Päevaleht/Pressifoto, Raigo Pajula

Hool koolilapse silmade eest algab tunduvalt varem kui kooliiga kätte jõuab. Esimene silmaarsti visiit peaks toimuma kolmeaastase lapsega. Selles vanuses on hea vaadata, kas nägemise areng kulgeb normaalselt: kui vastsündinud lapse nägemine on üsna kehv, siis kolmeaastase nägemine peaks olema juba umbes 80 protsenti täiskasvanud inimese nägemisvõimest.

Väikelaps ise oma silmaprobleemidele tähelepanu juhtida ei oska – ta lihtsalt ei tea, et maailm võib ka teistsugune paista. Kui lapsel on näiteks üks silm laisem kui teine, kasutab ta vaatamiseks rohkem seda silma, mis paremini näeb.

Kui silmaarst lasteaiaealisel lapsel nägemisprobleemi avastab, on küllalt suur tõenäosus, et kooli ajaks saab selle juba lahendatud.

Järgmisse nägemiskontrolli tuleks minna viieaastase lapsega – selleks ajaks peaks lapse nägemisvõime olema juba sada protsenti täiskasvanu nägemisvõimest.

Indikaatoriks lugemisprobleemid

Enamik kooliks valmistuvaid lapsi tunneb lugemise vastu suurt huvi. Kui aga vanem annab teada, et laps ei taha ega viitsi lugeda, on see silmaarsti jaoks üks võimalik ohumärk. Tähele tuleb panna ka seda, kas laps tõstab loetava teksti silmadele väga lähedale.

Kui silmadega on probleeme, on lugema õppimine ja lugemine väga vaevaline tegevus, mis võib lapsele lausa füüsiliselt haiget teha – pea ja silmad valutama panna.

Mõnikord näeb laps silmade kontrollimise tabelit probleemideta, ometi võib tal esineda probleeme optilise süsteemiga või varjatud kõõrdsilmsus.

Väikese plussiga lugemisprillid võivad teha lugemisega seotud vastumeelsusega imet, seepärast peaksid silmauuringud kehva lugemisega lastel olema alati hästi põhjalikud.

Suhtumine, et plussprill on vanainimeste teema, on ajast ja arust – ka lapse elu võivad õiged prillid märksa kergemaks muuta.

Hilisem kooliprobleem on lühinägelikkus, mille arenemine puudutab neid, kellel on perekondlik eelsoodumus. Kiirel pikkusesse kasvamise perioodil võib miinus suureneda kiiremini.

Silmade tervisel ja sellega seotud probleemidel on tihti geneetiline eelsoodumus. Kui ühel vanemal või vanavanemal on nõrgad silmad, tuleks silmaarsti juures käimisse suhtuda eriti tõsiselt.

Koormus olgu mõõdukas

Siiski ei saa kõike silmadega seonduvat ainult geneetikaga põhjendada. Teadaolevalt on näiteks hiinlaste ja jaapanlaste hulgas väga palju põlvkondade kaupa lühinägelikke inimesi. Kui aga korraldati uuringud Hiina linnades elavate hiinlaste ja Austraalias hiina kogukonna hiinlaste nägemise kohta, ilmnes, et Austraalia hiinlaste nägemine on parem. Geneetiline materjal on sama, Austraalias aga viibitakse märksa enam vabas looduses.

Huvitav eksperiment tehti ka Taanis: õpilaste koormust vähendati märgatavalt, koduseid ülesandeid ei antud ning eksameid ei peetud. Tulemuseks oli peatne, olgugi et väike, lühinägelikkuse vähenemine. Tõsi küll, sellise eksperimendi hind võib olla laste kehvem haridus, seega tuleks püüda leida kuldne kesktee.

Silmaarsti vaatevinklist on kuldseks keskteeks pauside tegemine. Algklassilaps võib teleka või arvuti juures olla korraga pool tundi, sellele peaks järgnema pooletunnine puhkus. Põhikoolis võib ekraani vaatamise ja puhkuse vahekord olla juba 45 : 15.

Arvuti olgu rohkem töö- kui mänguvahend ning selle kasutamise ajal on vajalikud nii üldvalgustus kui ka klaviatuurile suunatud kohtvalgustus.

Voodis lugemine on lubatud, kuid seda tuleb teha istudes, padi selja taga ning kohtvalgus vasakult poolt raamatule langemas. Ka lugemises tuleb teha pause! Kõhuli lugemine ja joonistamine pole silmade seisukohalt õige.

Kuivad silmad teevad haiget

Euroremonditud kodudes, lasteaedades ja koolides on õhk sageli silmade jaoks liiga kuiv. Enese aitamine on lihtsam kui ruumi muutmine – kiiret abi saab kunstpisaratest.

Ekslik on seisukoht, et need tekitavad sõltuvust. Tegu ei ole ravimi, vaid hooldusvahendiga – kuivavat nahka kreemiga niisutades ju ei kardeta kreemisõltuvusse jääda.

Tähtis on leida enda jaoks sobivad kunstpisarad: ühele sobivad vesisemad, teisele aga viskoossemat sorti tilgad.

Kunstpisarate tarvitamisel vanusepiirangut pole, neid võib kasutada ka lasteaialaste silmade niisutamiseks. Igal juhul on see märksa tervislikum otsus, kui lasta lapsel kuivade silmade pärast kannatada.

Kui silmad on kuivad, hakkab laps silmi pilgutama ja käega nühkima. Viimane tegevus aga tähendab infektsiooni viimist silmadesse ning suuremat põletiku ohtu.

Psühholoogilised nüansid

Laste silmaarstil tuleb mõnikord kokku puutuda ka psühholoogiliste probleemidega. Lapsi mõjutab eakaaslaste arvamus uskumatult suurel määral ning laps püüab end iga hinna eest sellega kohandada.

Esineb laste seltskondi, kus prillid on popid, ning laps räägib vanematele ja arstile, et ta ei näe hästi, ehkki tegelikult pole silmadel viga midagi. On ka vastupidist suhtumist – kui eakaaslaste hulgas on prillid ebasoosingus, on laps nõus neid kandma kodus, kuid mitte koolis.

Siin saaks õpetaja lapsele abiks olla, näiteks tuletades tunni algul meelde prillide ettepanemist ja selgitades teistele, et prillid on tervise, mitte uhkuse või piinlikkuse asi.

Selgitustööd vajavad ka vanemad. Kui lapsel on õiged prillid, näeb ta klassi ette ka tagumisest pingist ning vanemal pole vaja nõuda, et teda ilmtingimata ettepoole paigutataks. Pigem vajavad esimeses pingis istumist need, kelle nägemine halveneb vahepeal ülekoormuse tõttu, kuid kes siiski veel prille ei vaja.

Kokkuvõttes on laste silmadele kõige kasulikum, kui kodu, kool ja silmaarst koostööd teevad ning vajadusel ka psühholoogi appi kutsuvad.