kolimine-sõnad-ja-teod020

Aastast 1995 kogunenud kultuurikiht on märkimisväärne. Kas tassida uude toimetusse nahksesse, neetidega kaetud vutlarisse pakitud tühi Absoluti pudel, Hollandi homoajakiri Gay & Night Magazine, 1926. aastal välja antud “Sõnad ja teod. Pildid meie erakondade tegevusest”, Ühispanga logoga Ljudmila Gurtšenko Eesti-turnee reklaamplakat, noore humanitaarintelligendi kuukiri Nohik või Koonderakonna programm? Rasked otsused… Samas on möödanikuga tutvumine ka õpetlik, pannes mõtlema muistse põlve pärandusest, mil ajakirjandus oli… jah, kirevam, oleks ehk õige sõna.

Kindlasti pakime kaasa Ekspressi legendaarse “Stiiliraamatu”. Kust me muidu teaks, kuidas kirjutada uudisele sissejuhatust? Sissejuhatused jagunevad nimelt tüüpideks vastavalt kuuele põhiküsimusele. “KES: uudis räägib tuntud/kuulsast inimesest. Kui muid olulisi fakte pole, siis tuleb Tuntud Nimi alati esimesena.” Uudis, kus polegi muid olulisi fakte kui Tuntud Nimi, on õnneks kolinud pabermeediast veebi.


Vahur Kersna toimetatud 1996. aasta “Seltskonna” esimene number tuleb igatahes kaasa võtta – see on tõeline potentsipomm. Värske peatoimetaja kolumn ennustas sõna otseses mõttes tulevikku: “Sündimas on uus, alateadvusest lähtuvatele impulssidele tuginev kvaliteet.”



Surematu on ka teos “Eesti Ekspressi tähtraamat 1993”, toimetaja Tiina Jõgeda sõnul “Saladuste ja skandaalide entsüklopeedia”, kus ajakirjanikud vaatlevad Pullapää kriisi, vene vägede väljaviimist, Illar Hallaste kohtuprotsessi ja muid Eesti elu raputanud sündmusi. Raamatu tagakaanel on Philipsi reklaam, kus poseerivad Signe Kivi ja Allan Hmelnitski (fotol).

Meesteajakirjandusest: riiulist pudenes välja mitu numbrit ajakirja DI, kus tänaseks õnnelikult kodumaale tagasi jõudnud ja Sõpruse kinno tööle asunud Aigi Vahing kenasti silda viskab (fotol). Paha pole ka 1997. aasta Favoriidi märtsinumber, mille kaanel demonstreerib oma rindu kuldseks ja hõbedaseks võõbatud Beatrice (fotol). Mainitud DI numbrisse pani oma pealesunnitud Ekspressist lahkumise loo kirja ajakirjanik Paavo Kangur.

2004. aastal ilmunud Eesti Päevalehe lisalehe Meeste Elu juhtkirjas valgustab toonane Päevalehe peatoimetaja Priit Hõbemägi, kuidas tavaline mees, kes vormis püsimise nimel peab “võitlema oma laiskuse, maiste ihade ja looduslike tungidega”, ennast innustada saab: “Motiveerida võib ennast näiteks uute tossudega; rahuloleva kõrvalpilguga peeglisse; tänaval püütud naeratusega [–]; uue jalgrattaga; valge šokolaadi tahvliga; lugematu arvu kätekõverdustega; uute ujumispükstega; lihastele liibuva trikoosärgiga; vingete päikeseprillidega; või millega iganes, mis sind õnnelikuks teeb.” Lihtne ja ajatu, kas pole?

Masside meeleheiteks paraku ühekordseks jäänud Ekspressi väljaanne Jobu ilmus 2007. Eriti tänulik oli äratundmist pakkuvate artiklite eest naislugeja, kes sai õnnelikult ohata, et ta pole ainus, kellel jobu diivanil lösutab.

Barbi Pilvre definitsiooni kohaselt on jobu mees, kellest ei sõltu midagi. “Jobu” nõuanded motivatsioonikriisi ületamiseks on sellised: “Esiteks, arutle, kas laisklemine, millega tegeled, on üldse halb asi. Kui sa veedad hommikupoolikud lihtsalt lehti lapates, võid endalt küsida, kas mingi muu tegevus olekski üldse targem kui lehelugemine.” Millelegi nii geniaalsele on raske vastu vaielda. Ja ega me hakkagi. Vaatame hoopis pildilugu “Argo Ideoniga köögis”, kus kunagine kolleeg jagab jobutarkust – keedab kohvikannus sardelle.