Provance mõjub põhjamaisele tüübile šokeerivalt, sest siin on kõik liiga täisvereline. Temperatuurid kipuvad äärmustesse. Vihm, kui juba kord sadama hakkab, langeb taevast alla sihukese hooga, et uhub minema teed ja katkestab liikluse. Mistraal on eriti kõle ja kurnav tuul, vinge talvel ja kuivalt kare suvel. Toidud on maitsestatud nii rohkete vürtsidega ja nii maiselt, et purustavad seedimise, mis on harjunud vähemagressiivse dieediga. Vein on noor ja petlik, seda on lahe juua, kuid mõnikord sisaldab joodav rohkem alkoholikraade kui vanemad veinid, mida juuakse ettevaatlikumalt.

Peter Mayle, “Aasta Provence’is” P>


Kell 10 novembriõhtul on Avignon inimtühi ja hääletu. Meie hotell asub raekoja kõrval, 18. sajandi majale peale ehitatud viiendal korrusel. Tuba täidab hiiglaslik raudvoodi ja kohe selle veerelt avaneb uks inimkõrguse piirdega (päike paistab siin ju nii kõrgelt) ja dušiga varustatud terrassile. Mis romantika!
Karl August Hindrey kirjutas oma Pariisi-mälestustes, et prantslannadel on laiad voodid ja väikesed pesukausid ning nende kaelad seepärast kahtlase puhtusega, aga tänapäeval pole see enam kindlasti nii. Ka kõige romantilisema apartemendi juurde kuulub kogu meie reisi vältel vann (mitte üksnes dušš, nagu meil siin kombeks) ja bidee. Järgmist ööd magan Aix-En-Provence’i lähedases parkmetsas nn maahotellis, mida tähistati sõnaga mas (talu, farm). Minu tuba avaneb suure aidavõtmega maja soklikorrusesse, aga massiivse kuuriukse taga oli raamatukapiga salong ja punase plüüšiga kaetud vannituba.

Avignon on ajaloos peaaegu sama palju kannatanud kui eesti rahvas. 1. sajandil oli sel kohal Rooma koloonia Avenio. Pärast Rooma riigi langust tulid barbarid ja rahvaste rändamine ning lõpuks maurid. Karl Martel vallutas Avignoni 737. ja 739. aastal mauride käest kaks korda tagasi. Avignon kuulus Burgundia kuningriiki, hiljem Toulouse’i ja Provence’i krahvidele. 1226. aastal, siis kui eestlased ristirüütlitega võitlesid, hakkasid Avignoni elanikud vastu Louis VIII ristisõdijatele, kes tahtsid minna albilasi nottima. Albilased oli katarite – algkristlusest lähtuv õpetus, mis katoliiklikke kombeid eitas – viimne vool. Kangelasliku vastupanu käigus purustati suurem osa linnast.
1309. aastal algas nn Avignoni vangipõlv: Prantsuse kuningas oli muutunud nii tugevaks, et käsutas paavsti Roomast Avignoni. Vangipõlv kestis 1377. aastani, selle aja jooksul valitses Avignonis 7 paavsti, neist viimasel, Gregorius XI-l (1370–78), õnnestus Püha Tool jälle Roomas sisse seada. Järgnes veel 40 aastat kirikulõhet ja Avignonis valitsenud nn vastupaavste, kes vaidlesid Rooma kolleegidega õigusjärgsuse üle. Vahepeal oli paavste koguni kolm-neli, 1414. aastal viis Konstanzi kirikukogu jälle sisse ühe paavsti süsteemi. Avignon kuulus 1791. aastani ometi paavstile ja ühendati alles siis Prantsusmaaga.
 
Paavstide  palee on nagu hiiglaslik Kuressaare loss. Tühi, sest pole turismihooaeg, aga sõbralik ja hele, sest novembripäike on lausa lõikav. Valguse erilisest eredusest annavad märku kodus ilmutatud fotod: peegelkaameraga automaatrežiimil pildistades jäävad varjus olevad pinnad peaaegu mustaks. Eestis pole mul kunagi miskit sellist juhtunud.
Provence on ühtaegu talupoeglik provints ja teisalt suvine turistide magneet. Vägev ajalugu ja Avignoni teatrifestivalid. Kuulsust on Provance’ile lisanud  toosama eeltsiteeritud Peter Mayle’i raamat (Kupar, 1997). Ometi arvab Prantsusmaa turismiamet, et eestlasi võiks siin rohkemgi liikuda ja on meie väikese ajakirjanike seltskonna (Estonian Airi ja SASi tiivul) siia külla kutsunud. Skandinaavlased on siia juba kinnisvara soetanud, miks siis mitte eestlased…
Et paavstidel vangipõli mõnusam oleks, seadsid nad Avignonist umbes 15 kilomeetrit põhja pool sisse oma suveresidentsi, mille nime teab iga veinisõber: Chateauneuf-de-Pape, paavsti uus mõis. See on maaliline küla, laugjate nõlvadega nagu Lõuna-Eesti, ning seda ehivad küpressid, viinapuuaiad ja veinimajad. Chateau de la Nerthe, mida külastame, on üpris lossi moodi. Üks nimekamaid Chateauneuf-Pape’i valmistajaid kasutab piprase punaveini kokkusegamiseks enda sõnul kõiki 13 lubatavat viinamarjasorti, millest 5 on valged. Keldris on veini säilitustank lausa kalju sees, trellitatud müüriorvades on aga hoiul pudelid maailma parematele restoranidele, igaühel nimi kuldse sildikesega hoiukapile kinnitatud.
Tõeline vaatamisväärsus on mõisa veiniaed, mille pinnas kaetud keskmise kerisekivi suuruste ümarate lubjakividega. Võib arvata, kui hästi need soojust hoiavad, kui lõunamaa päike on neid päev läbi kütnud. Siit-sealt leiab veel pooliku kobara korjest puutumata jäänud Grenache’i ja see maitseb imemagus.

Rossilion on vahemeremaadele tüüpiline kaljule ehitatud külake. Kalju, millel see asub, koosneb aga ookerliivast. Ja kollakaspunase ookriga, mis pärineb siitsamast küla kõrval olevast kaevandusest, on värvitud kõik küla majad. Suvel kaheks nädalaks siia elamine üürida on keskmisele prantslasele üsna jõukohane. Kunagi elas siin romantilises külakeses eksistentsialistist näitekirjanik Samuel Beckett ja kirjutas näidendi “Godot’d oodates”. Vaadates seda kaunist, aga sügiseselt vaikelulist nukulinna, tundub Godot’-ootus siia ideaalselt sobivat.
 “Siin Lourmarini külas elas Albert Camus, ja siia on ta ka maetud,” ütleb meie reisijuht Alain korraga bussiaknast pimedusse viibates. 1961. aastal kirjutas Camus oma kolmele armukesele enam-vähem identse kirja igatsusest ja peatsest kohtumisest ning otsustas rongiga Pariisi naasta, kus tal olid kavas mõned teatriprojektid. Paraku tegi üks vana tuttav ettepaneku sõita Pariisi tema autoga koos kutsuja perekonnaga. Camus nõustus, aga see oli vale otsus. Auto libises vihmast märjal teel. Camus pöördus igaveseks tagasi Lourmarini.
Aix-En-Provance on üliõpilaslinn. Otse katedraali vastas on õigusteaduskond, kus nooruses õppis linnakese vaimusuurus Paul Cezanne (1839– 1906). Katedraali eest algavad sillutisele kinnitatud kuldsed jalajäljed, mis märgivad Cezanne’i radu oma kodulinnas. Ta veetis selles linnas terve oma elu.
Kusagil ei näe ma märke aga sellest, et 1772. aastal põletati Aixi linnaväljakul sodoomia ja mürgitamiskatse eest surma mõistetud markii de Sade’i kujutis. Siit mitte kaugel asub ka La Coste’i loss (praegu küll varemeis), kus aadlimees püsivamalt sadismi viljeles.

Cezanne’i ateljeemuuseum on müüriga piiratud majake, mida ümbritseb suur täiesti metsistunud aed. Ateljees on klassiku molbert ja kõik need pudelid ja kannukesed, mida klassik oma piltidele maalinud. Veider mõelda, et 1950. aastail mõtles linn maja lammutada ja krundi korrusmajade alla anda. Aga ameeriklased panid raha kokku, et kunstniku ateljee alles jääks.
Tundub, et muuseumi noored teadurid ei ole külalistest siiski väga vaevatud, nad seletavad meile pikalt ja rohkesõnaliselt, et kohe-kohe on kavas hakata parki korrastama ja Cezanne’i prügihunnikus aianurgas käivad juba arheoloogilised kaevamised, sealt on leitud vanu nõusid ja potikilde. Ei mingit maastikuarhitektuuri ega turismiobjekti ornungit.
 Aixis on Prantsusmaa kõige meeldivam peatänav, kinnitab Mayle. Ja suurepärased kohvikud. Meie sööme kesklinna keldrirestoranis lõunaks foie gras’d ja homaari ning joome peale Provence’i kuulsust, Chateau Simone’i (sügav hape, vürtsikas ürtide maitse). Ma ei taha mõelda, mis selline lõunasöök Tallinnas maksaks. Aga siin läks 300 krooni nina pealt. Ja rikkalikult maitsestatud rasked road, mille eest Mayle hoiatab, võivad ehk inglastele hirmsad olla, aga eesti kõhule ei tee nad midagi kurja.