Päev Tokyo alateadvuses
Ühes Argentiina filmis kadus Buenos Airese metroo rägastikesse terve rong. Nagu selgus, oli ühe tunneli lisamine otsustavalt moonutanud geomeetrilist ruumi ning reisijad jäid märkamatult avanenud neljandasse mõõtmesse tiirlema. Midagi taolist võib kohalikku keelt mitte oskava turistiga Tokyo rongivõrgus hõlpsalt juhtuda. Isegi kui õnnestub vaatamata ilmsetele vasturääkivustele inglise keelsete viitade sisus õige liini õige suund üles leida, võib juhtuda, et rong kuulub mõnesse kiiremasse kategooriasse. Mis tähendab, et suurel kiirusel mööduvat vajalikku peatust ei puuduta jalg enne kui kolmveerand tundi ja viis peatust tagasisõitu hiljem. Proovisin seda kella 12 paiku öösel, pool tundi enne liikluse peatumist, kandis, mis jääb keskmiselt Tokyo kaardilt juba välja. Öösel eesti metsas eksida on märksa hubasem.
Peale suuremate jaamade on ka liinide ja peatuste skeemid enamasti kohalikus riigikirjas. Et pidevalt lõikuv metroode ja rongide võrgustik kuulub erinevatele omanikele, rongid liiguvad vähemalt kolme erineva peatustetihedusega, mõned maa all ja teised maa peal, ja nii edasi, siis lisandub liiklemisele uus transtsendentne mõõde, nagu Argentiina filmis. Peale selle on aga rongid asendamatud paigad kohaliku elu lähemaks vaatlemiseks.
Vaadeldavad on enam-vähem kõik inimlikud tegevused peale mobiiltelefoniga rääkimise. Yamanote liinil, mis teeb ringi ümber linna mõttelise keskme ja millel asub enamik suuremaid keskusi, kostavad rongis teated isegi inglise keeles. Need teated on omaette kuulamisväärsus: öeldakse muidugi ka peatusi, aga korduvalt ja tungivalt soovitatakse mobiiltelefoniga mitte rääkida, sageli õhutatakse sõitjaid koostööle (mida iganes see tähendab), teatatakse “inimkehaõnnetusest” või soovitakse lihtsalt head sõitu. Üks rekordiliselt absurdne teade pidavat aga kõlama Tokyo bussis, millega suviti ookeani randa pääseb. Seal soovitatakse väga viisakalt inimesel, kes vee alla vajub, kindlasti appi karjuda.
Ilmselt nii töörütmi kui vahemaade tõttu on Tokyo asukate elu avalik ja isiklik poolus nihestunud. Rongis paikneb üleminekutsoon, kus avalikud rutiinid lagunevad koost ja paistab Väsinud Jaapanlase veidi murelik pale. Keset linna üldist mürafooni on rong kokkuleppeliselt paik, kus saab puhata. Lähema paari meetri raadiuses saadavad keskeltläbi kuus inimest telefonisõnumeid (mõni kahelt telefonilt korraga), neli magavad ja neli vaatavad ettevaatlikult aknapeegelduselt valget inimest. Tüüpilises kooliseelikus tüdruk tõmbab istudes jalga dressid ja asub end meikima.
Tema kõrval tukub näiteks pea kuklas ja suu avali mees, kelle kunsthambad on igal hetkel suust pudenemas. Kui ta ärkab, jäävad hambad paigale, ainult pea kerkib oma tavalisse asendisse neid varjama, nagu oleks tegemist kahe erineva olendiga. Sirgelt rongi uksele toetudes magab harilikult mõni ülikonnas mees. Aastate pikkuse kogemuse tulemusena teab ta täpselt, et kümnekonna lähema peatuse ajal avanevad uksed teiselt poolt. Maganud on ta ilmselt juba pikka aega, sest hingeõhust on aknale moodustunud suur laik. Oma puutumatu territoorium avalikus ruumis on igal inimesel, ent Jaapanis on see palju väiksem. Näiteks ühes mehises hard-rock nuudlibaaris pesi töölt lahkuv abiline vaevalt 20 sentimeetri kaugusel teisel pool letti sööja vastas hoogsalt nägu.
Lisaks on rongiliinidel oma süngem imagoloogia. Saikyo liinil pidavat olema kõige rohkem liikvel mitmesuguste kahtlaste seksuaalharrastustega kodanikke. Enesetapjad, kellele sageli viitavadki rongiteated “inimkehaõnnetustest”, eelistavad, kummaline küll, õnnetoova oranzhi tooni tõttu mis kaartidel liini tähistab, Chuo liini.
Eestist vaadates on Jaapan tõenäoliselt samuraid, geishad, templid, sushi, kabuki, kimonod ja elektroonika. Nädalavahetusel jalutavad küll ka rongides ringi kimonotes naised, ent nagu kõikjal, on traditsioonid sageli turistidele – ka Jaapani enda turistidele. Samas on linnaelu ja tänavakultuur omanäoliselt aasialikud; segu erinevatest detailidest, mida kohtab igas suurlinnas, kuid teistsuguses vahekorras. Jaapani köök ja viisakused on kindlasti üks esimesi asju, millega saabudes kokku puututakse.
