectra ja Mondeo täpselt võrdsed. Ning ruumi jagub küllalt ka kabiinis olijatele.

Uus pilt, uued lahendused

Kabiinis avanev pilt erineb väga järsult sellest, mis on Opeleid varem iseloomustanud. Materjalivalik ja disain ei jäta kahtlust, et auto loojad on tõsiselt pingutanud. Ja õige kah –  autoomanik näeb ju oma sõidukit põhiliselt seestpoolt.

Väline kandilisus jätkub ka interjöörikujunduses. Vaeva on nähtud detailidega, midagi juhuslikku silma ei hakka. Panipaiku on palju, nende kättesaadavus suurepärane. Nupud-lülitid tunduvad käes mõnusalt soojad, mitte kalgilt külmad. Nahk ja puit polstrimaterjalidena (proovisõiduautoks oli 2,2liitrise mootori ja automaatkäigukastiga Vectra) on maitsekalt kokku sobitatud ega riiva silma. Ohtralt kasutatakse armatuurlaua ja uste katteks ka plastmassi, kuid seegi sulandub perfektselt ülisoliidsena mõjuvasse interjööri.

Esialgu nõuavad tublisti harjumist rooli kõrval asuvad tulede, kojameeste ja lisaseadmete lülitid. Nimelt ei ole need mehaaniliselt fikseeruvad. Kojameeste lülitamisega sain ma pärast paari katset hästi hakkama, kuid suunatulede lülitamist kahe päevaga päris käppa ei saanudki.

Nimelt töötab suunatulelüliti kahes režiimis. Kerge vajutus kangile tähendab seda, et suunatuli vilgub kolm korda. Natuke tugevam vajutus aga jätab suunatule vilkuma. Ning selle piiri tunnetamine võtab aega. Minul juhtus mitu korda, et möödasõitu lõpetades rabasin ma kangi liig tugevalt ning parema suunatule väljalülitamise asemel panin hoopis vasaku tööle. Ja nii edasi.

Opel nagu Saab 

Uus Vectra ja uus Saab 9-3 on ehitatud ühele ja samale põhjale. Mitte nii, et Saab kasutab Opeli põhja või vastupidi. Algusest peale on arendustöö käinud koos. Millest ühine platvorm aga koosneb, ei olegi nii lihtne öelda. Igatehes ei tähenda see mingit metallplaati, mis määrab kõigile autodele ühesuguse laiuse ja teljevahe. Õigem oleks öelda, et tegemist on teatud tehniliste võimaluste kogumiga, mis võimaldab samade sõlmede kasutamist erinevatel autodel.

Aga Vectra loomisel on kasutatud ka mitmeid Saabilt tuntud pisinippe. Näiteks võib jääda arusaamatuks, miks on pakiruumi põhja käepideme küljes mingi tobe plastmassist lõkats. Tegelikult on see vägagi asjalik. Varuratta ümber askeldades ei pea põhjakatet teise käega ülal hoidma, tollesama plastlõkatsi abil saab katte riputada pakiruumi serva külge. Ei mingit kõrgtehnoloogiat, lihtne ja geniaalne.

Sarnaselt Saabile on ka Vectra juhitavus väga hea. Ette heita pole midagi – pereautole hädavajalik mugavus on olemas, samas liigub auto ka ebatasastes kurvides täpselt juhi valitud joont mööda. Mõõdukatel kiirustel töötas Opeli rool pisut täpsemaltki.

Opeli 2,2liitrine jõuallikas pole aga ligilähedaltki võrreldav Saabi sportlike turbomootoritega. Jah, jõudu ja paindlikkust jätkub, aga äkilist teravat minekut ei ole. Kindlasti aitab temperamenti tappa ka automaatkäigukast. Ent ilmselt om emafirma (General Motors) just nii kavandanudki – Opel peab olema rahulik ja soliidne, Saab seevastu sportlikum ja äkilisem.

Vectra GTS

Saksamaal leidub teatavasti kiireteid, kus kiirusepiirangud puuduvad. Saksa autofirmad (välja arvatud Porsche) on aga vabatahtlikult kokku leppinud, et seeriaautodel piiratakse tippkiirus elektrooniliselt 250 km/h peal. Seni pole Opelil olnud vaja oma toodangu tiibu kärpida, kuid uue Vectra tippmudel  jõuab sellele üsna lähedale.

Vectra GTS saab kapoti alla 3,2 liitrise töömahuga V6 mootori, mis arendab 211 hobujõudu ja lubab autol liikuda kuni 248 km/h. “Pereauto” kohta tubli tulemus, pealegi on tegu kõigi aegade kiireima seeria-Opeliga.

Välimuselt jätkab GTS aga “hunt lambanahas” traditsioone. GTS-versioonid on kõik luukpärakerega. Sportlikumat joont rõhutavad detailid on olemas, aga üsna vaoshoitud kujul ning jäävad esmapilgul pea märkamatuks.

Vectra 2,2*

Vectra GTS 3,2 V6

Mootor (cm3/hj)

2198/147

3175/211

Keretüüp

sedaan

laugpära

Pikkus (mm)

4596

4596

Teljevahe (mm)

2700

2700

Tühimass (kg)

1465

1503

Pakiruum (l)

500-1050

500-1360

Kütusepaak (l)

61

61

Tippkiirus (km/h)

210

248

Aeg 0-100 km/h (s)

10,8

7,5

Keskmine kütusekulu (l/100 km)

9,4

10,1

automaatkäigukastiga