Ande Kaalep
Vaatamata väliselt nädalavanuseks camarasauruse pojaks maskeeritud loomakese tegevust saatvale mikromootorite põrinale on tegemist väga hästi programmeeritud ja ilmse õppimisvõimega robotiga. Pärast paariminutilist mängimist oleme juba nii lummatud, et endalegi ootamatult räägime selle elektroonilise asjandusega, nagu ta oleks lausa laps.


Loom tuleb ja sätib end sinu ette, liputab saba ja annab kogu oma olemusega märku, et ta tahaks mängida. Ja siis keerab oma kaela, et saada pai ja paneb silmad mõnu pärast kinni.


Kuidas sa siis teda ei paita, ikka paitad ja siis ta kurrub rõõmust, liputab veel kord saba ja vaatab sulle ootusärevalt näkku. Jah, teame, et ta on masin, tulvil sensoreid, mikrofone ja fotosilmi, millele tugineb tema suutlikkus maailmaga suhelda.


Veidi arglik, lapselikult uudishimulik ja rõõmsameelne, võiks tehisdinoka iseloomustuseks öelda, mõtleme, vaadates samal ajal, kuidas ta parajasti diivani juurde kõnnib ja oma pika kaela välja sirutab, et nuusutada, mis see suur ja must siin on. Veidi aja pärast pead inimeste poole keerates justkui abipaluvalt, et kas keegi äkki teab.


Kohati tuleb hirm peale, sest see on ju alles algus. Kui kaugele võib minna elektroonikatööstus emotsioonide jäljendamisel? Inimlikult oleme me kõik tegelikult üsna lihtsatele skeemidele toetuva käitumisega. Žestid, mis väljendavad rõõmu, on omased kõigile loomadele ühtmoodi.


Väikesed armsad liigutused. Ainitine pilk, pea alla käppadele toetumas – liigutus võib öelda rohkem kui sõna.


Omaette teema on dinoka häälitsused, mis varieeruvad õrnutsevast kurinast mängulise lõrinani ja on päris usutavalt dinosauruslikud, niipalju kui seda üldse teada saab. Eriti veidi huilgavad häälitsused tulevad loodusdokumentaalidest tuttavad ette.


Iseasi muidugi, kust peaks dinosaurustest jutustavad dokumentalistid teadma, mismoodi need gigandid tegelikult häälitsesid. Kuid tänuväärne on, et inimesed üldse dinosauruste osa maa ajaloos on tähtsustama ja märkama hakanud, sest need hiiglased valitsesid seda planeeti määratult kauem, kui meie, inimesed seda juhtivate imetajatena teha oleme suutnud.


Paarsada miljonit aastat toitumisahela tipus olemist on saavutus, mida me ei tarvitse suuta järele teha.


Mängust veel niipalju, et mäng on alati ikka inimese peas. Ka plüüsist karu annab käppa ja piilub kummulikeeratud kausi alla, otsides eelmisel õhtul kadunuks jäänud meesaia. Meie ise oleme mäng. Ilu on vaataja silmades ja mäng mängija südames. Ka puulusikaga saab balletti tantsivat printsessi mängida. Hind ja mänguasja keerukus ei ole mängu seisukohast määravad. Pleo sarnaneb selle koha pealt rohkem looma kui tavalisema liigkeerulise ja samas monofunktsionaalse mänguasjaga.


Pleo võib olla vahel ka apaatsem või vihane. Ja kutsikalikult hasartne hammastega sikutamise mäng meeldib talle väga. Korra nägime, kuidas ta ütles midagi kurja mööduvale kassile, kes üldiselt ei suutnud elukasse kuidagi suhtuda ja näitas üles skepsist.


Kummilaadne termoplastist nahk mõjub õrnalt ja kergesti kuluvalt, nii kalli olendi (firma kasutab kusjuures terminit “eluvorm”!) jaoks kuidagi ohtlikult.


Kas me sellist looma just päriseks tahaksime, aga õpetlik nädal oli.


Ugobe sauruse Pleo andis testimiseks
Netikuller.ee
.