Kuid tänu normaalsele rendiautole, kindlakäelisele autojuhile ja ilusale reisiseltskonnale (kolm vastupandamatut blondi eesti piigat) kujunes reisist üks meeldejäävamaid, kus käinud. Siin on 4 kohta, mille pärast tasub sõita Päikserannikule, teha mõnda sealsesse hotelli oma staap, osta mõni korralik Malaga maakonna kaart ja sõita igal hommikul rendiautoga Lõuna-Hispaaniat avastama.

El Torqal

Ei saa öelda, et paljureklaamitud Granada midagi rabavat oleks. Ülerahvastatud kindluste kompleksi pärliks on kindlasti liivakivist välja uuristatud mauri-palee (mis on palju väikseim kui fotode pealt mulje jäänud), kuid tagasiteel nähtu sundis mind taas nentima, et looduse poolt loodu kõrval tundub see tühine.

Umbes kümnekonna kilomeetri kaugusel antiiksest Antequeira linnast asub võimas ja peamiselt asustamata mägismaa El Torqal (Torqal de Antequeira). Sinna viib üks surmapõlgurlik autotee, kuid tõelise vabaduse-laksu saab kätte muidugi kividel turnides. Mägedes uitamiseks võiks jalas olla midagi sportlikumat, sest nagu meie reisiseltskond testis, ei passi kontsad eriti hästi kivilt kivile hüppamiseks.

Jälgides ürginimlikku kutset valida alati tee, mis viib kõrgemale, jõudsime varsti kivinukile, millelt avanev vaadet oleks alandav kutsuda “miljon-dollar-vaateks”. Üle mägede ja orgude libisevad pilvevarjud ja tugev tuul püüdsid veenda, et see ongi siis maailma lõpp. Või viimane trepiaste enne Peetruse väravaid. Pöörase skulptori (kelle üks nimi on ürgmeri ja teine vihmaperioodide erosioon) tööna valminud mägismaal kuhjusid helehallid kivilasud üksteise otsa nagu pühapäevahommikune pannkoogivirn vanaema juures. Inimeseks olemine sai endale taas naeruväärselt väikesed mõõdud ja seda on ikka aeg-ajalt vaja, et mitte liiga uhkeks ja enesekeskseks muutuda. Igal juhul lähen ma millalgi seda tunnet sinna uuesti otsima – ajan käed laiali ja lasen tuulel end veidi sasida.

Nerja koopad

50 kilomeetrit Malagast ida pool asub armas linnake Nerja. Seal ei tasuks õnge minna väljareklaamitud “Euroopa balkonilt” hunnitud vaadet oodates, linna ümbritsevatest mägedest on vaated palju võimsamad. Kuid linnakesest mõned kilomeetrid väljas asuvad Nerja koopad (Cueva de Nerja), mis mõjuvad hoolimata suurejoonelisest marketingist. Nimelt on koobastesse ehitatud kontserdisaal, kus korraldati sel suvel juba 38ndat korda Rahvusvahelist Koopa Festivali (International Cave Festival – kõlab nagu ürginimeste kokkutulek?) ja turistibusse seisab koopasuu ees pidevalt terve trobikond. Ka jäid seintelt üles leidmata 20 000 aasta tagused jäljed inimlikust kunstiloomest. Kuid kõige enam avaldasid muljet võimastes saalides tekkinud filigraansed vormid – sambad, stalaktiidid ja stalakmiidid – mis meenutasid väga gooti arhitektuuri, Gigeri ulmefantaasiaid ning kunstnikutööd “Sõrmuste isandas”. Vormide müstikast annab ehk aimu ka see, et kodus pilte vaadates oli võimatu aru saada, kuidaspidi see nüüd olema peaks. Nerjas oleks ideaalne filmida mõnd põrgu-stseeni, kus rooste ja hallitusekarva kivipitsist seintega saalis üks hõõguvate silmadega sarvik katlas paharette keedab ja patuste karjetest moodustub suitsusesse õhku õudu tekitav kaja-sümfoonia. No näed nüüd, isegi sellele paigale mõeldes muutun ma kurjaks gooti printsiks…

Ronda

Lihtsalt ilusa väikelinna pärast ei tasu Vahemere ääres kusagile minna, neisse on niikuinii võimatu mitte sattuda. Kuid Ronda tegi eriskummaliseks see, et linnake asub kahel kaljusaarel, mida ühendab vana sild. Silla all haigutab taaskord inimlikke mõõtkavu ületav kuristik, mille põhjas voolab olenevalt aastaajast kas jõgi või oja. Restoranid kalju veerel usuvad muidugi, et nemad on selle vaate autorid ja lisavad toitudele kopsaka autoritasu. Kuid selle asemel, et restorani rõdul veini libistada, võiks tugevama närvikavaga sellid võtta ette kurvilise sõidu oru põhja. Peale rõõmu, et nõnda on ehk veidikenegi võimalik rikkuda restoranidest avanevat vaadet, tundusid need kaljumürakad altpoolt veelgi võimsamad ning majad ülal kalju veerel meenutasid oma mastaapidelt kaldapääsukese pesi Taevaskojas. Muidugi oleks veel aus lisada, et teel all tuli enne igat pöörangut kellelgi autost välja ronida ja kiigata ümbernurga, sest Lõuna-Hispaanias sai nimelt reaalsuseks mõte, et “surm varitseb nurga taga”. Kuid preemiaks saate täiesti turistivaba olemise oliivisalude vahel, kus vaid üksik kohalik kauboi hobusega lonkis mööda tolmust kruusateed.

Tarifa

Selle nime taha peidab kaardil end unune sadamalinn Gibraltarist läänes. Kõigepealt on mägede harjadel end valveseisakusse seadnud sajad tuulegeneraatorid – hüpnootiliselt õhust elektrit tootvad imposantsed asjandused. Kuid võimas külgtuul annab endast märku ka palju otsesemalt, sundides auto juhiroolis istuvat Riinat oma muskleid pingutama. Kui autol oleks puri peal, siis tõuseks see kindlasti õhku.

Et närvikõdi otsivad tegelased ei suuda sellisel võimsal tuulel ja sinisel merel raisku minna, on Tarifa külje alla tekkinud omalaadne purilaudurite paradiis. Liivariba ääres on reas majad, midagi bangalode ja kuutide vahepealset, kus on eriti mõnus lebotada, võtta klaas kohalikku hittjooki (tinto verino) punasest veinist, Sprite`ist, jääst ja sidruniviiludest ning tuulega võitlevaid purilaudureid jälgida. Samal ajal kui kõvemad tüübid liuglevad päris mõnusalt, maadlevad teised oma agregaadiga rohkem vees kui vee peal. Ja kui pilk kaugemale suunata, siis sinetab mere taga Aafrika kallas, mis seletamatutel põhjustel tekitas eriti võimsa tunde – ju võimendas tunnet teadmine, et selle konarliku riba taga peidab end terve must manner. Kas pole hämmastav, millise tiheduse võib pildile anda kujutlusvõime? Kui Musta Mandri kutse liiga tungivaks muutub, siis tuleb osta mõne tiiburi pilet Marokosse – sellised sõidavad regulaarselt Hispaania edelatipu ja Aafrika vahet.

Muude Tarifas vaatamist väärivate asjade hulgas võiks ära mainida uhked liivaluiteid, milles “kasvavad” kõrbendmustad puuroikad tekitasid ulmefilmilikku atmosfääri ning kolm korpulentset nudisti, kes olid luidete varjust end üleni muda-vetikasaeguga kokku määrinud ja siis ehmatasid seal pahaaimamatuid jalutajaid.