Oli 24. septembri hilisõhtu 1936, neljapäev. Kadriorus Peetri maja juures märkasid juhuslikud möödakäijad pargipingil istumas meest, kes oli kummaliselt röötsakil. Lähemale astudes avanes ehmatav pilt. Mehe peas oli kuulihaav, tema juures maas lebas revolver. Kohe kutsuti kohale politsei, kes tegi kindlaks mehe isiku. See oli leitnant Elmar Kumari, kes viimastel aastatel oli töötanud Tallinna gümnaasiumides riigikaitseõpetajana. Tema taskust leiti neli kirja, neist üks abikaasale.
“Kadunu oli lugupeetud ja armastatud nii õpilaste kui ka noorkotkaste poolt, kelle juhina ta oli tegev,” kirjutas järgmisel päeval Päevaleht. Ometi oli kõigest 29aastane leitnant Kumari sooritanud enesetapu. Temast jäi maha abikaasa ja tilluke tütar.
Miks võttis endalt elu noor eeskujulik pereisa, keda kõrgelt hindasid ka ülemused? Talle sõjaväes antud iseloomustusest võib lugeda: “Õiglase iseloomuga. Alkoholi tarvitab vähesel määral, ainult seltskonnas. Ei suitseta ega mängi hasartmänge. Ei tunne raskust, alati rõõmus ja elav.” Noore leitnandi surma põhjust asuti uurima.

Vabasurm 4000 krooni pärast
Elmar Kumari vabasurma mineku ajend selgus kiiresti. Leitnant oli suure summa raha võlgu – umbes 4000 krooni, üle poole sellest oma ohvitseridest sõpradele. Kumari kuupalk aga oli 125 krooni. Pidades oma olukorda lootusetuks, sooritaski see heasüdamlik ja aus mees enesetapu.
Kumari surm muutis kaitseväe juhtkonna väga ärevaks. Mis siis, kui ta pole ainuke võlgadesse mässitud ohvitser? Oht ei olnud ainuüksi selles, et mõni teinegi ohvitser võib veel käe enda külge panna. Kindlasti kardeti, et rahanäljas ohvitserid on ahvatlev sihtmärk ka Vene luurele. Need kartused polnud asjatud – 1937. aasta lõpul arreteeriti võlgades vaevlev kapten Nikolai Trankmann, kes rahapuudusel oli hakanud venelastele sõjasaladusi müüma.
Nii otsustatigi kontrollida, kas ja kui palju on Eesti ohvitseride seas võlgnikke. Käsk anti täitmiseks Sõjavägede Staabi II osakonna ehk sõjaväeluure ülemale kolonel Richard Maasingule. Andmeid hakkas koguma leitnant Mõttus, kes telegrafeeris omakorda väeosade informatsiooniohvitseridele.
“Osakül palus teid kuidagi väga ettevaatlikult selgitada, kui palju on kellegil ohvitseril võlgu. Muidugi pisikesed võlad välja arvatud. Kui on mõnel nii parajad võlad, siis muidugi andmeid muretseda ka, kuidas on need tekkinud. Asja algatajaks oli ennast maha lasknud leitnant Kumari. Nimelt on selgunud, et temal oli nelja tuhande krooni ümber võlgu, mis iseenesest kaunis ilus summa,” teatas Mõttus kapten ­Pollmannile 2. oktoobril 1936.
Uurimistöö tulemused võisid hämmastada luureohvitseri Mõttust ennastki. Võlgnikest kogunes ligi paarikümne lehekülje pikkune nimestik. Ja see tegi murelikuks mitte ainult kolonel Maasingu, vaid kindlasti ka ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri.

Pangad ei andnud infot välja

Mõttus selgitas välja, et “üle poole tegevteenistuses olevatest ohvitseridest on suuremal või vähemal määral koormatud võlgadega. Võla suurus on aga kogu sõjaväes iga ohvitseri kohta arvatavasti keskmiselt 400–500 krooni”.
Andmed olid osalt oletuslikud ja seda põhjusel, et mitmed pangad keeldusid igasugusest koostööst. “Narva Majaomanike Pank ohvitseride võlgade kohta andmeid ei andnud. Kuulu järele aga eelistavat ohvitserid laenuvõtmist just nimetatud pangast ,” kurtis Mõttus.
Leitnandil õnnestus enam-vähem täpne pilt saada vaid 3. diviisi kohta, kus ohvitseride võlgade kogusumma ulatus 135 000 kroonini ehk oli ­keskmiselt 548 krooni nina peale. “Andmed ohvitseride võlgade kohta 2. diviisis ja eriti Sõjaministeeriumi keskasutistes on puudulikud, sest Tallinna ja Tartu pankadest andmeid ohvitseride laenude kohta välja ei anta,” möönis Mõttus.
Märksa enam kui võla suurus häirisid sõjaväeluuret selle põhjused. Paljude ohvitseride võlasummade taga seisis märkus “Võlg talu peal” või “Maja ehitamine”, aga ka näiteks “Korralik mees. Suur pere”. Selles ei olnud iseenesest veel midagi hullu. Hull oli see, et hulgal ohvitseridel olid võlad tekkinud pummeldamisest ja üle jõu elamisest. Ja need mehed olid vaenlasele kerge saak.
Nii võlgnes kapten Intal 5. üksikust jalaväepataljonist 2000 krooni – põhjus: joomine. “Kpt Intal võlgneb Rakvere kõikidesse pankadesse ja isegi Riigiteenijate laenukassadesse.” Nooremleitnant Lõhmus oli võlgu 1360 krooni. “Peale Tapa pankade ta võlgneb ka peagu kõikidele Rakvere pankadele. Võlgade põhjus – tütarlapsed ja pummeldamised.” Major Reiman Sakala Partisanide pataljonist, kelle kohta märgiti “Pummeldab tublisti”, oli võlgu isegi 9550 krooni!
Lisaks pummeldamisele oli palju ohvitsere, kelle võlgade põhjuse võib panna lausesse “Püüab elada nooblilt”. Mitme ohvitseri palk aga ei suutnud rahuldada abikaasa vajadusi. Tulevane allveelaeva Kalev komandör vanemleitnant Alfred Pontak oli võlgu 2000 krooni, mis “olevat tekkinud pr Pontak’i võrdlemisi “laia elu” tagajärjel”. Tema sõber, tulevane allveelaeva Lembit komandör vanemleitnant ­Ferdinand ­Schmiedehelm võlgnes 1300 krooni – “Teeb kaunis suuri kulutusi naise peale.” Osalt naise pärast kandis 2000kroonist võlakoormat ka vanemleitnant Veizenberg, kelle abikaasa “armastavat istuda kohvikus, käia ballidel jne”.
Ohvitseridest võlgnikud jagunesid aruande järgi kaheks. “On ohvitsere, kes kõigest väest püüavad võlgadest lahti saada, kuid paljud võtavad võlgade olemasolu täiesti loomuliku nähtena ning teevad võlgasid juurde kergel käel.” Esimeste hulka kuulus kahtlemata leitnant Kumari, viimaste sekka aga kodumaa reetnud kapten Trankmann, kelle hetkevõlaks oli nimekirjas 720 krooni. On, millele mõelda ka tänapäeval.