“Ei mina ega minu kolleegid pole sellest firmast midagi kuulnud ja Volkswagenil pole küll praegu kavas uut tehast rajada,” ütleb autofirma pressiesindaja Peter Schlelein Ekspressile. “Selle üle küll pidevalt spekuleeritakse ja mitmed Ida-Euroopa riigid on huvitatud uuest tehasest oma territooriumil. On räägitud Sankt Peterburi ümbrusest või Ida-Uuralitest, aga midagi konkreetsemat küll mitte.”

Landinvestors Society on mitmel pool maailmas võtnud raha kergeusklikelt, kes siiani ootavad lubatud kasumit. Firma Londoni peakorteri telefoninumber ei vasta, New Yorgi kontoris suunab sekretär telefoni edasi “bossile”, kelle number on omakorda pidevalt automaatvastaja peal.

Internetist leiab Landinvestors Society kohta nende väidetavalt rahvusvahelist haaret arvestades hämmastavalt vähe teavet. Paaris USA investeerimisfoorumis on kasutajad teistelt nõu küsinud, kas seda firmat tasuks usaldada. “Need inimesed on üritanud mulle müüa (Hongkongis), aga kogu see lugu tundus väga kahtlane. Probleem on selles, et seda tahaks uskuda, sest nad lubavad suurepärast tootlust,” kirjutab üks Aireo.com kasutaja.

Tulusus 120 protsenti!

Türgi rõivatöösturite ühingu juhatuse liige Mehmet Kumbaraci jutustas kohalikule ajalehele, et Landinvestors Society investeerimisnõunikud pakkusid talle võimalust saada Volkswageni Eestis ehitatava tehase krundi osanikuks. Investeerimisnõustajate kinnitusel on Volkswagen uue tehase ehitamiseks hankinud krundi Eestisse Rapla maakonda.

Iga dollari pealt lubati talle aastas 120 protsenti puhaskasumit. Osakuid saab osta kolme kuni kolmekümne tuhande dollari eest ning tehingu kinnituseks saab klient osalustõendi. Landinvestors Society Türgi büroo juht Paul Joseph väitis, et nii tema firma kui ka väikeettevõtjad, kellele ta oli krunditükke müünud, on sel moel rikastunud.

Maainvestorite pakutav skeem on pealtnäha lihtne. Firma jahib vihjeid ehituskruntide kohta, millele kavatsevad ehitada Volkswageni-taolised rahvusvahelised firmad. Enne, kui suurfirmale väljastatakse ehitusluba, müüvad “maainvestorid” sellesama krundi tükkidena oma klientidele. Hiljem müüakse ostetud ehituskrundid investeeringut plaanivale firmale viis korda kallima hinnaga edasi. Osanikud saavad lühikese ajaga peadpööritavat tulu.

Hongkongi ajaleht South China Morning Post kirjutas septembris, et sama seltskond britte oli ka Wealth Watchi nimelise ettevõtte taga. See firma müüs maad Indoneesias, mis oli eellepingutega eraldatud mitmele rahvusvahelisele suurettevõttele, näiteks BMW-le ja Boeingile.

Skeemi õnge läks üle 700 inimese. Kui kliendid pöördusid firma kontorisse lubatud kasumit sisse nõudma, puhus üürpinnal vaid kõle tuul. Firma asepresident Michael Ellington-Smythe oli koos 190 miljoni krooni investorite rahaga Indoneesiast põgenenud ning teda otsib Interpol. 

Uut tüüpi pettus

Eesti kinnisvaraasjatundjad pole samuti Landinvestors Society nimelisest firmast kuulnud. “Seda tüüpi pettused on meil suhteliselt uued,” märgib kinnisvaragrupi Uus Maa turundusjuht Ain Kivisaar. “Enamasti üritavadki sedasorti firmad leida kergeusklikke välismaalt, sest kinnisvara müük käib igas riigis erinevalt.”

Kui Eestis tuleb kõik maatehingud kinnitada notariaalselt, siis paljudes riikides piisab lihtsalt kirjalikust kokkuleppest. Näiteks USAs võib iga jurist täita tüüpplangi ja tehingu oma allkirjaga kinnitada. Mõnes riigis aga ei saa maad üldse osta, vaid taotleda riigilt kindlaks ajavahemikuks selle kasutusõigust. Kui ostja iga riigi seadusi ei tunne, võib teda kergesti lõksu meelitada.

Ober-Haus Kinnisvara tegevdirektori Hindrek Leppsalu sõnul on sellistel teistest riikidest tegutsevatel firmadel klientide meelitamiseks tavaliselt kaks võimalust. Müüakse kas osakuid fondist või konkreetset maatükki näiteks mere ääres, mida tegelikult polegi olemas. “Aga eks praegugi on maailmas firmasid, mis müüvad maad Kuu peal.”

Eestis on kinnisvarapettused üsna harvad. “Siiski on esinenud juhtumeid, kus omanik näitab kliendile mingit suvalist maatükki, näiteks mere ääres,” räägib Kivisaar. “Pärast minnakse notari juurde kinnitama ning alles hiljem selgub, et müüdi hoopis mingi teistsugune maatükk kusagil sisemaal. Siis on ainult kliendi sõna omaniku vastu.”