Kui me Villu Kadakaga algul elektrirongi, siis jalgratastega keskkoolipoistena kahekesi Padise kloostris luusimas käisime, polnud ehk kummalgi aimu, et paarkümmend aastat hiljem toimetab ta siin juba arheoloogiliste kaevamiste pealikuna, olles enne juhtinud näiteks Vabaduse väljaku ja Jaani seegi kaevamisi. Augusti lõpul Püha Bernardi päevadel Padisele minnes paistab klooster täpselt nagu siis: justnagu sünge, kurjakuulutav linnus, mille ümber hõljub keskaja hõng nagu suits korraliku sauna kohal. Ent kui tavaliselt juhtub siia turiste mitte just liiga tihti, siis nüüd on klooster ja selle ümbrus rahvast täis. Lisaks veel käsitöölised, laadanarrid, tänavamuusikud, sõdalased, ravitsejad jt. Iidsete müüride vahel venib arheoloog Villu Kadaka loeng Padise ajaloost tunni asemel kahepooleseks, ja kuulajaid on imekspandavalt palju. Eelmainit Bernard, kelle nimelisi päevi on Padisel juba aastaid peetud, oli nimelt mees, kes pani tsistertslusele Euroopa kaardile. Peetakse tõenäoliseks, et juba 1220. aastal anti Padise ümbruses ulatuslikud maavaldused Dünamünde (Riia lähistel) tsistertslaste kloostrile selle eest, et mungad olid aidanud toimetada siinsete elanike usulist pööramist Eestimaa vallutamise järel. Kuid kloostri ehitamine algas alles sada aastat hiljem ja vaevalt, et see sõjakeeriste keskpunktina kunagi päris valmis sai. Kuid millegipärast meenutas see iga etapi järel aina rohkem kindlust kui kloostrit. Ja millegipärast pidas pea iga vallutaja vajalikuks Tallinna lähedal ja maanteede ristil asuva Padise ära võtta. Kõige kauem, seejuures edukalt, piirasid siin Liivi sõja ajal (1580) rootslased venelasi - 13 nädalat... Omapärane on veel see, et 15. sajandil oli klooster nii rikas, et omas maad praeguse Helsingi ümbruses. Tsistertslased erinesid paljudest teistest mungaordudest selle poolest, et nad tegid tööd, mitte ei kogunud almusi, muuhulgas püüdsid nad kala, tegelesid põllumajanduse ja käsitööga. Võib vaid ette kujutada, milline sebimine siin tol ajal käis. Ning pisut üllatav, et mitte öelda keskmisel huvilisel suu lahti võttev tõik on see, et 1622. aastal tegi Riia toomhärra Thomas Ramm (kes selle rootslastelt kingiks sai) kloostrist mugava elumaja. Nii tegutses klooster sisuliselt elukompleksina 1766. aastani, mil see välgust süüdatuna varemeteks põles. Mõned aastad tagasi õnnestus Villu Kadakal kloostrimüüride vahelt välja kaevata Liivi sõja aegne hiigelkatel (ilmselt sõjaväe oma, praegu Harjumaa muuseumis Keilas). Nüüd on ta enda üllatuseks leitud üks keskaegne kivikeraamilise nõu kild, mille puhul on põhjust kahtlustada, et tegu võis olla haruldase liturgilise nõuga - keskaegsete kivikeraamiliste nõude tipptase. „See on üks väheseid paiku Eestis, kus on võimalik visuaalselt tajuda katoliku aja omapärase nähtuse - kloostrikultuuri hõngu," ütleb ta põhjalikus, kuid teps mitte igavas (vähemalt mulle tundub nii) intervjuus Ekspressile. Loe intervjuud tasulisest (1 EEK) versioonist, kus Villu vastab järgmistele küsimustele: * Mis on Padise kloostri juures erilist? Ja miks? * Kas võiksid lugeja silme ette maalida pildi, kirjeldades, kuidas klooster võis oma hiilgehetkel välja näha näiteks Tallinna poolt tulijale? * Kas tööd rügavad tsistertslased olid miskitpidi tublimad kui teised mungad? * Mida praegu Padisel üldse kaevatakse? * Mis on väljakaevamiste eesmärgiks? * Kas on juba miskit erilist leitud? * Kas on võimalik, et maa seest tuleb veel mõni hiiglaslik välikatel? * Kas kloostri, eriti kiriku, eluhooneks muutmine tundub kuidagi selle rüvetamisena? * Mis sind Padise kloostri juurde tõmbab? * Mida Padise kloostriga veel teha tuleks ja kuidas kujutaksid seda ideaalis ette tulevikus? LISAKS veel fotosid.
« Avalehele 4 Kommentaari