AFP

Ma ei mäleta oma esimest merereisi. Arvan, et see võis olla kümne aasta eest, kindlasti teel Tallinnast Helsingisse, küllap kaubakülluse ja ehmatavate hindade eest külma sügisõhku põgenenuna, reelingu ääres odavaid sigarette tõmmates. Ajapikku tulid esimesed kajutid, siis, võimaluste arenedes, veidi paremad aknaga kajutid ja mullu juunis laevaga Saksamaale sõites mõtlesin Commodore-klassi laias voodis lebades, et see on merel reisimise tõeline tase.

Mul on väga kahju, kuid võimalus veeta paar tundi mõned kuud tagasi vette lastud Queen Mary 2 pardal muutis mu nägemuse  luksuslikust merereisist kardetavasti igaveseks.

Maailma suurimale reisilaevale pääsemine pole lihtne. Muidugi võiks osta pileti, mille hinnaklass ulatub viiekohalistest summadest seitsmekohalisteni, kuid minu ülesanne on teha laeval vaid põgus tiir. 

Sellele eesmärgile jõudmiseks olen ma vahetanud kümneid e-maile Cunard Line’i töötajatega Miamis, kelle valmisolek kaugest Ida-Euroopast saabuvat ajakirjanikku oma alusel tervitada on kõikunud entusiasmi ja paranoilise ettevaatlikkuse vahel, lennanud Finnairiga üle ookeani, kannatanud Gröönimaa kohal nälga ja meelekibedust, veetnud Miami Hampton Innis unetu öö, reisinud pikki maid linnalähirongi ja taksoga ning tühjendanud lõpetuseks autoistmele oma rahakoti, et leida kiiresti üles ID-kaart ja Ekspressi töötõend, mis peavad asendama lootusetult kaduma läinud passi, mida sadama turvakon­trollipunktis näha tahetakse. Turvakontroll, tasub mainida, toimub laevast tubli pool miili eemal, kuid eks ole sadamatest kui võimalikest terroriobjektidest juba mõnda aega räägitud. Murelik univormis politseinik vaatab mu isikutunnistusi ja viipab takso siis läbi.

Ootamatult, väga ootamatult näen ma kuumast hallika troopikataeva taustal korraga musta voolujoonelist laeva. Tõsi, kui keegi kuulaks, jagaksin temaga sel hetkel oma pettumust. Queen Mary 2 tundub kuidagi väike, palju väiksem, kui arvasin. Siis näen kõrval asuvat sadamahoonet ja perspektiivid saavad paika. Mulle jõuab kohale, et oleme kõrguselt Viru hotelliga võrreldavast hiiglasest veel ligi kilomeetri kaugusel.

Sadamahoone ette keerates on arve tiksunud 13 dollarini. Taksojuht märkab oma pampude juures ootavaid kruiisireisijaid, kes mõni tund varem St Thomaselt saabunud Mary pealt maale on tulnud, ning muutub rahutuks nagu verd haistnud sääsk. Korraga on tema ainus soov mind masinast kähku maha saada – pole aega isegi arvet kirjutada.

Seisan vihaselt keset päikesest kuuma betoonplatsi. Mu ümber on sadu ebamäärases vanuses ameeriklasi, keda taksojuhid oma kollastesse masinatesse meelitada püüavad. Tuuribussid undavad ja paiskavad õhku sinakat suitsu. Mõnikord olen Tallinna sadamas vihastanud Soome turistide õllekärude peale, mis normaalset liikumist takistavad, kuid Port Everglades on D-terminaaliga võrreldes nagu Marrakechi turg.

Mõningate raskustega leian üles oma teejuhi, cruise hostess Mari Carmen Orfilia, kes mind suurt silti käes hoides ootab. Naeratus tema näol tundub ehtne. Pool tundi hiljem jõuan veendumusele, et see ongi ehtne. Nagu suur osa meeskonnast, on Mari Carmen Orfilia inglane (ja Queen Mary 2 seilab Briti lipu all, kuigi sularahast kehtib laeval maksevahendina vaid USA dollar). Eestiga pole Maril eesnimest hoolimata mingit seost, ent selles, et 1253-liikmelise meeskonna hulgas peaks töötama paar leedukat, on Mari Carmen Orfilia täiesti kindel.

Kuna suurest peatrepist kedagi veel laevale ei lasta, juhib Mari Carmen mind entusiastlikku meeleolu ülal hoides sadamahoonest välja, nurga taha. Siit, kai servalt, pääsevad pea kohal kõrguvast mustast metallseinast läbi meeskonnaliikmed. Külalise kaardil olev triipkood skännitakse ukseavas sisse ja arvuti tunnistab mind piiksatusega pardalelaskmiskõlbu­likuks. Kott rändab läbi lennujaamadest tuttavast metalliotsimismasinast, kuid kokkuvõttes on pardale saamine hämmastavalt kerge.

Oleme 70 meetri kõrgusesse laeva sisene­­nud teiselt tekilt, peaaegu veepiiri juurest, kus koridorid üsna kitsad. Võibolla seepärast üllatabki mind esimese asjana just aluse puhtus. Vaibad, mis sõltuvalt piirkonnast punased, rohekad, kuldsed või hõbedased, ei kanna ainsatki nätsuplekki, musta jutti ega põlevast sigaretiotsast tekkinud hammustust. Tänu koristajate armeele, mis on pidevalt liikvel, ent samas imekspandavalt nähtamatu, on Queen Mary 2 otsekui pidevalt taastuv ja iseennast parandav organism.

Reisijad seevastu peavad revita­liseerumiseks rohkem vaeva nägema ja suunduma vabaõhubasseinidesse või Canyon Ranch Health Spasse, mille menüü ulatub soome saunast ja mangomahladega keha niisutamisest iidse Lähis-Ida puhastusrituaali rasul’ini (see on mõeldud armastajapaaridele ja kujutab endast teineteise mudaga katmist ning järgnevat aurusaunas istumist). Kui spast väheks jääb, on laevas olemas haigla ja mõistagi sõidab alusega kaasa ka väiksem seltskond vaimulikke – katoliku preester, rabi ja episkopaalkiriku õpetaja. Preester peab soovijatele laevas iga päev missat pidama, kuid ülejäänud tunduvad Mari Carmeni jutu järgi kergemini õhtule saavat. 

Veidi enam kui tunniga jõuan ma lisaks tervisekeskusele näha šampusebaari ja täismõõdus planetaariumi, Hermese ja Dunhilli poode, loenguruumi, kus astuvad mitmesuguste populaarteaduslike loengutega üles reisile kaasa võetud Oxfordi professorid, ja ultramoodsat diskoteeki G32, mis töötab seni, kuni lahkub viimane pidutseja (mis juhtub tavaliselt enne kella üht öösel). Igal nurgal võib märgata hiiglaslikke värskeid lilleseadeid ning nüüd ootab sinakat öötaevast meenutava laega teater, mille mugavad nahktugitoolid on etendus omaette ja mille endale saamise nimel oleksid Anne Veesaar ja Elmo Nüganen ilmselt valmis väiksemaks kuritööks.

Suurima mulje jätab siiski raamatukogu. Oma tumeda väärispuidu, riiulitesse sisse ehitatud valgustuse ja 8000 köitega on see tõeline lugemispalee – isegi võimsam kui klaaskatusega Britannia restoran, mis ulatub läbi kolme korruse otsekui pompöösne ooper. Väljudes tasandab Mari Carmen Orfila millegipärast häält. “Me jalutasime just mööda Micky Arisonist,” sosistab ta vaimustunult, “Queen Mary 2 on tema laev.” Palju päevi hiljem internetis hiljaks jäänud uurimistööd tehes avastan, et mister Arison pole boss ainult Queen Mary 2-l, vaid terves Cunard Line’is, veelgi enam, kogu Carnival Corporationis – kuid tol hetkel näen ma lihtsalt laines juuksepuh­vakaga härrasmeest, kes kahe antiikse samba vahele varjunult oma saatjadaamidele selgitusi jagab. Ilmselt oleks paha idee Arisoni oma fotoaparaadiga tüü­tama minna, küsin Mari Orfilialt, ja ta on minuga enam kui nõus.

Niisiis läheme parem vaatama Sandringham Duplexi, mis on üks laeva kahest läbi kahe korruse ulatuvast sviidist ja asub vastupidi­selt Inglise naismonarhide nimesid kandvatele sviitidele laeva ahtriosas. Üheksandalt tekilt algav hiidapartement, mille keskelt pöörleb keerdtrepp suure teokarbina teisele korrusele, on oma lige­male 250 ruutmeetriga nagu viis keskmist Tallinna korterit kokkupandult. Elegantselt voolujoonelised sohvad ja väärispuit, hulk merele avanevaid aknaid ning hiiglaslik terrass, plasmaekraaniga teler ja personaalne ülemteener, kelle tööülesannete hulka kuulub hoolitsemine eri alkohole täis külmiku eest. Ülakorrusel ootavad võimas ruudukujuline voodi, marmorist läikivad vannitoad temale ja temakesele, puudrituba, ookeanivaatega privaatne jõusaal ning veel paar ruumi, mille täpset otstarvet ei tea isegi mu saatja. Ta paotab üht ust ja teatab hämmeldunult, et leidis selle tagant midagi, mis on vist privaatlift.

Küll teab Mari Duplexi hinda: näiteks 24päevane Hispaania ringreis selles maksab 90 749 dollarit ehk tsipa enam kui miljon krooni. Kui lahkume, on teenrid hakanud ringi sibama maasikapokaalidega.

Kõnnime mööda pikki koridore. Veidi alla- ja sissepoole jäävad järjest odavamad kajutid, milliste hinnakiri lõpeb sõltuvalt marsruudist kusagil kahe tuhande dollari juures (eri kajutikategooriaid on 25). Et vana hea ühiskondlik hierarhia sellest täielikult segadusse ei sattuks, on reisijad Queen Mary 2-l jagatud siiski kõigest kolme klassi, millistele omakorda antud nimed nende restoranide järgi, kus antud kategooria kliendid lisaks üldavatud söögikohtadele võivad einestamas käia. Madalama kategooria kajutite reisijad söövad tohutus võimsate sammastega ehitud Britannias, kraad kõrgemale jääb Princess Grill, kuhu pääsevad juuniorsviitidesse koha võtnud, ning toiduahela ülaosas asub Queen Grill, kus taastavad energiavarusid sviitide, penthouse’ide ja duplex-hoonete reisijad. Titanicu ajastu metallvõresid, mis eraldasid neljandat klassi kõrgseltskonnast, pole õnneks kusagil.

Pardale kutsutud ajakirjanikke ootab lõunasöök Queen Grillis. Elegantsed lilleseaded ja mahlase puuvilja kujuga Water­fordi pokaalid, mida on pestud ja kuivatatud nii kaua, et tüh­jast peast on neid laudlina taustal kerge mitte märgata. Menüü on või­mas, uhkete kaantega kunstiteos, kus ühelgi roal pole toodud hin­da, sest söögi eest tuleb Queen Mary peal maksta vaid kahes ko­has – kokkade töö jälgimist või­mal­davas Chef Galleys ja elegantses restoranis Todd English. Mõlemas nõuab laua broneerimine lisaks nobedatele jalgadele 30–35dollarilist lisamaksu ning Cunardi vana kooli kruiisireisijate seas on selline röövimine põhjustanud raskesti vaibuvat meelepahakorinat.

Valin lõunasöögiks taipärase kanasupi kookosekoorega, krõberoosa lõhe ja jõulise graalitäie banaanijäätist, mis leiab serveerimist jäi­se mustikamassi ja kiivikeedisega. Lauakaaslasteks sattuvad kolm naist – kaks umbes 60aastast Kuuba päritolu matrooni ning keskealine musta kleiti kandev ameeriklanna. Elurõõmsad latiinoprouad, kes toimetavad kahekesi väikest kruii­siajakirja, ohkavad oma eelroo­ga (grillitud tiigerkrevetid) nähes õndsalt ja sukelduvad jõulise sulpsa­tusega kulinaarsetesse naudingutesse.

Vabakutselisest ajakirjanikust ameeriklanna, kelle kaela ehib lehviks keeratud pikk must sall, sööb väikeste energiasäästlike liigutustega, mõtiskleb Wedgwoodi portselani (samuti tiigerkrevetid) kohal veidi ja otsustab siis tellida juurde paar keerutust poolemeetrisest värske musta pipra veskist. Tema on olnud sellistel laevadel juba kümneid kordi ning väljapeetud väliskihi taga aimub lõputut igavust. Umbes kolmanda küsimusena pärib naine mult raugelt, et kas olen abielus, kuid see tundub lihtsalt kohustuslikku ruutu ristikese saamisena. Suurem osa ülejäänud söömaajast möödub vaikuses, lauahõbe tundub uskumatult raske ning hääletul sammul saabuvad jäätisekarva univormides teenindajad valavad aeg-ajalt juurde veel veini. 

Väärispuidust välistekil söögijärgset sigaretti läites paneb nikotiin pea ringi käima. Kuna kukkuda oleks tubli poole pilvelõhkuja jagu, astun madalast piirdest igaks juhuks paar sammu eemale. Sajakonna meetri kaugusel keset värelevat troopikakuumust seisab aga Celebrity Cruisesi suur, valge X-iga ehitud laev. Minu infomaterjal, mis kaardistab lahti kogu maailma kruiisikompaniid, ütleb, et kuigi Celebrity on kvaliteedilt Cunardiga võrreldav, rõhub ta pigem kaasaegsusele, sellal kui 160aastase ajalooga Cunard on jäänud traditsioonide lipukandjaks. Ja neid vana hea Britannia traditsioone on laeval piisavalt. Sisekujunduses jõuliselt vastanduvad punane ja must. Väärikad, kuid samas ehedad kõrtsidetailid Golden Lioni pubis, kus saab tellida grillitud searibi ja krõbekala. Antiikkujud, puupaneelid ja härmatanud klaasist ruumikujundusdetailid. Nahkne Churchilli salong, milles popsutatakse piipe ja sigareid. Ma parem ei räägi kaptenisillal seisvast vasksest laevakellast, mis pärit Queen Elizabethi pardalt.

Tagasi siseruumidesse minnes märkan esimesi laeva saabuma hakanud reisijaid, läinud sajandi esimesest poolest pärit tarmukaid seilajaid, kes veavad järel kõige kummalisemates värvitoonides pisikesi kohvreid ning seisatavad iga kümne meetri tagant, et veidi hinge tõmmata ja ümbrust uurida (ehkki Queen Mary 2 pakub pakikandjateenust, peavad reisijad vastavalt eeskirjale oma raha, juveelid ja ravimid isiklikult laevale vedama). Vaatan ringi, kus on Cunardi brošüüridest tuttavad värskelt armunud 30-miskit paarid ja ujumisprillidega mürsikud, kes kavatsevad kohe-kohe sinetavasse basseini hüpata, kuid ilmselt on nad pardale tuleku noorusliku uljusega viimasele hetkele jätnud.

Sõidame liftiga üles, kaptenisillale. Valge habemega Ronald Warwicki, kes ühena vähestest Cunardi kaptenitest jõudnud kommodoori auastmeni ning juhtinud enne uue ookeanihiiglase ülevõtmist ka veidi väiksemat Queen Elizabeth 2, pole kodus. Suure bumerangina ühest laeva servast teise ulatuv tekk on paari noorema meeskonnaliikme päralt. Kuubalannad imetlevad suurele paberipoognale trükitud merekaarte, mis joonistatud täis Atlandi tuulteroose, ja ma küsin Cunardi pressišefilt Julie Daviselt, kui suuri laineid Queen Mary 2 ookeanil juba kohanud on, kuid Davis ei tea täpset vastust. “Igal juhul on see laev Atlandi tormide jaoks ehitatud,” ütleb ta. Lähen silla lõppu, kus on põrandasse ehitatud klaasaken, ja kaalun end sellel veidi. Kaugel all on näha halli sadamabetooni ja mööda seda ringi sibavaid inimsipelgaid. Kuskil sügavas soolases vees peaksid olema ka need hiiglaslikud metalluimed, mis Atlandil Queen Mary 2 kõikumist vähendavad, kuid kai lähedust arvesse võttes on laev need vist oma kõhtu tõmmanud.

Vaatan kella, mis hakkab saama kolm. Ja mul on kah­ju, sest aeg, mis laeval ole­mi­seks jäänud, väheneb iga mi­nu­ti­ga. Ma pole kunagi olnud me­resõidust erilises vaimustuses, kuid mõte sellest, kuidas see voolu­jooneline ujuv kindlus ärasõidu­tun­ni lähenedes peaaegu märkama­tult vibreerima hakkaks, siis nel­ja tiiviku aeglaselt pööreldes kaist eemale tõmbuks ning suuna Sene­galile võtaks, tekitab hetkeks magusat mahajäämisvalu. Ma kind­luse mõttes parem ei mõtle nendest pikkadest päevadest ke­set Atlandit, kus ainsad ärkamise järel langetamist vajavad otsused seisneksid selles, millise raamatuga sisustada hommikupoolik ja kuhu seejärel sööma minna. Päevadest, mis on sama mõnusalt tühjad nagu sinav ookean ümberringi.

Aga ma lähen maha. Ma lähen maha ja kõnnin mööda lõputuid koridore, mille pehmed punakaspruunid vaibad summutavad sammude kõla juba eos; mööda koridore, mis ajavad segadusse, tõustes märkamatult ülespoole, või laienevad väikesteks saalideks ja istumisovaalideks. Kui isiklik ruum on väärt kulla hinda, on Queen Mary 2 ujuv pank. Nüüd ma usun neid kruiisikriitikuid, kes on öelnud, et selle laeva pardal võib end hoolimata ligi 3000 kaasreisijast sageli tunda nii, nagu oleksid ainuke inimene kogu merel. Edaspidi, ma kardan, näivad Tallinki ja Silja suured laevad mulle pigem väikeste mõnusate üüripaatidena, millega seltskond põhjamaalasi sõidab ühiselt Ahvenamaale kala grillima.

Reisijate vool laevale jätkub. Seisan tükk aega pardaletuleku leti ääres ja vaatan, kuidas kõrgtehnoloogia oma rikkuses väärikalt vananenuid pardale registreerib. Kummalised värvilised kostüümid, suured kübarad, päikeseprillid ja põlvpüksid tõttavad mööda ja iga saabuja peale tekkib uksel seisva Cunardi univormis hiinlanna näole uus naeratus, värske ja täiuslik nagu pojengiõis. Hetkeks tekib inimvoolu väike vahe ja ma surun end üle kitsukese silla. “Ilmselt mõtles ümber,” tähendab üks umbes 80aastane meesterahvas oma kaaslannale ja selle lause eest annan ma kõigile pensionäridele andeks nende põlvpüksid ja roosad kohverkäekotid.

Võtan takso, mis imekombel veel terminali juures igavleb. Mustanahaline räppraadiot kuulav juht leiab, et lennujaama sõitmiseks on aeg veel kaugelt liiga varajane ja püüab seletada, et peaksin minema hoopis lähedal asuvasse baari õlut jooma, aga ma ei taha. Ma vaatan tagasi läbi lämbe lähistroopilise vine. Seal ta on, võimas punane korsten taeva poole kerkimas, terav ninaosa hiiglasliku musta alasina vee kohale sööstmas. Võibolla kunagi tulevikus, veidi vanema ja oluliselt rikkamana, kohtan ma veel kord tõelist kuningannat.

Luksuslik hiiglane

345meetrine Queen Mary 2 on pikem kui Tallinna teletorn. Mitmetesse sadamatesse sisenemiseks on laev liiga suur ning reisijad toimetatakse sel juhul maale väiksemate laevadega.

Lisaks legendaarsetele kuuepäevastele reisidele üle Atlandi teeb Queen Mary 2 kruiise Kariibi saartele, Lõuna-Ameerikasse, Aafrikasse, Vahemeremaadesse ja sügisvärvide saabudes Kanadasse.

Queen Mary pardal pole veel alalisi elanikke, kuid kaks Briti abielupaari on juba teinud kaasa viis reisi jarjest.

Laeva tippkiirus on 30 sõlme. Tema pardal on 2000 vannituba, 80 000 lampi, 8350 automaatset tulekustutit ning 8800 valjuhääldit. Aluse torud ulatuksid üksteise otsa panduna Tallinnast Stockholmi.

Ühe üle Atlandi reisi jooksul pruugitakse Queen Mary 2 pardal ära enam kui tonn ananasse, 120 kasti maasikaid, 25 000 klaasitäit (lisatasulisi) alkohoolseid jooke ning suhkrukogus, mis võrdub 130 000 kohvitassi sisse käiva kuubikuga.