Paeti testised
Kui esmaspäevasel toimetusekoosolekul võeti jutuks välisminister Urmas Paet (35), tekkis siinkirjutajal tunne, et ollakse androloogiakeskuses doktor Punabi ootejärjekorras. Küsimus kõlas järgmiselt: kas Paedal on munad olemas või tal ei ole neid mitte?
Mul soovitati Paeda endiste ja praeguste kolleegidega suheldes sellesse selgust tuua. Testikulaar setes asjades ma targemaks ei saanud. Aga seda võib öelda, et välisministeeriumi inimesed on Paedaga rahul. Mees tunneb välispoliitika vastu huvi. Kummaline avaldus? Kuidas võtta... Eestil oli veel hiljuti välisminister, kes tundis oma ala vastu huvi vaid sel määral, kuivõrd see võimaldas tal omaenda isikut eksponeerida. Paet teeb aga lihtsalt oma tööd.
Ta ei kipu esile "huvitavate" soolodega, nagu üks teine välisminister, kes võis välisajakirjanikega suheldes näiteks rätsepaasendis laua peal istet võtta. Väike ekstravagantsus ei tule muidugi välisministritele kahjuks - tunnustagem siinkohal kas või põhjanaabrite Alexander Stubbi (viimane saavutus tunnuslause väljamõtlemine - "Finland, even cooler than you think") -, aga kui sellega ei osata piiri pidada, siis parem juba olla tavaline.
Paet on heas mõttes tavaline. Tema tavalisus hõlmab muuseas ka vene keele oskust, mida ta demonstreeris veenvalt augusti lõpus raadiojaamale Ehho Moskvõ antud intervjuus. Täpsemalt, selle Peterburi toimetusele. Ta sai hakkama. Näiteks uus sild üle Narva jõe. Paet: "Me ei saa seda silda ühepoolselt ehitada. Sild peab kusagil lõppema, ja see "kusagil" asub Venemaa territooriumil."
See nending võtabki kokku Eesti-Vene suhted. Tõesti, silda ei saa niimoodi ehitada, et teine ots jääb õhku rippuma. Paet otsib siiski tugipunkte vastaskaldal. Kahe riigi suhete jahenemise korral on alati võimalik hoida lahti koostööd kultuuri valdkonnas. Paet käis Peterburis seoses sealse eestlaskonna kogudusekiriku taastamisega. Peterburi Jaani kiriku taastamine oli Paeda üks tegevusi juba siis, kui ta oli veel ametis kultuuriministrina.
Praegu on Paedal raske aeg. See on tema isiklik kriis ja selles mõttes võib-olla isegi raskem aeg kui 2007. aasta pronksiöö. Teleekraanil seletusi andev välisminister on suhteliselt kindel, kuid enne kaamerate sisselülitamist, kui ta pole end veel oma rolli täitmiseks kokku võtnud, jätvat ta õige heitunud mulje.
Välisministri isikliku kriisi eellugu läheb 2007.aasta kevadesse. Tema erakonnakaaslane Andrus Ansip otsustas teisaldada mälestusmärgi. Nagu üks Paed a teine kuldsuust erakonnakaaslane seda oma blogis põhjendas - Eesti peab käituma riigina. Jäi täpsustamata, millise riigina. Kas sellisena, kes mõtleb oma tegevuse malemängija kombel mitu käiku ette, või siis sellisena, kelle põhimõtteks on idanaabrite folkloorist tuntud hüüatus "ei-uhnem!". Teha võib ju kõike. Eeldusel, et on ettekujutus tehtu tagajärgedest nii siseriiklikul kui rahvusvahelisel tasandil.
Paet on saanud endale kaela kogu frustratsiooni, mis tabas Eesti ühiskonda pärast seda, kui Eesti kohus ei leidnud pronksiöö "vaimsete isade" Klenski, Reva ja Sirõki tegevuses kuriteokoosseisu. Ansip ometigi lubas vaenlastele täie rauaga väänata.
Eesti välispoliitilisest community'st on kuulda arvamusavaldusi, et ELi välisasjade volinik Benita Ferrero- Waldner ei ole just kõige säravama mõistusega inimene. Ent praeguse skandaali valguses ei seleta see midagi. Kahjuks pole nii, et maailma "targad" poliitikud tõestavad oma tarkust Eesti püüdlusi toetades, samas kui "lollide" tunnusmärgiks on Eesti mittetoetamine. Lennart Meri ütles kunagi 90ndatel kuulsad sõnad Eestist kui lakmuspaberist, millega testitakse Lääne kindlust omaenda ideaalidele. Parem, kui ta poleks midagi sellist öelnud. Jäimegi uskuma.
Oletused selle üle, kes ikkagi võttis Paedal munad pihku, kas oli see Ferrero-Waldner või oli see Venemaa välisminister Sergei Lavrov, ei vii meid kusagile. Selle aasta mais käis Paet koos oma kolleegiga, sellesama Soome wunderkind'i Alexander Stubbiga paaripäevasel visiidil Lähis-Idas. Stubb on pragmaatik ruudus. Stubb oli see mees, kes käis Vene-Gruusia sõja järel Moskva vahet, et kogu seda asja klaarida. Ma ei olnud Paeda ja Stubbi omavaheliste vestluste juures, aga ma võin mürki võtta selle peale, et nende jutuajamised ei piirdunud vaid Lähis-Ida umbsõlme analüüsimisega. Kujutlege vaimusilmas, kuidas Stubb ütleb Paedale: "Urmas, vaata, kuidas juudid ja araablased on end vastastikku vihates nurka mänginud! Ärge te jumala pärast Eestis sama teed minge."
Paet suhtlebki Stubbi-taoliste inimestega. Kui see pole vastuvõetav, siis kutsugem välisministriks Lihula endine vallavanem.
