Mõned nädalad tagasi kuulsin kahte uudist kaplanite kohta. Esimene uudis oli, et Virumaal oli kaitseväe kaplan viinud viiskümmend ajateenijat kirikusse ristimisele. Küllap vabatahtlikult ja muidu seaduslikult ja vaevalt et rivisammul. Aga sellegipoolest kerkis seda uudist lugedes mu silme ette kujutlus roodust kirikusse marssivatest sõduritest, keda kamandab ohvitseri eraldusmärkidega laigulises vormis piiskop Turpin, miitra peas ja karjasekepp käes. Ja marsitaktis laulsid nad laulu "Üks kindel linn ja varjupaik" nagu katoliiklastega võitlema minevad saksa talupojad suurte ususõdade ajal.

Ma tean väga hästi, et lausa sellist pilti on tänapäeva Eestis võimatu näha. Aga nende juttude põhjal, mida meie armsa sõjaväe kaplanitest alati on räägitud, oli mulle enne tundunud, et ka selliseid uudiseid on võimatu lugeda mujalt kui huumorileheküljelt.

Teine uudis rääkis seda, et Kuressaare gümnaasiumisse pandi nüüd ka kaplan ametisse. Ja mu silme ette kerkis pilt neljakümnendates eluaastates lapilises vormis naisterahvast, nöör näpu vahel ja nööri otsas viiskümmend esimese klassi last, marssimas Kuressaare kiriku poole. Kaplan palgati vastavalt Kuressaare linna uute valitsejate koalitsioonilepingule. Järgmine kaplan tulevat Saaremaa Ühisgümnaasiumisse. Usutavasti on täiskohaga vaimuliku palkamine munitsipaalkooli ebaseaduslik, aga kes sellest ikka hoolib.

Muidugi, mõned ajad tagasi arvasin ma ka seda, et luteri kirikus ei ole kirikuvannet. Kanoonilise õiguse tundjad võivad seda praegugi ütelda. Aga sellegipoolest pani kümmekond aastat tagasi üks Virumaa luterlik kirikuõpetaja paar tosinat inimest kirikuvande alla. Minu teada neist keegi EELK-sse ei kuulunud. Nende suur süü oli selles, et nad panid Viru-Nigula kiriku juurde mälestuskivi Kongla Annele, rahvaravitsejale, kes Rootsi ajal sealsamas ravitsemise eest ära põletati. Too kirikuõpetaja on normaalse rotatsiooni käigus kuhugi mujale kogudusse ümber viidud. Kivi on aga alles, küllap ka kirikuvanne.

Igatahes, mõlemad kaplani-lood on minu arvates ühed parajad häbematused. Ehk siis vähemasti ebaeetilised, kui mitte ebaseaduslikud teod, arvestades kehtivat põhiseaduslikku korda. Luteri kaplani palkamine kooli on ebaõiglane kõigepealt usuühingutesse kuulumatute, uskmatute ja maausuliste õpilaste ja nende vanemate suhtes, aga samuti ei suuda luteri kaplan täielikult hoida ka õigeusklike hingi, keda Saaremaal peaks vanast ajast veel olema.

Võibolla on need aktsioonid mõeldud kujundama uusi ühiskondlikke norme ja leppeid. Ja siinkohal valdab mind juba siiras hirm. Olen maausulisena tahtnud alati elada nii, et misjoneerivad usud minu elu eriti ei segaks. Isegi nende kristlike, mormooni ja Jehoova Tunnistajate misjonäridega on võimalik ära harjuda, kes suurtes linnades tänaval inimesi tülitavad. Vahel isegi tüki juttu puhuda ja seletada, miks ma nende juttu kuulata ei taha.

Nüüd aga võib saada normiks spontaanne usuline ärkamine sõjaväes teenimise ajal. Mõtlen veidi selle peale, et peale uskmatute ja maausuliste, luterlastest ja vene õigeusku sõdurite teenib Eesti kaitseväes ka näiteks moslemitest tatarlasi, kirgiise, kasahhe ja asereid. Mõtlen ka selle peale, et äge ja pealetükkiv misjonitöö külvab kõige paremini vaenu misjoneeriva usu esindajate vastu (näiteks mormoone ja baptiste Eestis ei sallita, sest nad tõenäoliselt tahavad sind ära pöörata, nii kui näevad). Usuliste nagu muudegi pingete tekkimine ja nende lahendamine sõjaväes võib aga lõppeda veriselt: keegi nõrganärviline või keevaline inimene saab kuskilt paar padrunit ja laseb kellegi maha. Seetõttu oleks kõige mõistlikum sekulariseerida sõjavägi täielikult, et usuliste pingete tekkimine juba eos välistada.

Kui sellised häbematused jätkuvad, siis ei suuda ma varsti enam tõsiselt võtta Eesti Kirikute Nõukogu või koolides kohustusliku religiooniõpetuse pooldajate juttu sellest, kuidas ristiusk toetab eetikat ja moraali ja kuidas ristirahva hulga vähenemise tõttu jääb vähemaks ka eetilisi inimesi. Üldinimlik ja universaalne eetika on suurepärane kattevari pisikeste ja kohalike nurjatuste tegemisele, kui neid tehakse kogu oikumeeni huvides. Kaplan võib alati ütelda, et tema riik pole siit ilmast ja et tema lojaalsus kuulub kõigepealt Kirikule ja alles siis maistele võimukandjatele. Vaimulikuna võib ta väita seda isegi siis, kui ta riigi rahakotist palka saab.