Oxfordi ülikooli õppejõud: “Anonüümseid allikaid tuleb kaitsta!”
Rein Langi seaduseelnõu põhjendab ajakirjanike allikakaitse murdmise vajadust Prantsusmaa näitega. Prantsuse politseil on komme puistata ajalehetoimetusi infolekete korral üsna kergel käel. Mõne aasta eest toimusid läbiotsimised suurtes spordilehtedes, kust otsiti jalgratturite dopingujuurdluse materjale.
Aga kuidas on asi korraldatud mujal maailmas? Juhtumisi kuulun ma ühe Brüsselis tegutseva fondi nõukogusse, mis jagab Euroopas uuriva ajakirjanduse stipendiume. Pärast Langi eelnõu läbilugemist saatsin hilja õhtul kolleegidele küsimuse: "Mis juhtudel võib riik ajakirjaniku vaikimiskohustuse murda?"
Järgmisel hommikul sain vastuse mehelt, keda ma ei tundnud, aga kellele Taani tuttav oli küsimuse edasi saatnud.
Genti ülikooli professor, õigusteaduste doktor Dirk Voorhoof on Euroopa nimekamaid pressivabaduse asjatundjaid. Ta on pidanud aastaid loenguid Oxfordis, nõustanud paljusid riike ja Euroopa Liitu.
"Lekitatud info on ajakirjanikele väga tähtis," kirjutab Voorhoof. "Anonüümseid allikaid tuleb kaitsta, muidu kuivavad allikad kokku. Eriti oluline on selline info uuri vatele ajakirjanikele."
Allikakaitse pole Voorhoofi sõnul lihtsalt meedia siseasi, vaid on tähtis kogu ühiskonnale: "Inimestes ja eriti allikates tekitaks väga negatiivse tunde, kui ajakirjanikke oleks võimalik muuta kerge vaevaga politsei ja kohtu tööriistadeks."
Taani kohus nõudis välja pedofiili intervjuu
Lekitajate abil saab tuua päevavalgele riigiasutuste sigadusi, mida ajakirjandus muidu avastada ei suuda. Seepärast kaitseb ka Euroopa Inimõiguste Kohus ajakirjanike allikaid, kui teadasaamist ei õigusta just ülekaalukas avalik huvi.
Voorhoof toob näiteks 2005. aastal vastuvõetud Belgia seaduse. See lubab kohtul nõuda ajakirjanikult allika avalikustamist, kui on täidetud kolm tingimust:
- info on seotud kuriteoga, mis kujutab tõsist ohtu vähemalt ühele inimesele,
- info on kuriteo ärahoidmiseks hädavajalik,
- info saamiseks pole muid viise.
Belgia seaduses on eraldi punkt, mis keelab karistada ajakirjanikku dokumentide lekitaja kaitsmise eest. Voorhoof peab oma kodumaa seadust Euroopas kõige moodsamaks ja soovitab ka teistel riikidel sellest julgelt eeskuju võtta.
Ka Taanis võib allikakaitset lõhkuda vaid raskete kuritegude puhul. 2002. aastal nõudis Kopenhaageni kohus ühelt telereporterilt välja pedofiil "Mogensi" intervjuu lindistuse, et seda tõendina kasutada. Samas tohtis ajakirjanik jätta enda teada telesaate tegemist anonüümselt nõustanud politseiniku nime.
Soome politsei leketest närvis
Ka Soomes ei või ajakirjanikud raskete kuritegude asjaoludest vaikida. Telekanali Nelonen krimireporteri Susanna Reinbothi mäletamist mööda pole konflik te sel pinnal siiski tekkinud: "Ajakirjanikel tavaliselt ei olegi sellist infot, millest oleks politseile abi mõrva lahendamisel."
Lekitamisjuhtumite eeluurimise ajal ei pea Soome ajakirjanikud tunnistusi andma. Kuid asja kohtulikul arutelul saaks neid rääkima sundida. Aga kuna ajakirjanikud kogu eeluurimise jooksul sõnagi ei iitsata, siis sellised asjad kohtusse ei jõua.
Reinboth sai tunamulluse töö eest aasta ajakirjaniku tiitli. Tema poolt päevavalgele tiritud info politseinike kahtlastest suhetest eesti narkoärikatega mõjus oma korravalvureid usaldama harjunud põhjanaabritele Kuu pealt kukkumisena. Leketest maruvihased siseministeeriumi ülemused kirjutasid seepeale seaduseelnõu, mis kergendaks ajakirjanike häälepaelte valla sundimist.
Kogu Soome meedia võitleb praegu selle eelnõu vastu vastu. "On lootust, et asi maetakse maha veel enne parlamenti jõudmist," räägib Reinboth. "Allikakaitse nõrgendamine käiks meie meelest selgelt vastu Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale."
Soome ajakirjanikke toetavad mõjuvõimsad liitlased - advokatuur ja justiitsminister Tuija Brax, kes ei näe mingit vajadust politseile suuremate volituste andmiseks. Nad saavad aru, et allikakaitse tagamine on nagu kaitsepookimine. Aeg-ajalt riigivõimule natuke valus, aga ühiskonna kui terviku toimimisele hädavajalik.
