Optimist maailma peielauas
Prohvetid ei ole kuulsad omal maal ja Bjorn
Lomborg (40) pole mingi erand. Aastal 2004 võis ajakiri Time
valida Kopenhaageni Ärikooli professori ja Kopenhaageni Konsensust juhtiva
keskkonnauurija maailma saja kõige mõjukama inimese
hulka, kuid kui soovin Kastrupi lennujaama raamatupoes osta mõnd
Lomborgi raamatut, käitub müüjanna nii, nagu poleks ta sellist
nime kunagi kuulnud. Tõenäoliselt polegi, sest poe riiulitelt ei
leia ühtki Lomborgi teost, olgu siis inglise või taani keeles.
Mitte et Lomborg poleks kirjutanud menukeid. Tema siiani kuulsaimat
üllitist “Skeptiline keskkonnakaitsja” nimetas The Daily
Telegraph 2001. aastal “tõenäoliselt kõige
olulisemaks” keskkonnaalaseks teoseks, mis kunagi ilmunud.
“Triumf!” sekundeeris Economist ja tänavu 4. septembril
jõudis sama autori sulest USA raamatupoodidesse uus raamat –
esialgu 75 000 trükiarvuga “Cool It”
(tõlked tulekul).
Kopenhaageni südalinnas tuleb
aga läbi käia tervelt kolm kauplust, enne kui kas
või üht Lomborgi kirjutatud teost (“Verdens
Sande Tilstand”) näha õnnestub. “Maailma
tõeline olukord. BESTSELLER,” kinnitavad suured
tähed selle esikaanel, kuigi punastel kleepsudel 59.90 Taani krooni peale
viidud hind selle väitega eriti hästi kokku ei lähe.
“Mina teda igatahes ei armasta,” rehmab müüja,
valgepäine vanahärra.
Põhjuseid,
miks Bjorn Lomborg kõigile meeldida ei
pruugi, võib välja mõelda vähemalt viis:
1. Igal normaalselt sentimentaalsel inimesel
lähevad silmad telekast naftaseid linde nähes niiskeks,
kuid Lomborg leiab, et naftareostused on just nimelt seda
– dramaatilised eeskätt teleekraanil. Maailma
tõelised probleemid ei peitu sugugi mõnes
õlilaigus.
2. Osa neist tõelistest probleemidest
on lahendamatud. Süsinikdioksiidi emissiooni piiramine läheks maksma
kaks korda rohkem kui kliimamuutustega kohanemine. Euroopas viimasel
ajal aset leidnud üleujutustele olevat inimestel kõige
õigem reageerida jõeäärseid alasid lihtsalt maha
jättes.
3. Otsekui kontrastiks on
Lomborg entusiastlik küsimustes, kus optimismi õieti
oodata ei oska. Ta on väitnud, et kliima soojenedes hakkab
kokkuvõttes surema vähem inimesi – kuigi kuumasurmasid
tuleb juurde, kaaluvat selle üles külma tõttu teise ilma
minemiste vähenev arv. Puu- ning juurviljade
töötlemine putukamürkidega olevat hea üksikute
kaasnevate vähijuhtude kiuste, sest palju enam inimesi
kooleks siis, kui kokkukuivava saagi
tõttu vitamiine ja antioksüdante toidulaual lihtsalt
napiks.
4. Lomborgi faktid logisevad kriitikute
sõnul tihti mitmest kandist –
vigade analüüsimisele on pühendatud spetsiaalsed
veebilehed (http://www.lomborg-errors.dk/ , http://www.anti-lomborg.com/ ). Taani
teadlaskond on teda (ebaõnnestunult) süüdistanud
“teaduslikus ebaaususes”.
5. Tema seisukohad klapivad kahtlaselt hästi kokku
parempoolsete valitsuste, sealhulgas Valge Maja praeguse administratsiooni
omadega.
Kuid intervjuusid oskab skandaalne taanlane h&
auml;sti anda – edeva ja enesekindla inimese säraval kombel.
Milline on suurim probleem, millega maailm silmitsi
seisab?
Ei ole mingit kasu probleemile osutamisest, kui selle
vastu midagi parata pole – isegi siis, kui probleem on iseenesest
väga tõsine. Võiks ju näiteks öelda, et suurim
probleem on oluline puudujääk surematuse osas, fakt, et me
kõik sureme. Oleks tõesti hea, kui see probleem saaks lahendatud,
kuid paraku me ei tea, kuidas seda teha. Suurima probleemi otsimine pole seega
ratsionaalne tegutsemisviis.
Tuleks küsida, mis on parim, mida
me saame teha, ja näiteks HIViga nakatumise ärahoidmine – mitte
ravi, vaid nakatumise ärahoidmine – on uskumatult odav ja
efektiivne. Kulutades väga vähe raha ning jagades Sahara-taguses
Aafrikas rohkem infot ja kondoome, saaks me ära hoida 28 miljoni inimese
surma järgmise viie kuni kümne aasta jooksul.
Teine
oluline probleem on alatoitumine. Problemaatiline ei ole alati tingimata
nälg, vaid mikrotoitainete, mineraalide ja vitamiinide defitsiit.
Rauapuuduse all kannatab maailmas umbes kaks miljardit inimest, mis ühelt
poolt tähendab seda, et nad arenevad halvemini füüsiliselt, ning
teiselt poolt seda, et nad jäävad maha vaimselt, kaotades keskmiselt
17 IQ-punkti. Kud kui me jagaksime kolmandas maailmas raudpotte, millest
aeglaselt eraldub rauda, saaksid inimesed neis toitu valmistades
kätte oma igapäevase vajaliku rauakoguse.
Kõnelgem üleilmsest soojenemisest. Te olete
nõus, et kliima muutub?
Absoluutselt.
Mis seda põhjustab?
Mitmed asjad –
kindlasti ka inimkond.
Mida inimesed globaalse soojenemise
vastu ära teha saavad?
Esiteks tuleb aru saada, et me ei
saa mitte midagi teha otsekohe. Nagu hästi teada, on süsinikdioksiidi
eritumine kaasnähtus ühele väga kasulikule tegevusele ehk
fossiilsete kütuste põletamisele, mis aitab hoida meie maju
jahedana suvel ja soojana talvel; valgustada seda ruumi, kus me praegu istume;
tagada transporti, mis võimaldas teil täna siia sõita.
Fossiilkütused hoiavad elus kogu meie ühiskonda ja kui keegi arvab,
et me saame muuta neid viise, kuidas me oleme harjunud energiat saama, viie
või kümne aastaga, siis see lihtsalt pole tõsi.
Me võime teha väga vähe isiklikul tasandil – kasutades
näiteks säästlikumaid lambipirne – ning veidike rohkem
ühiskondlikul tasandil, kuid teatud hetkest muutub edasiminek lihtsalt
liiga kalliks.
Seega peaksime rohkem otsima viise, kuidas toota
vähem süsinikdioksiidi – odavamalt.
Praegu kaasneb iga
ühetonnise süsinikdioksiidisaaste ärahoidmisega umbes 20
dollari suurune kulu, mis tähendab, et rikkad riigid, nagu näiteks
USA, teevad selles vallas veidike – teevad peamiselt selleks, et ennast
hästi tunda –, ning vaesed riigid, nagu näiteks India
või Hiina, ei tee üldse midagi. Reaalsus on see, et paljud riigid
– ilmselt Kanada, Jaapan, Hispaania, Itaalia – ei suuda täita
isegi neid suhteliselt mõõdukaid eesmärke
süsinikdioksiidisaaste vähendamiseks, mis Kyoto protokoll ette
näeb, ja kui mõned inimesed leiavad, et lahendus on vastavaid
eesmärke veelgi karmistada, siis on see lihtsalt vilets strateegia.
Minu ettepanek on hakata kulutama 0,5 protsenti GDPst selleks,
et leida uusi viise süsinikdioksiidi emissiooni vähendamise kulude
vähendamiseks, lõpetades samal ajal üksteise surnuks
ehmatamine väidetega stiilis “issand jumal, merevee tase
tõuseb kuus meetrit!
”.
ÜRO kliimauuringute paneel on leidnud, et merevee tase
võib tõusta umbes 30 sentimeetrit, ja 30 sentimeetril ning 6
meetril on suur vahe.
Ons kliima muutumine teie arvates
tagasipööratav protsess või tuleks meil lihtsalt õppida
sellega elama, ehitades näiteks orkaanidele vastupidavamaid
maju?
Tuhandete aastate lõikes on see kindlasti
tagasipööratav protsess, kuid me ei ela tuhandeid aastaid. Seega on
see meie jaoks tagasipööramatu. Samal ajal ei saa ma aru, miks
tagasipööramatu on muudetud halvimaks võimalikuks
sõnaks. Kui ehitada kuhugi maantee või lennujaam, siis see on
samuti üpris tagasipööramatu.
Kui
globaalse soojenemisega seonduvad ohud pole nii suured, siis miks Kyoto
protokoll sõlmiti?
Poliitikud tahavad, et neid uuesti
valitaks. Nad tahavad näidata, et nad teevad midagi, ja see peab
teleekraanil hea välja nägema – kuid pole tingimata õige
asi.
Minu jaoks on aga oluline, et me teeksime seda, mis aitab
tulevaid sugupõlvi kõige enam.
Rakendades Kyoto protokolli
selle praegusel kujul, suudaksime järgneva sajandi jooksul ära hoida
võib-olla tuhat inimsurma aastas, kuid kui me suunaksime oma ressursid
võitlusse malaariaga, väldiksime igal aastal 850 000 inimese
suremist. Minu meelest oleks see hea idee, eriti kui arvestada, et malaaria
tõrjumine on 60 korda odavam Kyoto protokolli rakendamisest.
Mismoodi malaariaga võidelda?
Malaaria on
haigus, mida suuresti levitab vaesus. Putukamürgiga töödeldud
sääsevõrgud, toasisesed pihustid ja uued ravimid on lihtsalt
imelised, kuid muidugi maksavad need uue põlvkonna ravimid ka
märksa rohkem kui vanad. Väga oluline on aidata saada
inimestel rikkamaks – muuhulgas selleks, et et neil õnnestuks
välja kolida malaariatsoonist (Lomborg populariseerib aktiivselt
vabakaubanduslepingute sõlmimist Kolmanda maailmaga – aut.).
Enamik Suurbritanniast ja Ühendriikidest kannatas malaaria
tõttu 19. sajandil, kuid kui inimeste elatustase tõusis, see
haigus kadus. Me kuivendasime ära sood, kus sääsed elasid, meie
majad said aknad, millest putukad enam nii lihtsalt sisse ei
pääsenud, ning me hakkasime pidama rohkem kariloomi, kelle verd
sääsed inimeste oma asemel imeda said.
Teile on
vahel ette heidetud, et mõtlete maailma
probleemidest ärimehe kombel.
Ma mõtlen
loomulikult majandusinimese kombel, sest kas oleks moraalne olemasolevat raha
mitte kasutada viisil, mis annaks maksimaalse võimaliku kasu.
Sentimentaalsus ja romantism on head viisid näitamaks, et me hoolime
teistest inimestest, kuid kui me tahame hoolida ka tegelikult,
peame tegutsema väga kainelt.
Teiselt poolt on vale
öelda, et ma mõtlen äriliselt, sest näiteks kondoomide
jaotamine HIVi leviku tõkestamiseks ei tee kedagi rikkaks, vastupidi,
see maksab raha, aga sotsiaalne kasu kõigi nende inimeste kujul, kes ei
jää haigeks, laste kujul, kes ei jää orvuks, on
määratu.
Rääkides väljasurevatest
liikidest – on öeldud, et väärtustate
neid ainult selle järgi, kas nad on vajalikud inimestele toiduks
või kasulikud mingil muul viisil...
Minuga võib
mitte nõustuda, aga on fakt, et inimesed saavad valimistel
hääletada, aga pingviinid ja palmipuud mitte. Kuni teatud
piirini on pingviinid ja palmipuud olulised, kuid nad on olulised üksnes
seetõttu, et nad lähevad inimestele korda.
Teiseks
peaksime teadma, kui pal
ju liike tegelikult kaob. Mind häirivad hirmsasti need väga suured
arvud, mida mõned eksperdid kasutavad – 40 000 liiki aastas
või protsentuaalselt väljendudes isegi veelgi radikaalsem
väide, et sajandi lõpuks on kadunud 50
protsenti kõigist olemasolevaist loomaliikidest.
Isegi
siis, kui nõustuda, et liike kaob sada või tuhat korda
loomulikust kiiremini, oleks see minu arvutuste järgi kõigest
0,7 protsenti järgmise 50 aasta jooksul – probleem, ma
olen nõus, kuid samas kindlasti mitte katastroof.
Kui
vaadelda metsastatud alade kadumist, mis on hea indikaator liikide kadumise
osas, siis on selge, et me oleme kaotanud arvestatava osa metsa planeedi
troopilistes osades, kuid ÜRO kliimamuutuste uuringupaneel leiab samal
ajal, et kõige tõenäolisema stsenaariumi kohaselt on
planeedil sajandil lõpuks rohkem metsa kui tänasel päeval,
sest inimesed on muutunud rikkamaks ega raiu metsa enam maha!
Kui
sa oled vaene brasiillane, siis on sinu jaoks loomulik minna ja raiuda puid,
aga kui sa oled juba veidike rikkam, tahad sa elada Rio de Janeiro’s ja
olla veebidisainer. Sa ei taha elada selvas – ja nii läheb tulevikus
enamiku inimestega.
Ikkagi – mida tuleks
teha?
Minu jaoks on oluline see, et me teeksime asju, mis aitavad
tulevaid sugupõlvi kõige suuremal määral. Kas on
mõtet muretseda putukamürkide pärast, kui USAs sureb 110 000
inimest aastas õhusaastest? Minu jaoks on küsimus selles, kas
me tahame olla tulevikus mäletatud kui sugupõlv, kes kulutas
hiiglaslikke summasid Kyoto protokolli peale ega teinud mitte midagi,
millest oleks kasu sisulises mõttes.
Kuidas
suhtute väidetesse, et Taani valitsus kasutab teie nime oma teatud
seisukohtade populariseerimiseks?
Mul pole mingit kahtlust,
et igaüks kasutab kedagi ära – ja kui osaleda avalikus debatis,
siis on selge, et inimesed kasutavad ainult neid osasid su jutust, mis neile
sobivad.
Samas pole mingi saladus, et Taani Greenpeace ja siinsed
vasakpoolsed kasutavad mind samuti – tondina inimeste ehmatamiseks.
Mis on teie arvates olnud suurim vale, mida rohelised on
kasutanud?
Ma ei arva – ja see on oluline –, et
rohelised üldse valetavad. Ma arvan, et enamik inimesi ei valeta. Nad
lihtsalt ülerõhutavad ja võimendavad mõningaid
asju kuni selle piirini, mil tõe protsent nende jutus pole enam
väga suur.
Mida arvab teist teie enda meelest keskmine
taanlane?
Ma arvan, et minu kohta leidub päris palju
erinevaid arvamusi, kuid on tehtud küsitlusi ning üllataval kombel
suurem osa Taani elanikest toetab mind või vähemasti leiab, et
minu pakutav diskussioon on oluline.
Jah, mulle on ka koogiga
näkku löödud, kuid see inimene oli just avaldanud omaenda
raamatu kliimamuutustest ja ma arvan, et see oli lihtsalt osa tema
turundusstrateegiast.
Ja kuidas tema teos müüs,
teie raamatutega võrreldes?
Oh, minu raamatud
müüvad kahtlemata paremini.
Kui suur tuleb
“Cool iti” trükiarv?
Esialgu 75 000. Ilmumiseni
on veel kolm nädalat (intervjuu toimus augusti keskel), aga eile oli ta
Amazon.com’i ettetellitavatest raamatutest 93. kohal (naerab
lühidalt, kuid väga rahulolevalt).
See siin
(demonstreerib raamatut) on Ameerika versioon, dumbed-down-versioon, kui nii
öelda võib. Palju paksem variant tuleb välja Suurbritannias
ning tõlked ilmuvad ka hollandi, taani, rootsi, saksa ja hispaania
keeles.
Aga eesti keeles?
Mul ei ole siiani kahjuks ühegi Eesti kirjastajaga kontakti olnud,
aga äkki te saate teada anda, et keegi võiks ühendust
võtta?