PÄEV KOMANDÖRIGA “Meil tuleb mitte näppu imeda, vaid sõdida!”
Kuidas ma Ukraina parlamendisaadiku ja Donbassi pataljoni komandöri Pavel Kiškariga väljasõidul käisin, sõjajuttu ajasin ja viina võtsin.
Must Toyota on kuidagi märkamatult mööda pääsenud Kiievi parlamendikvartali turvavärava juures tuliselt meelt avaldavatest Odessa töölistest. Mind juhatab selle süsimustade toonklaasidega autoni keegi jämekaelne rambo.
Auto tagaistmelt tervitab mind Ida-Ukraina Donbassi pataljoni endine komandör ja praegune Ukraina Ülemraada liige Pavel Kiškar.
"No nii, mu Eesti sõber," võtab üle riigi tuntud sõjasangar Kiškar mind kiiresti omaks. "Viskasime siin just eestlaste üle nalja…"
Enne seda, kui ta oktoobris 2014 toimunud valimistel Ukraina parlamenti pääses, oli Kiškar üks Donbassi pataljoni juhtfiguuridest. Donbassi pataljon on hästi tuntud võitlusüksus Ida-Ukrainas, mis tekkis aasta tagasi mõnekümnest patriootlikult meelestatud donbaslasest ja luganskilasest. Käepäraste vahenditega – sisuliselt jahipüsside ja kaigastega – asusid nõukogude armees teeninud mehed vene okupantidele vastu.
Pataljoni asutaja, Facebooki kaudu rindeuudiseid edastav Semjon Sementšenko on nüüd samuti Ülemraada liige. Mõlemad käivad raada istungitel moondamisriietes. Nad justkui ühe käega sõdiks, teisega teeks seadusi.
Tänaseks on Donbassi pataljon osa Ukraina Rahvuskaardist, seal on üle tuhande mehe ning relvastuski juba teisest mastist.
Komandöri meeleolu on muutlik. Teel Nižini linna tulistab ta üksteise järel valusaid küsimusi ja tõdemusi:
Kui palju peab hollandlasi Ida-Ukrainas surema, et Holland mõistaks: käib sõda?
Kui palju peavad Prantsusmaa ja Saksamaa tundma alandust, et nende "garantii" relvarahu ei hoia?
Millal mõistab Ukraina kindralstaap, et mida rohkem "positsioonidele taanduda", seda rohkem võtavad separatistid maad?
Miks ei rünnatud separatiste mullu suvel, kui okupeeritud aladel polnud veel vene vägesid ega rasketehnikat?