Sellesse vanasse kindlusvanglasse, kuhu minnes on külastajatel rangelt keelatud kanda lotendavaid särke või siniseid teksapükse (need võiksid liilat meenutada vangide univormi ja müüridel püssiga patrullivad valvurid segadusse viia), pääseb üllatavalt lihtsalt, muidugi vastava eelkokkuleppe korral. Vangla rõõmsameelne pressiesindaja Samuel Robinson lihtsalt jalutab koos minuga sisse suurest mustast kahekordsest väravast, mis kannab Sallyporti nime. Ja ometi on siin nende müüride vahel koos "halvimaist halvimad".

Mürgisüsti ootavad siin enam kui 67s mõrvas süüdlaseks peetav sadistlik Randy Kraft ja Lake Elsinore Killeri nime all tuntuks saanud William Suff, kes jõudis kustutada eluküünla tosinal prostituudil, Ameerika tänapäeva kõige brutaal­semaid kurjategijaid, Hongkongist pärit mõrvarvägistaja Charles Ng ja "Night Stalkeri" nime all tuntud saritapja Richard Ramírez, kes jõudis enne vahistamist terroriseerida Californiat hulga aastaid.

Ning üks Eesti nimega mees nende kuuesaja seas.

Kõige rusuvamat mõju ei avalda San Quentinis need kitsad, tumedad, läpatanud õhuga kongid, mis paiknevad viiel korrusel üksteise kohal ja kus ainus mugavust pakkuv ese on hall, kore vanglatekk.

Depressiivne pole hiigaslike linnaelu kujutavate seinamaalidega söögisaal (linnaelu, mida paljud siin vanglas enam kunagi ei näe) ega jõhkrad ja altkulmu heidetud pilgud, ­millega nii mõnigi vang võõrast seirab (1997. aasta oktoobris surmamõistetute plokis toimunud tapmise süüdlane on jäänud tuvastamata, sest uuri­mist peetakse ressursi raiskamiseks, ­möönab Robinson). Mitte hiiglaslik spordiväljak ega asbestkattega torusid täis ("Ärge puutuge tolmu", hoiatavad sildid) töösaal, kus soovijad võivad veidi enam kui dollarilise tunnitasu eest valmistada nahkmööblit California ametiasutustele, sealhulgas kuberner Arnold Schwarzeneggeri kontorile. Hingenäriv on hoopiski see, kui ilus on San Quentini vangla oma lilleklumpide, naeratavate valvurite, sinise taeva, pisikeste valgete nukumajade (sest paljud valvurid elavad vangla territooriumil; tõsi, teispool peamüüre) ning lõputu päikesesäraga. Siin, selles igaveses suves, ootavad surmamõistetute plokis sajad inimesed oma viimset hetke, mille saabumisest antakse neile teada kirjaliku surmateatega (death notice).

Nagu selgitab Samuel Robinson, määrab death notice kindlaks päeva, mil vangla surmamõistetu tappa tohib (tapmisena, kuigi osariigi poolt sanktsioneerituna, läheb iga hukkamine California statistikaraamatutesse kirja sellegipoolest). Siis on surmamõistetul aega kümme päeva, et teha valik mürgisüsti ja gaasikambri vahel; on aega suhelda oma advokaadi, lähedaste ja hingeliste nõustajatega, ja aega, et langetada otsus, mis on see "kuni 50dollariline peaaegu ükskõik mis", mida surija soovib oma viimaseks õhtusöögiks. Üks viimaseid San Quentinis hukatuid, 1979. aastal toimunud mõrvade eest süüdi mõistetud Stanley Tookie ­Williams, tellis endale ämbritäie Kentucky Fried Chickenit ja jääpiima. 12. detsembril 2005 kell 23.00 seoti Williams tooli külge kinni ja kohe, kui saabus 13. detsember - hukkamine ajastatakse võima­lusel alati kella 00.01ks, selgitab Robinson -, lükati nõel mehe veeni niipea, kui telefoni teel oli saadud viimane kinnitus, et takistusi protseduuriks pole. Kuid surm ei tulnud seekord kergelt ja rabeleva Williamsi organismi tapva kokteili manustamine võttis ikkagi aega ligi 20 minutit.

Praegu ongi San Quentinis peatatud kõigi surmaotsuste täideviimine, kuniks kohus langetab otsuse, kas mürgisüst on humaanne hukkamisviis.

Milline on San Quentinis viibiva vangi (paljud neist muide on mõistetud vangi vaid mõneks kuuks) tavaline päev? See algab vara, kell 5.30, ja mõistagi hommikusöögiga. Päeva esimene eine on kaerahelbepuder, pannkoogid või röstsai ja koos hommikusöögiga antakse kätte ka paberkotis lõuna, mis kujutab endast puuvilja, kartulikrõpse, soolakringleid ja Kool-Aidi joogikristalle.

Headel vangidel, ka surmamõistetutel, on teatud privileege - võimalus omada telekat, raadiot, elektrilist kirjutusmasinat (kuid mitte arvutit) ning kuni 180dollarilist ostukrediiti, mille eest soetada vangla poest kosmeetikat, toidukraami ja muid lihtsamaid kaupu.

Ja eestlane Waidla on hea vang - vähemasti nüüd, kaheksa aastat pärast oma põgenemiskatset. "Waidla programmeerib," lausub Robinson naeratades, kasutades vanglaterminit, mis viitab sellele, et kinnipeetav ei põhjusta liigseid probleeme ning allub reeglitele.

Me jalutame Robinsoniga ringi ning ta viipab vangidele rõõmsalt, vahetades neist mõnega paar sõbralikku sõna. Meri kohiseb taamal.

Kõik apellatsioonivõimalused on San Quentinis läbitud umbes kümnel vangil. Neil jääb üle ainult oodata - ning ka siis on viimasel hetkel võimalus esitada armuandmispalve kubernerile, mis sest, et California kubernerid pole sellistele palvetele kunagi vastu tulnud.

Lootust jätkub San Quentinis viimaste sekunditeni, sest "nad kõik usuvad, et neid ei hukata, et nad kaebavad edasi, et nad saavad lõpuks eluaegse", räägib Robinson. "Vaid üksikud on aru saanud, et nad on hukkamise ära teeninud, ja kui nende aeg tuleb, on nad toimuvaga rahul."

Kui surma saabumine on tuvastatud - sageli aastakümneid pärast kohtuotsust -, antakse hukatu keha teispool vanglamüüre omastele üle. Pisikesele surnuaiale, mis vanglal on, pole juba pikemat aega kedagi maetud.

Sallyport mürtsatab mu selja taga kinni.