Helve Särgava 
neile lihtmenetluse korras määratud karistused ette luges.

Need 20-30aastased elektroonikatehase Elcoteq Tallinn endised lihttöölised ja tehast valvanud turvafirma ESS turvamehed varastasid 2001. aasta aprillis lihtsa, ent hästi toiminud skeemi abil tehase laost üle 70 000 mobiiltelefoni displei ehk vedelkristallekraani, kokku rohkem kui seitsme miljoni krooni väärtuses.

Kohtualustele tingimisi vangistused määranud kohus pani punkti kahe aasta jooksul meedia tähelepanu köitnud suurvarguse uurimisele.

Otsus sobib Elcoteqile, sest vargad on teada ning selge on skeem, kuidas suurtehast tühjendati.

Rahul peaks olema ka keskkriminaalpolitsei, kes avastas paljude osalistega ulatusliku kuriteo.

Tõenäoliselt hingavad kergendatult ka kohtualused, kes peavad Elcoteqile hüvitama pisut rohkem kui seitse miljonit krooni, kuid mis peamine - pääsesid vanglamüüride vahelt.

Isegi turvafirma ESS, kelle mundriau sai nende töötajate varguses osalemise tõttu määritud, peaks olema õnnelik. Vargusloo lahtiharutamisel lõi turvafirma ju aktiivselt kaasa ning pälvis Elcoteqi, ühe oma olulisema kliendi usalduse koostöö jätkamiseks.

Kuid ometi jääb näilise üldise rahulolu kohale rippuma hulk vastuseta küsimusi.

Kas tõesti orienteerusid lihtsad turvamehed-laotöötajad ise maailma mobiilidetailide mustal turul nii vabalt, kavandasid varguse, rahastasid ja viisid selle ellu? Kes neid suunas? Ja kus on pihta pandud 70 000 displeid?

Kahtlusi süvendasid Ekspressini jõudnud vihjed, et must mäng toimus Elcoteq Tallinna (vähemalt keskastme) juhtide teadmisel ja vaikival heakskiidul. Ja et kohtu alla anti üksnes tellimust täitnud mutrid.

Kust tulid libaosad?

Tuleme tagasi kahele suurvargusele eelnenud aega. Turg oli üle ujutatud odavatest ähmase päritoluga mobiiliosadest. Kahtlasi detaile pakuti telefonimüüjatele, remonditöökodadele ja tavalistele inimestele. Nagu mäletab firma Esmofon esindaja Aivar Sirelpuu, pakuti osi sadade ja tuhandete kaupa.

Loomulikult teadis ka politsei, et must mobiiliturg õilmitseb. Nendenigi jõudsid kuuldused, et lõviosa detailidest pärineb Lasnamäe servas asuvast Elcoteqi tehasest.

“Müra oli kõvasti, et Elcoteqist varastatakse jubedalt,” räägib asja uurimisega tegelenud keskkriminaalpolitsei komissar Silver Koorts.

Politsei uuris toimuvat hoolimata sellest, et Elcoteqist ühtki kaebust politseile ei laekunud.

Uurijad said teada, et nii mõnigi suhteliselt lahja palgaga Elcoteqi töötajatest tavatses nagu veneaegse vorstivabriku palgalised aeg-ajalt töölt lahkudes mõne jupi tasku pista. Ent need vargused ei saanud kuidagi turgu mõjutada. Jõuti jälile ka inimestele, kes lubasid Elcoteqist suuremas koguses mobiiltelefone välja tuua. Ent nagu selgus, olid need vaid lubadused.

Uurimine suikus unne. Tõendeid selle kohta, et Elcoteqist meeletult varastatakse, ei leitud. “Mõistsime, et kuuldused Elcoteqist varastamise kohta meenutasid suurt mulli ega vastanud tegelikult tõele,” märgib komissar Koorts.

Elcoteqi tänane kommentaar tollaste kuulduste kohta on väljapeetud. “Kui ettevõttes toodetakse midagi, mida tasuks varastada, siis leidub ka mõni kuritegelike kavatsustega inimene, kes seda teha püüab. Informatsioon meie tehases toime pandud "tavapäraste pisivarguste" kohta ei pea paika. Seda, et detailid "küllalt kindlalt" pärinesid Elcoteqist, ei ole siiani tõendatud. Kuna oli teada, et Elcoteq telefone toodab, siis võis see väide olla ka varaste tüüpiline reklaamitrikk.”

Kuid 2001. aasta mais laekus politseile Elcoteqist kaks avaldust. “9. ja 30. aprillil on toimunud kaks suurvargust, palume süüdlased välja selgitada.”

Soikunud uurimine käivitus uue hooga.

Skeemid nagu filmis

Skeem, mis süüaluste avameelsete tunnistuste põhjal lahti rullus, osutus sama põnevaks kui mõne Hollywoodi filmi stsenaarium.

Veebruaris Elcoteqist kinga saanud Tõnis Ruul tegi oma sõbrale Alexander Nadevaevile ettepaneku pihta panna kaks euroalusetäit (kokku üle 32 000) displeisid. Ruul teadis, et displeid on kallid (tehasehind veidi üle 85 krooni tükk) ja kergesti realiseeritavad. Kaasati kaks tehasetöötajat, kellele lubati vaevatasuks terve alusetäis displeisid. Teise pidid omavahel jagama organiseerijad ise.

Tuli värvata turvatöötaja, sest kaup liikus laos range turvakontrolli all. Üks tööline tundis hästi turvamees Juri Kurojedovit ja pakkus talle paari nupuvajutuse - territooriumi värava ja laoukse avamise ning sulgemise eest 100 000 krooni. Kuna tavalisel turvamehel tegelikult uste avamise õigust ei olnud, lubas Juri osa noosist oma vahetule ülemusele. Kõige lõpuks kaasati veel kaks transameest, kes pidid hinnalise koorma laoruumidest uksele toimetama. Ka nende vaeva hinnati 100 000 krooni vääriliseks.

Pisut rohkem kui nädalaga oli plaan valmis, osad jaotatud ja veel “laskmata karu nahk” jagatud.

Ööl vastu 9. aprilli oli kogu kamp ühes vahetuses tööl ja lumepall lükati veerema. 

Kell pool kaks öösel toimetasid transamehed kauba tõstukitega lao ukse juurde ootama. Kell 1.44 saabus Nadevaev laenatud kaubikuga tehase väravasse. Turvavahetuse vanema abi avas värava ja laoukse. Nadevaev vedas kastid kaubikusse ja kell 1.48 lahkus kaubik tehase territooriumilt.

Teine, kolm nädalat hiljem toimunud vargus, seekord Nadevaevi organiseerimisel, kulges sarnase skeemi järgi ning sama ladusalt. Suhtumine oli eelmise korraga võrreldes aga karmim - osalistele lubati rohkem tasu, keeldujaid ähvardasid “tundmatud mehed” surmaga.

Bussitäis displeisid kadus jäljetult

Kui displeide vargusest rääkisid süüdistatavad lahtise tekstiga, siis jutt varastatud detailide edasisest saatusest muutub uskumatuks nagu pajatused parun Münchhauseni seiklustest.

9. aprillil varastatud partii haihtus kogu täiega. Nadevaevi juhitud mikrobuss 32 000 displeiga peeti Lasnamäe vahel kinni. Mikrobussi oma autoga saatnud Tõnis Ruul väidab, et selle pidasid kinni politseinikud. Kartes vahele jääda, sõitis tema minema, kuid kuulis hommikul Nadevaevilt, et politseinikud tegid koorma tühjaks. Sedasi rääkis Ruul uurijale.

Nadevaev ise rääkis uurijale, et masina pidas kinni keegi tundmatu. Turvatöötaja mundrit meenutavates riietes mees ilmus pimedusest, istus kabiini, sihtis juhti püstoliga ning sundis sõitma dikteeritud marsruudil. Kusagil peatuti, koorem laaditi maha ning kaubik sunniti lahkuma. Alles siis, nagu väidab Nadevaev, pidas mikrobussi kinni politsei, kes viis roolis olnu Wismari haiglasse joobeekspertiisi.

Uurija, leidmata nendele väidetele kinnitust, võtab teema kokku tõdemusega, et ju Nadevaev ja Ruul mõtlesid legendid välja, soovimata displeide müügist saadud raha kaasosalistega jagada.

Kuhu bussitäis displeisid kadus, on siiani teadmata.

Link Kaug-Itta

Kadunud on ka teine, 30. aprillil varastatud partii. Ent huvitava niidi selle kohta, mida varastatud displeidega tehti, annab ühe osalise, Aleksei Sannikovi ülestunnistus. Sannikov kõneles uurijale, et tal olid varasemast ajast kontaktid Hiinaga ning neid suhteid ta displeide turustamisel kasutaski. Mitmed ostjad leidis ka internetist. Ta käis neli korda Riias ja saatis sealsetest postkontoritest varastatud mobiilidetailid kullerfirmaga DHL Hiinasse (Hongkongi) ja Taivani. Kokku sai ta müügist 102 000 dollarit (tollase kursi järgi ligi 1,8 miljonit krooni).

Üllatav, et mingit pangaarvet ta oma sõnul ei kasutanud - kogu raha andis talle jupikaupa keegi võõras. Osa teenitud rahast, 517 000 krooni, andis Sannikov kaasosalisele Eduard Ustinovile, kellelt ta varastatud displeid sai.

Ilus tehing. Ent mitte nii roosiline, nagu esialgu paistab. Vahetult pärast seda, kui Sannikov oli esimese partii displeisid Hongkongi teele saatnud, kutsuti ta ootamatult displeide asjus aru andma. Võõrad, kellega Sannikov kokkulepitud kohas - hotell Susi juures - kohtus, sõidutasid ta linnast välja. Talle tehti selgeks, et on trüginud liiga kõrgesse mängu. “Mulle öeldi, et minu jaoks on palgamõrvar juba tellitud,” seletas ta uurijale. Konkreetse jutuga mehed käskisid järelejäänud displeid maha müüa ja raha neile anda. Noormehele anti 55 000 dollari (ligi miljoni krooni) maksmiseks aega kolm nädalat. Teist sama palju pidi maksma Ustinov, keda samamoodi töödeldi.

Sannikov tunnistab, et pärast seda, kui oli karmidele meestele maksnud oma 55 000 dollarit ning lisaks 100 000 krooni kellelegi tundmatule, kes teda kaitses, jäi talle kätte veel 200 000 krooni. Selle raiskas ta ära.

Sannikov annab otsese vihje, et osa varastatud displeisid saadeti kaugele itta firmadele T&S Telecom Company, World Tech Co ja Messinger Technology.

Kontrollime. Helistame Hongkongi Trevor Leele firmast T&S Telecom Company. 

Naishääl vastab, et härrat hetkel pole, aga võib jätta teate. Teade, et soovin mr Leele mobiili displeisid pakkuda, evib võlujõudu. Hetk hiljem on mr Lee telefonitoru otsas ja kaubast vägagi huvitatud. Ta kinnitab, et tunneb Eestit väga hästi. “Saatke mulle meilile oma kaubast fotod. Alexilt saite numbri, jah?" Mõni minut hiljem laekub sms-i teel Trevori meiliaadress. Side Kaug-Ida majandustiigritega toimib endiselt nagu kellavärk.

Kes tellis ja kes organiseeris

Aastaga pani keskkriminaalpolitsei kokku harukordselt mahuka ning sisu poolest lopsaka toimiku. Kuus köidet ja poolteist tuhat lehte teksti ja pilte. Ometi näib, et uurija eesmärk oli kindlaks teha ainult varguse vahetud osalised. Vastust põhilisele küsimusele - kes oli nende kahe suurvarguse taga, kes tellisid ja kes maksid - sealt ei leia.

On küll vihjed organiseeritud kuritegevusele. Lisaks eelpool kirjeldatud tunnistusele varguses osalenute ja konkreetse jutuga meeste kohtumistest mainisid sarnaseid jutuajamisi veel vähemalt kolm varguses osalenut. Aga pole võimatu, et kutid mõtlesid need lood välja, vabastades end nii politsei ja vahest ka kaaslaste ees vajadusest seletada, kuhu nad displeid või nende müügist saadud raha tegelikult panid.

Võimalik, et “tõelised isad” sekkusid alles pärast varguste toimumist. Ning arvestades, et allilmas on kombeks taolised kuriteod kooskõlastada, kehtestasid nad omavoliliselt tegutsenud noorukitele trahvid.

Ent põhiküsimus. Kas Elcoteqi keskastme juhid siis ikkagi on kuidagi seotud vargustega ettevõttest? Komissar Koorts toob Elcoteqi juhtumi lahendamisest kõneldes näite kütusefirmadest ning juhtumitest, kus firmajuhid ise kütust varastasid ja siis teatasid, et see on kadunud. Mõjub vihjena. Täpsustamisel siiski tõrjub Koorts mis tahes võimaluse seostada seda näidet Elcoteqi juhtumiga. Me saime teineteisest valesti aru.

Kui Elcoteqist selle kohta otsesõnu järele pärida, vastab suurtehas pressiesindaja kaudu, et politsei uuris vargusjuhtumit piisavalt kaua ja põhjalikult, et esitada süüdistus kõigile vargusega seotud inimestele ja juhtum kohtus lahendada.

Kas kadunud displeid kunagi üles leitakse ning kas ses kohtuasjas jäävadki süüdi vaid need 15 varast, on hetkel vägagi hämar. Keskkriminaalpolitseist öeldakse, et kahe varastatud displeikoguse jälgede ajamine käib tegelikult edasi. Jälgitakse nii liine Hongkongi kui ka lähemale, Ida-Euroopasse.