Õudne hommik

Teisipäeva hommik New Yorgis oli imeilus. Eelmise õhtu tugev äikesehoog oli puhtaks pesnud tänavad ja klaariks välgutanud õhu. Päike säras ja ma lülitasin välja teleka hommikuprogrammi, et, kohvitass peos, sukelduda internetti. Kodumaa rahaahnete mürgisegajate kuritegude sügavus vajas selgitamist.

Astusin korraks rõdule, et hetkeks nautida Manhattani päikeselist vaadet...

Mähh?

Ukse avamisel lõikusid kõrva kümnete operatiivautode sireenid. Keset Manhattanit tõusis õhku jäme must suitsusammas. Selline üpris lühike ja värskelt tekkinud. Tulekahju! Lülitasin teleri uuesti sisse, et näha, mis toimumas on. Mähh? "Meil on info, et üks lennuk lendas otse World Trade Centeri ühe torni pihta..."

Sügan kukalt. Tegelikult olen ma ju midagi sellist varem näinud. Minu imestuseks näidati ühel ookeaniületamisel lennukireisijate lõbustuseks filmi lennukikaaperdamisest, mille kulminatsiooniks oli autopiloodiga otse WTC tornide pihta suunatud lennuki viimasel hetkel käsitsijuhtimisele ümberlülitamine ja külitsi kahe torni vahelt läbi juhtimine.

Teleekraanil käis parajasti pealtnägijate ütluste kuulamine, kui äkitselt selgus, et reaalsusega ei olnud Hollywoodi filmil muidugi mitte midagi ühist. Äkitselt plahvatas teise torni keskosa leekidesse. Mähh? "Ei, see ei saa olla juhus, nüüd on ka teine torn leekides," karjatas saatejuht. Järgmine pealtnägija soovitas videolinti tagasi kerida, sest tema arvates nägi ta sellel lennukit, mis lendas teise torni sisse. Veidi kaheldes palutigi linti kerida ning tõesti-tõesti, sealt ta tuli, lennuk otse läbi torni.

Irreaalsustunne aina süvenes. Tundsin ennast täpselt nagu 20. augustil kümne aasta eest ja küsisin endalt täpselt nagu siis: "Mida need hullud küll ometi teevad?"

Varing

Olukord oli vilets, kuid tundus siiski kontrollitav. Jämedatest püsttaladest justkui punutud tornide välisseinad tundusid kohal käies alati veidi ülepingutatult paksud. Majade päästmiseks oli vaja vaid tuli kontrolli alla saada. Sama näis arvavat ka president Bush, kes lühikeseks viivuks ekraanile ilmus ja teatas, et USAd on rünnanud terroristid.

Pool tundi hiljem selgus, et olime kõik jälle tõsiselt eksinud. Musta suitsu asemel tõusis Manhattani kohale kohutavalt suur valge pilv. Maailma Kaubanduskeskuse lõunapoolne torn lakkas olemast. Enam ei olnud siin midagi imestada. Kõik oli niigi selge, terroristid olid oma ammuse unistuse täitnud. USA ja tema mammona üks sümbolitest oli hävitatud. Kulus veel pool tundi ja ka põhjapoolne torn varises kokku. Häving oli täielik. Vähemalt nii see hetkeks näis.

Jälle pihtas

Kuuldused Washingtonist olid alguses segasevõitu. Üks lennuk olevat lennanud üle Valge Maja. Teine lennuk olevat ramminud Pentagoni. Appi! Kas need terroristid kaaperdasid kõik USAs hommikul õhku tõusnud lennukid? Hiljem asi veidi selgib, kuid tükk aega räägitakse kokku kaheksast kahtlasest lennukist.

Järgnevad kuuldused State Departmenti juures plahvatanud autopommist ja Camp Davidit tabanud lennukist. Tõde tuleb tundide pärast. Autopomm oli infomüra. Arvatavalt taheti kahe lennukiga tabada Valget Maja ja Camp Davidit, kaht USA presidendi elukohta. Nii oleks jälle korda saadetud üks sümboolne akt. Valge Maja on aga õhust vaadates sedavõrd väike, et ilmselt ei leidnud harjumatus piloodirollis olnud lennukikaaperdaja seda üles. Suur ja iseloomuliku kujuga Pentagon sobis varumärgiks igati hästi. Ka Camp Davidist umbes 100 km kaugusel maad ramminud lennuki puhul on maandumispaiga valikuprintsiip veidi ebaselge. Kahtlaseks jäi USA sõjaväelaste üliagar ja tormakas kinnitus, et nemad ei ole ühtki reisilennukit alla tulistanud. Samal ajal olid hävitajad F16 juba patrullimas ja õhuruumi kaitsmas.

Lapsele järele

Põnevus lõppes minu jaoks siis, kui teatati, et ÜRO Rahvusvahelise Kooli õpilased on koolist kuhugi evakueeritud. Täpsem info puudus ja helistamine uppus kinnistesse toonidesse. Tütre kool paistab koduaknast, kuid vahele jääb jõgi. Kuidas saada üle jõe? Katsetasin nii ja naa, ometi jäigi see probleem minu jaoks lahendamatuks. Autoga ei lubata, jala kooli läheduses üle jõe ei lubata, kaugemalt minek võtaks tunde, metroo ei sõida. Mida teha? Tagasi koju ja telefoni otsa.

Abikaasa, kelle halvemates unenägudes esineb süzhee, kuidas ta tundmatus kõledas megapolises tekkinud lahinguväljal otsib tulutult taga oma pereliikmeid, korraldab oma töö nii, et saab mõningase viivituse järel ise minna tütre kooli. Mõni tund hiljem jõuavadki nad jala koju. Pere on unenägusid trotsides koos ja käes on paras aeg süüa hiline lõunasöök. Pardilihatäidisega tortellinid kuivatatud tomatite ja ajvari-nimelise Serbia päritolu terava kastmega on minu kiire improvisatsiooni resultaat.

Brooklyn

Lõunasöögi järel suundub abikaasa jälle jala üle sildade tagasi tööpostile, kuid mind kisub uudishimu Brooklynisse. Sinna on tuul kogu päeva kandnud paksu suitsupilve. Ligipääs Brooklynile on veidi takistatud - Queensiga ühendav kiirtee on kummalisel kombel Brooklyni suunal suletud. Vastupidine liiklus käib normaalselt. Ilmselt kardetakse, et liiklus saab kümneid meetreid maapinnast kõrgemal asuval ja Manhattanile avaneva vaatega kiirteel häritud. Uudishimulikud juhid tahavad ju vaadata, mis juhtus.

Kõigest hoolimata möödun peatselt kandist, kus Jürgen Kaljuvee pesitseb, ja sealt on Brooklyn Heightsi vaateplatform juba käega katsuda. Mõnel tänavanurgal on näha valveposte. Mustades pikk-kuubedes ja kaabudega hassiidid jälgivad hoolega, et nende tänavatel valitseks kord.

Õhus hõljub kaablipõlemise ja sulatõrva ving koos lendtuhaga. Varem üle teiste majade kõrgunud kaksiktornist ei ole peale kerkiva suitsusamba näha jälgegi.

Tagasiteel möödun buldooserite, ekskavaatorite ja kraanade kolonnidest, mis ootavad tee ääres, et neid lahinguväljale kutsutaks. Varemete alla mattunud inimesed vajavad kiiret abi. Mobiiltelefonikõned varemete vahelt on kindel märk, et nad on veel elus.

Päike tõuseb taas

Suitsupilv on ikka alles, Manhattan on ikka veel suletud. Õnneks pidavat siiski töötama metroo. Tuleb raske päev. Tuleb raskete kokkuvõtete tegemise päev.