PALJU ÕHKU: Eesti Pandipakendi sorteerimisliinil veerevad pea ühegi mõlgita purgid, sest lömmis pakendeid ei saa masinad kokku lugeda. Vallo Kruuser

Kolm kuud pakendite kogumisega tegelnud MTÜ Eesti Pakendiringlus kavatseb tegevust laiendada. “Meil on plaanis oma pandilahendus, et ka selles vallas tekiks konkurents,” teatab asutuse juht Aivo Kangus. “Praegu pannakse investeerimiskohus kaupmeestele, tarbijalt pigistatakse raha välja, aga tulu paneb taskusse üks organisatsioon.”

Kangus viitab fimale Eesti Pandipakend, kes seni ainsana korraldab Eestis pandipakendiga joogitaara kogumist. Ta soovib vastukaaluks Pandipakendile käivitada alternatiivse pandisüsteemi, mille suurim erinevus praegusest oleks võimalus tagasi anda ka lömastatud purke ja pudeleid. Idee suur toetaja on importõlle maaletooja V&S Eesti.

Pandipakendi juht Oleg Epner suhtub konkurendi kavadesse skeptiliselt: “Mitte kusagil riigis pole mitut süsteemi pandipakendi kogumiseks. Näiteks Saksamaal alustas mõne aasta eest kolm konkureerivat organisatsiooni, kuid nüüd jääb alles üks.” Ta lisab, et mitu teenusepakkujat tekitavad tarbijas segadust ning tõstavad hinnad lakke. Tema konkurenti ei karda.

Pandipakendi kogumisplats Tallinna külje all Muuga sadama lähedal on servast servani täis kilekotte, mis pungil ilusaid siledaid plastpudeleid ja plekkpurke. Tagurdavad rekkad toovad kohale üha uusi koormatäisi joogitaarat. Tekib meeldiv mulje, et eestlased on vaimustusõhinaga vastu võtnud mais jõustunud uue pakendikogumise süsteemi, mille ühe osana saab pandimärgiga joogitaara sellel näidatud summa eest poodi või vastuvõtupunkti tagasi anda.

Paraku on pilt poodides ja taarapunktide juures sootuks teine. Poodides olevad automaadid on tihti rikkis ega taha vastu võtta veidigi lömmis purki-pudelit. Kirbe haisu järgi juba kaugelt ära tuntavates vastuvõtupunktides lookleb parimal juhul ukse taga pikk järjekord veidi räsitud välimusega taaratoojatest, halvemal juhul on aga uksel silt "Raha pole"! Tarbijad on rahulolematud, keskkonnaministeerium süüdistab kauplusi oma klientidest mitte hoolimises, pudelid aga kogunevad metsaveerde ja maanteekraavidesse.

Valusad laksud ettevõtjatele

Pandimärgiga taara on vaid väike osa Eestis tekkivatest pakenditest. Euroliidu nõuete järgi tuleb kokku koguda ka kõik muud müügipakendid – olgu need kilest, paberist, metallist, puidust või muust materjalist. Kui joogitaara tagastusmäär on koguni 60 protsenti, siis mõnede teiste pakendite puhul tuleb ringlusesse lastud kogusest tagasi korjata 15 protsenti. Kõigist pakenditest peab tootja taasringlusse võtma poole.

See pole sugugi lihtne ülesanne. Kaupa pakendavaid, maale toovaid ja müüvaid ettevõtteid ringlusesse lastud materjale tagasi korjama sundiv seadus jõustus ligi kolm kuud tagasi. Motivatsioon kogumissüsteemiga liituda tekkis pakendifirmadel alles juulist, sest siis jõustusid aktsiisid, mida riik nõuab neilt, kes nõutavat pakendimäära täis ei saa. Iga kogumata jäetud kilo eest tuleb maksta sõltuvalt materjalist 10-40 krooni (klaas on odavam, metall ja plastik kallimad). Kõige suurem mure on nõutud koguse kokku saamisel just klaasi ja kilega.

Aivo Kangus ennustab, et juba oktoobris tulevad esimesed valusad laksud. “Paarkümmend miljonit võetakse ettevõtetelt sügisese lõikuse käigus,” ennustab Kangus. Tema sõnul pole paljud ettevõtted aru saanud, kui tõsine mure tegelikult on. “Ministeerium loodab, et kui firmad muidu Riigi Teatajat ei loe, siis aktsiisid ja trahvid õpetavad neid seda tegema. Pakendimeteoriit võib langeda samamoodi nagu suhkrumeteoriit.”

Kangusel on mõistagi ka oma maine kaalul. 15 protsenti võib tunduda küll vähe, kuid pakendikoguja ei tee saladust, et selle kokku saamisega võib tekkida tõsiseid probleeme.

Keskkonnainspektsioon andis kaupmeestele kaks kuud aega süsteemiga harjumiseks. Sel kuul alustati kontrollreididega. Esialgu piirdutakse suuliste hoiatustega, kuigi pakendiseadus lubaks nii vastuvõtukohuse täitmata jätmise kui ka näiteks pandimärgita pakendites kauba müümise eest teha trahvi kuni 50 000 krooni päevas. Väiksematele kauplustele oleks see raske löök.

Kogenud tegijad

Oleg Epneri juhitava Pandipakendiga liitunud joogitoojad on ettevõtte alla pannud 60 miljonit krooni. Selle raha eest hangiti taara sorteerimise ja kokkupressimise liinid, pandi püsti IT-süsteem, jagati kogumispunktidele sildid ja kotid ning makstakse palka kaheksale kontoriametnikule ja paarikümnele liinitöölisele. Eraldi suur kulu on teavitustöö, millele kulutatakse tänavu viis miljonit krooni. Järgmiste aastate jooksvate kulude katteks kulub hinnanguliselt 20-30 miljonit krooni.

Epner on elukutseline tööstusjuht. Pakenditemaatika on talle tuttav möödunud kümnendist, mil ta juhtis paberitööstust ning plastitehast. Neli aastat pidas ta Raudteeameti peadirektori ametit, kust aga koondati koos ameti reorganiseerimisega inspektsiooniks möödunud kevadel.

Esimesel kuul kogus Pandipakend umbes kümme protsenti müüki läinud pandimärgiga taarast, juulis oodatakse tagasi ligi poolt pudelitest. Koguseid paisutab koostöö Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehasega, kus muu prügi hulka sattunud pandipakend välja sorditakse.

Siiski jääb Pandipakendi saak alla seaduses ette nähtud kogustele. Aastaga peab olema turult tagasi korjatud 60 protsenti ringlusesse lastud klaas- ja plastpudeleid ning 40 protsenti metallpurke. Aasta-aastalt tuleb koguda üha enam plasti ja klaasi. 2009. aastal peavad eestlased kokku korjama juba 75 protsenti müüki läinud õlle-, limonaadi- ja veepudelitest.

“Kui Epner on juunis kogunud vaid kümnendiku pudeleid, siis on ta järelikult pannud 90 protsenti tagatistrahast oma taskusse,” leiab Aivo Kangus. Arve haarab ta lennult, sest töötas aastaid Ühispangas kapitaliturgude strateegina. Tema jutt jookseb, nagu oleks tuli takus ning pilgus on kurjakuulutav säde. Ta teatab, et nende meeskonda motiveerib võimalus midagi ära teha, mitte suured palganumbrid.

Pakendajad ostavad hingerahu

Aivo Kanguse Pakendiringlus on kolmest Eesti pakendikogujast kõige värskem ja vihasem tegija. Keskkonnaminister Villu Reiljani akrediteeringu sai ettevõte alles aprillis ehk napilt paar nädalat enne uue pakendikogumissüsteemi käivitumist.

Tegevust juhitakse Maardu tööstusmaastikul asuva nõukogudeaegse kontorihoone kolmanda korruse kulunud põrandaga ruumist, kuhu on pressitud kuus töölauda. Tänu lahkele koostööpartnerile ei tule esialgu “kõigi mugavuste” eest sentigi renti maksta.

Kolme kuuga on organisatsioon jõudsalt laienenud. Pakendiettevõtetelt on üle võetud umbes 200 miljoni krooni eest aktsiisikohustust. Kasumit mittetaotlev ühing kogub firmade kohustust nende poolt käiku lastud pakendid turult tagasi korjata ning seega mitte trahvi saada. Paari tuhande krooni eest kuus võib end osta välja kuni paarikümne tuhande kroonisest trahviriskist. Ainuüksi viinatööstuselt Liviko on aktsiisikohustust üle võetud 35 miljoni krooni ulatuses.

Lisaks Kanguse juhitavale Pakendiringlusele tegeleb kõigi pandimärki mitte kandvate pakendite kogumisega Eesti Taaskasutusorganisatsioon (ETO).

ETO alustas juba möödunud aastal ja sai paraja edumaa. Organisatsiooniga liitunud ettevõtted panid kokku miljon krooni, mille alusel hakati looma kogumisvõrku.

Liikumine on siiski olnud üsna vaevaline. ETO juht Ahto Hunt rääkis mullu novembris Ekspressile, et 2005. aasta lõpuks on nende organisatsioon paigutanud üle Eesti 11 000 konteinerit. Nüüd on ta lubadustes tagasihoidlikum ning näeb aasta lõpuks 2000 konteinerit.

Hunt ei salga, et nende tegevusstrateegia on konservatiivne – areneda tasa ja targu ning kasvatada inimeste teadlikkust järk-järgult. Ka mees ise on tunduvalt tasakaalukam ja vaoshoitum kui tema konkurent Kangus.

Kliente on organisatsioonil praegu 450, mis katab ligi kolmandiku aastasest pakendikoguste tekitajatest. Suurimad koostööpartnerid on prügi veo ja sorteerimisega tegelevad firmad Ragn Sells, Cleanaway ja Väätsa Prügila.

Mida suurem hulk kauplusi süsteemiga liitub, seda enam on organisatsioonil raha osta konteinereid. Idee ongi selles, et kogumiskastid poleks mitte ainult kaupluste juures, vaid võimalikult lähedal prügi tekitamise kohale ehk otse elamute juures.

Pakendiorganisatsioonid Eestis

OÜ Eesti Pandipakend (EPP)

  • Loodi novembris 2004 Eesti Õlletootjate Liidu, Karastusjookide Tootjate Liidu, Karastusjookide ja Õlle Importööride Liidu ja Eesti Kaupmeeste Liidu poolt. 
  • Tegevjuht Oleg Epner, 35 töötajat.
  • Peab korjama ringlusest kokku kõik pandimärgiga joogipakendid (klaas, plast ja plekk). Pakendiettevõtja peab EPPga liitumisel maksma ühekordset tasu 500 krooni. Kaupmeestele makstakse iga joogipakendi eest käitlustasu 27 senti. Pakendiettevõtjad peavad maksma EPPle iga pudeli eest 10 senti, purkide eest maksta ei tule.
  • Taarat kogutakse umbes 3000 vastuvõtupunktis üle Eesti. Suuremates kauplustes on 24 taaraautomaati, mille kulud kannavad kauplused ise. Aasta lõpuks loodetakse püsti panna 50 automaati, vastuvõtupunktide arv peaks suurenema 4500ni.

MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon (ETO)

  • Sai keskkonnaministeeriumi akrediteeringu oktoobris 2004.
  • Tegevjuht Ahto Hunt.
  • Korraldab pandiga koormamata pakendite taaskasutust organisatsiooniga liitunud ettevõtetele. ETOga on liitunud 19 suuremat tootmis- ja jaemüügiettevõtet, näiteks Tallinna Piimatööstus, Põltsamaa Felix, Rimi Baltic, Prisma Peremarket ja ETK kett.
  • Lisaks pakendi kogumisele ettevõtetest paigutab konteinereid kohalike omavalitsuste territooriumile. Praegu on väljas 700 konteinerit, aasta lõpuks peaks neid olema 2000. Konteinerid tunneb ära Euroopas levinud Rohelise Punkti märgi järgi. Tulevikus tahab ETO panna igasse kogumiskohta kaks konteinerit – sinised paberile-papile ja kollased taaskasutatavatele segajäätmetele (klaas, metall, puit jne). Alles jäävad vanad konteinerid orgaanika jaoks, mis rändab otse prügimäele.

MTÜ Eesti Pakendiringlus

  • Sai keskkonnaministeeriumi akrediteeringu aprillis 2005.
  • Tegevjuht Aivo Kangus, seitse töötajat.
  • Tegeleb sama valdkonnaga mis ETO, kavandab Pandipakendiga konkureerivat süsteemi.
  • Suuremad kliendid on alkoholitootjad Liviko ja Onistar, Eesti Post ja Tallinna Piimatööstus. Praegu ligi 1500 konteinerit, vastavalt kliendibaasi kasvule kasvab ka kogumispunktide arv.