Päike läheb hulluks
Oktoobris 2003 näis nii mõnelegi, et halloweeni-õuduslood on hakanud ilmsi saama tegelikkuseks, kirjutab Stuart Clark viimases ajakirjas Nature. Korraga langes rivist välja tervelt pool NASA satelliitidest ning GPS-süsteemid hakkasid valetama. Kontakt Mount Everestile tõusnud alpinistidega katkes. Rootsis jäid 50 000 inimese kodud ilma elektrita. Jaapani sidesatelliit kadus seletamatutel põhjustel eetrist – ning ei naasnud sinna enam kunagi. Lennufirmad ei julgenud oma lennukeid enam saata tavapärastele kõrgetele trajektooridele, vaid lendasid madalalt, kandes suuri lisakulutusi.
"Kaose põhjustas päike, meie kodutäht, mis parajasti läbis oma 11aastase tsükli üht kõige aktiivsemat staadiumi," kirjutab Nature.
Päikese siseelu käib keskmiselt 11aastaste tsüklite kaupa, mida juhib tähe magnetväli. Seniste vaatlusandmete alusel on lühim tsükkel kestnud 9, pikim aga 14 aastat. Meie siin Maal tajume tsüklite vaheldumist peamiselt päikeseplekkide ning neist põhjustatud magnettormide kujul. Tsükli miinimumfaasis särab päikeseketas täiesti puhtana nagu oranž apelsin. Ent maksimumstaadiumi ajal kobrutavad Päikese pinnal planeedisuursed "plekid", mille kohale kerkivad hiiglaslikud loited paiskavad kosmosesse miljardeid tonne laetud osakesi. Nende osakeste vool ehk "päikesetuul" puhub päikese poolt maailmaruumi küll pidevalt, ent aktiivseima staadiumi ajal paisub tuul tormiks või koguni orkaaniks, mis mõjutab otseselt ka maapealset elu. 2003. aasta oktoobris möllasid Päikesel plekid, mille läbimõõt võrdus kümne Maa läbimõõduga. Kuid toona kogetu võib kahvatuda tormi ees, mis puhkeb eeldatavasti viie-kuue aasta pärast, hoiatab Nature.
Kisub tantsuks
"Päikese aktiivsuse järgmine tsükkel võib olla senistest kõige problemaatilisem," hoiatab USA rahvusliku atmosfääriuuringute keskuse (NCAR) füüsik Peter Gilman. Praegu puhkab täht küll rahulikus miinimumfaasis ning seni arvasid teadlased, et ka järgmise tsükli maksimumid tulevad eelmisest tagasihoidlikumad. Ent värske Päikese-uuringute projekti International Heliophysical Year (IHY) käigus koostatud arvutimudel, mis ühendab Päikese magnetvälja "dünamo" tsüklid ja tähe pinnal ringleva plasma eeldatava käitumise, ennustab hoopis hullemat lähitulevikku.
"Me eeldame, et uue tsükli käigus ilmneb 30–50 protsenti rohkem päikeseplekke ja päikeseaktiivsust, kui oli praegu lõppevas tsüklis," ütles NCARi teadlane Mausumi Dikpati.
Sarnane aktiivsus registreeriti viimati 1958. aastal, mil inimkond oli alles astumas kosmoseajastusse ning Maa orbiidil lendas veel väga vähe tehiskaaslasi. Praegu kubiseb taevas aga tuhandetest aktiivsetest satelliitidest.
Päikesetuule tugevnemine kuumutab Maa atmosfääri ülemist kihti ja suurendab selle tihedust. Laetud osakeste voo suurenemine 30 protsendi võrra võib 300 kilomeetri kõrgusel atomosfääri tihedust koguni kahekordistada – ja just nii kõrgel lendavad madala orbiidiga satelliidid.
Aastal 2012 satelliite üles lennutada kavatsevad organisatsioonid mõtlevad seetõttu oma aparaatide lähetamisele tavapärasest kõrgemale orbiidile. Ent isegi 800 kilomeetri kõrgusel, kus atmosfääri tihedus tehiskaalsasi enam ei ohusta, säilivad päikesetormi ohud tundlikule elektroonilisele apartuurile.
Päike süüdi kliima soojenemises?
Hoopis uudsem järeldus puudutab päikese aktiivsuse oletatavat mõju meie planeedi kliimale. On täheldatud, et päikesemiinimumide ajal on Maa 3 protsendi võrra pilvisem kui maksimumide ajal. Päikeseaktiivsuse miinimumi ajal jõuab Maale veerandi võrra rohkem süvakosmosest pärinevat kosmilist kiirgust ja just see võibki mõnede teadlaste oletuse kohaselt esile kutsuda tugevama pilvkatte. Ent mil moel, on seni selgusetu.
Avastus on pälvinud nende teadus- ja poliitikaringkondade huvi, kes väidavad, et käimasolev kliima soojenemine ei ole inimese põhjustatud.
