MÕISAOMANIKU RAEV: Henno Parks müüb pahandusi toonud Oti mõisa, kuna vaidlus muinsuskaitsega on läinud juba liiga vihaseks. VALLO KRUUSER

Jamad algasid omaniku sõnul juba siis, kui Oti mõis sai kontorihoonena ostetud ja aasta hiljem ootamatult muinsuskaitse alla võeti. "Mulle aga ei öelnud keegi midagi," on mõisaomanik Henno Parks nördinud.

"See viimane lahing muinsuskaitsega oli üks suur kättemaks, et ma nendega piisavalt ei arvesta," räägib Oti mõisa omanik mullusuvisest suuremast tülist. Lõpuks päädis see ehitustegevuse peatamisega muinsuskaitse poolt ja mõisa haldava sihtasutuse pankrotti minekuga, sest turiste ei saanud enam eksklusiivsesse majutusasutusse ööbima võtta. 1500 krooni päev maksvad sviidid seisavad praegu tühjalt.

"Kus oli muinsuskaitse siis, kui katus lasi läbi ja vanad ahjud lõhuti välja?" küsib Parks. "See, mis siin vene ajal tehti, on suurem kuritegu kui miski muu - siis lasti kõik täiesti ära laguneda."

Ootab ostjaid välismaalt

Henno Parks on sündinud USAs, väliseestlasena töötas ta kolm aastat Washingtonis ja Balti-Ameerika Rahvuskomitee liikmena jutlustas olukorrast Nõukogude Liidu aegses Eestis. 15 aastat on ta töötanud ka Eestis - Concordia ja Audentese ülikoolides õppejõuna. 1997. aastal ostis koos tädiga Saaremaal lagunenud mõisa, mis nüüd on müügis.

86 miljoni kroonise hinnaga ta Eestist ostjaid leida ei loodagi. Häärberi vastu on huvi tuntud Norras ja Saksamaal. Endiselt tunneb huvi ka Saaremaa muinsuskaitse - et miks on fassaadil plastraamidega aknad ja miks lõhuti kelder tühjaks.

Virtsu-Kuivastu praamilt on Saaremaale Oti mõisa Pöide külje all vähem kui poole tunni tee. Unises väikeasulas ei viita miski Eesti kalleimale häärberile, põõsaste vahel juhatab vaid tagasihoidlik teeviit mõisa suunas. Paraadväravas seisavad aga hoiatavad sildid: tegemist on eravaldusega ja kõike jälgib videokaamera.

Pöide vallavanem Vilmar Laak iseloomustab mõisaomanikku sõnadega "vaikne, ei sega kedagi, kinnine, omaette". "Väliseestlane pole suhtleja tüüp, rajas oma väikese tsitadelli küla keskele ja ei puutu meie asjadesse," ütleb vallavanem.

Remont lõppes päevapealt 

Henno Parks võtab meid vastu härrastemaja vasakpoolsel terrassil. Selle põrand on kaetud glasuurplaatidega - nendesamade probleemsete plaatidega, mille pärast muinsuskaitse märkuse tegi: et need ei sobi mõisa interjööri. Ameerikalik Parks aga juhatab meid edasi kööki - tõepoolest on see elamine veidi teistsugune, kui oleks ehk autentsel baltisaksa mõisnikul. "Aga ma ju olengi ameeriklane," ei väsi Parks kordamast ja teeb meile väikese ringkäigu mõisas, kus varem eterniitkatus läbi tilkus ja kelder oli täis kohaliku rahva kartuleid-kapsaid. Ühes toas kergitab ta vana puitpõranda peal lesivat vaipa - selle alt on näha täksitud plangud. "Siin vist lõhuti kunagi puid, ahi oli siin seina ääres," näitab ta sälke ja tumedat ringi laudpõrandal. Mis alles oli, sai säilitatud.

Suures saalis esimesel korrusel meenutab Parks jällegi ärritunult muinsuskaitset. Siin oli omaniku sõnul rotiaukudega, mädanenud puitpõrand. "Panime marmori, see jälle ei meeldinud."

Teise korruse mesinädalate sviit on viimane remonditud koht, seal ringkäik lõpeb. Edasi on katusealune selline, nagu s ee enne mõisa taastamist oli. Ehitustööd lõppesid nagu noaga lõigatult mullu suvel, kui tüli muinsuskaitsega viis ehitustegevuse peatamiseni. Lõpuks sai raha ka otsa. Möödunud suvel jäi teenimata üle 100 000 krooni. Parksi sõnul kulus liiga palju igasuguste lubade ja projektide taotlemise ning muinsuskaitselitsentsiga ehitaja peale.

Pidev tüli muinsuskaitsega

Maja osteti 1997. aastal põllumajandusministeeriumilt oksjonil. Enne oli Oti härrastemajas kontorihoone. Muinsuskaitsest polnud Parksi sõnul siis sõnagi juttu. Kui mõisa tuli mõned aastad hiljem vaatama Saaremaa muinsuskaitseinspektor Tõnu Sepp, lahvatas juba väike tüli. Nimelt polnud inspektor rahul trükitud piltidega seinal ja arvas, et õlimaalid oleksid kohasemad. Trükised on liiga ameerikalikud. Jälle kordas Parks, et ta ongi ameerikalik ja Ameerikast pärit. Praegu on seintel peamiselt maalid. Ameerikas jälgitakse, et väljastpoolt oleks kõik nõuetekohane, seest on igaühe oma asi, kuidas ta sisustab, räägib Parks, kuidas tema kodumaal asjad käivad. Ja kuidas muinsuskaitse tema omanduses oleva maja hiljem tema teadmata kaitse alla võttis, sellest ei saa ta üldse aru.

Möödunud aastal hakati keldrit puhastama ja põrandaid betoneerima. Väliseestlast, kellele eraomand on püha ja puutumatu, tabas uus ehmatus: tema loata oli objektil käinud Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor Lilian Hansar, kes on tuntud oma karmi ütlemise ning rangete nõuetega. Tüli puhkes täie hooga uuesti ja lõppes ehituse ajutise peatamisega. "Nüüd suhtleme vaid Parksi advokaadi vahendusel," kommenteerib vaneminspektor jäiseid suhteid maja valdajaga.

Henno Parks võtab oma mahukast mapist välja dokumendi, mis muutis Oti mõisa 27. oktoobril 1998. aastal muinsuskaitseobjektiks. See juhtus umbes aasta pärast seda, kui kinnistu Parksidele müüdi. Mõisaomanik väidab, et sai sellest teada alles 2004. aastal. Sel ajal käisid juba ehitustööd täie rauaga. Siis hakkasid tulema ka käskkirjad: et avatäited ei sobi, põrandaplaadid on valed, osa ajaloolisi asju aga hoopis kaduma läinud.

Viimane tilk karikas

Viimane tilk karikas, mis sundis mõisaomanikku kinnistu müüki panema, oli trahviteade, mis saabus tänavu suvel. "Nad pole mõistlikud inimesed, soovitavad alati kõige kallimaid lahendusi ja kui ei võta, teevad trahvi," teeb Parks sellest järelduse.

Ühel päeval käis inspektor Sepp vaatamas mõisa ees olevaid varemeid ja arvas, et ehk pole mõtet neid enam kaitse alla võtta, üsna lagunenud juba. "Aga ma rumalast peast arvasin, et äkki saab siis toetust nende taastamiseks ja lasin kaitse alla võtta," meenutab Parks ja kahetseb.

Mõisaomanik loetleb asutisi, kes on maja inspekteerimas käinud ja kellega probleeme pole olnud: looduskaitsealuse mõisapargi olukorda jälgivate looduskaitsjatega pole tüli tekkinud, tervisekaitse ning tuletõrje jäid ka rahule. Ainult muinsuskaitse on olnud pinnuks silmas.

"Ma vist lähen Ameerikasse tagasi," ohkab Parks lõpuks tüdinult. Ja lubab, et iialgi ei osta ta enam muinsuskaitsealust maja.

Muinsuskaitse: rikutud algupära

Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor Lilian Hansar, mis on mõisas tehtud valesti?

Mõisa parki istutati ilma haljastusprojektita puid ja põõsaid.

Aida varemed on hooldamata ja võsastunud.

Peahoone ajaloolist ilmet rikuvad kõige enam plastaknad, siseruumides on lammutatud originaalseid detaile, hävinud on keldri originaalne põrand, eemaldatud keldri uksed.

Hoone siseviimistlus uuendati asjatundmatult.

Maja peafassaadil olev vappepitaaf värviti omavoliliselt.

Välistrepp kaeti dolomiidi asemel keraamilise plaadiga. Parks on omavoliliste ehitustööde käigus hävitanud palju originaali, mida oleks võimalik olnud restaureerida.