18.10.2007, 00:00
Paks puuriküülik hakkaja märtsijänese asemel
Playboy, oktoober 2007
Kui lugesin EE reportaaži Hefneri Playboy Mansionist (kolleeg Toivo Tänavsuu) ja kohta, kus kirjeldati, et juba tudisev vanameister seksib meditsiinipersonali pingsa valve all ja Viagra abil regulaarselt kolm korda nädalas, turtsusin naerda, kuid mind valdas ka sügav kaastunne ühe glamuurse obsessiooni nukravõitu lõpu pärast.
Kui Hefner Playboy 1953 lõi, oli Ameerikas veel sõjajärgne beebibuum ning mehed, kelle elu sisuks oli vastutus, olid orjastatud pere külge (family man). Hefner haistis muutust, sõja-aastad jäid üha kaugemasse minevikku, mehelikkuse normid hakkasid muutuma. Playboy tõi koitva seksuaalrevolutsiooni tuules turule uue vaba mehe kuju, kes elas ennekõike oma naudingutest juhinduvalt. Playboy kõrgaeg oli kindlasti 1960ndad, kus märksõnaks täiuslik ja vaba mees à la James Bond. Pole tähtsusetu, et sel ajal tulid turule kontratseptiivid, mis andis peale naiste vabaduse ka seni suurpere poolt nurka surutud meestele.
Playboy kontseptsioon, tuua kokku võim, vaim ja seks, oli kindlasti revolutsiooniline. Intervjuud oma ajastu poliitiliste suurkujudega, sekka pöördelise tähtsusega kirjandusteksti ja kõik see vooderdada pehme (naisekeha) erootikaga – väga isuäratav formaat. Aga kas seda saab aastal 2007 järele teha? Kui maailmaturul annavad tooni meesteajakirjad, kus geipauer on kapist välja tulnud ning maskuliinsust valgustatakse kõikvõimalikest varjatud külgedest: kas vana kooli täkkude ajakiri on veel võimalik?
Hea meesteajakiri müüb meestele fantaasiaid: annab mehele võimaluse samastada end võimukandjatega, unustada meestevaheline erinevus, mis elus valusalt tunda annab, kinnitada meestevahelist solidaarsust (meie, mehed, ja nemad, naised) ning üle kõige, rääkides Playboyst, tunnetada seksikiisusid vaadates oma võimekust ja tunda end võrdväärse liikmena vana kuulsa märtsijänese klubis.
Kui 2007 Eestis tahta teha sama mis Hefner kuuekümnendatel, ajakirja kõrgajal, siis oleks pidanud avanumbris olema intervjuu vähemalt Siim Kallasega, kolumn Edgar Savisaarelt, poliitiline analüüs Sven Mikserilt, kirjanduspalad noorelt vihaselt Sass Hennolt või KL eksesimehelt Jan Kausilt. Ja siis sekka värsket naiseilu (kastevärske tütarlaps Maris Paidest on kahtlemata selle numbri – ehk ainus – täistabamus).
Kui Eesti Playboy oleks Siim Kallaselt intervjuud palunud, arvan, et Euroopa Komisjoni volinik oleks vastanud eitavalt (ei pea vist seletama?). Ka Savisaar oleks kaalunud mõju elektoraadile ja Sven Mikser oleks oma teksti pigem Diplomaatias avaldanud.
Tegeliku võimu ja erootika sädemeid pilduvat kooslust Eesti Playboys seega pole, ega saagi olla, ei kuule tõukõutside kiimahüüdu, selle asemel nurruvad vanad sõbralikud (kohi)kõutsid Peeter Simm, Mart Juur ja Peeter Oja. Õunpuu “Sügisballis” šveitser Theona pauerit demonstreerinud Taavi Eelmaa mõtiskluski on intelligentlik ja liigblaseerunud. Ja Peeter Sauter rikaste meeste spliini kirjeldajana (“Et surma petta”) pole vist päris omas elemendis (kahju, et ta ütles ära kaastöö kirjeldada mittemidagitegemist ajakirjale Jobu, mida talt mõni aeg tagasi palusin). Putin on seksiikoonina kahtlemata moekas, aga me juba teame seda kõike mujalt.
Mulle meeldis küll Mihklit ja Greisi kujutav fotoseeria (Madis Palm “Paar tundi pankrotini”) kui õnnestunud camp teemal mees, kelle käes on pult.
Playboy turuletulek oleks ehk Eestis õnnestunud 1990nda il, kui siin toimus kolm aastakümmet läänest hiljem seksrevolutsioon ja turg oli kuulsate kaubamärkide järele rohkem kui avali. Aga siis keegi seda riski teadagi ette ei võtnud.
Praeguses Eesti Playboys puuduvad täiesti huumor, vaimukus ja iroonia (millega ruulivad täna turul näiteks briti uuemad meesteajakirjad). Tulla Eestis 2007 välja sellise tõsimeelse meesteajakirjaga ongi ette määratud kaunistama rubriiki ajaloo ilu. Hakkaja märtsijänese asemel on meie ees suur paks lontkõrv-küülik, kes ei tule puurist välja isegi suure mahlase porgandi peale. Ärksam meeslugeja väärib midagi enamat. Või ülehindan ma lugejat?
Kui lugesin EE reportaaži Hefneri Playboy Mansionist (kolleeg Toivo Tänavsuu) ja kohta, kus kirjeldati, et juba tudisev vanameister seksib meditsiinipersonali pingsa valve all ja Viagra abil regulaarselt kolm korda nädalas, turtsusin naerda, kuid mind valdas ka sügav kaastunne ühe glamuurse obsessiooni nukravõitu lõpu pärast.
Kui Hefner Playboy 1953 lõi, oli Ameerikas veel sõjajärgne beebibuum ning mehed, kelle elu sisuks oli vastutus, olid orjastatud pere külge (family man). Hefner haistis muutust, sõja-aastad jäid üha kaugemasse minevikku, mehelikkuse normid hakkasid muutuma. Playboy tõi koitva seksuaalrevolutsiooni tuules turule uue vaba mehe kuju, kes elas ennekõike oma naudingutest juhinduvalt. Playboy kõrgaeg oli kindlasti 1960ndad, kus märksõnaks täiuslik ja vaba mees à la James Bond. Pole tähtsusetu, et sel ajal tulid turule kontratseptiivid, mis andis peale naiste vabaduse ka seni suurpere poolt nurka surutud meestele.
Playboy kontseptsioon, tuua kokku võim, vaim ja seks, oli kindlasti revolutsiooniline. Intervjuud oma ajastu poliitiliste suurkujudega, sekka pöördelise tähtsusega kirjandusteksti ja kõik see vooderdada pehme (naisekeha) erootikaga – väga isuäratav formaat. Aga kas seda saab aastal 2007 järele teha? Kui maailmaturul annavad tooni meesteajakirjad, kus geipauer on kapist välja tulnud ning maskuliinsust valgustatakse kõikvõimalikest varjatud külgedest: kas vana kooli täkkude ajakiri on veel võimalik?
Hea meesteajakiri müüb meestele fantaasiaid: annab mehele võimaluse samastada end võimukandjatega, unustada meestevaheline erinevus, mis elus valusalt tunda annab, kinnitada meestevahelist solidaarsust (meie, mehed, ja nemad, naised) ning üle kõige, rääkides Playboyst, tunnetada seksikiisusid vaadates oma võimekust ja tunda end võrdväärse liikmena vana kuulsa märtsijänese klubis.
Kui 2007 Eestis tahta teha sama mis Hefner kuuekümnendatel, ajakirja kõrgajal, siis oleks pidanud avanumbris olema intervjuu vähemalt Siim Kallasega, kolumn Edgar Savisaarelt, poliitiline analüüs Sven Mikserilt, kirjanduspalad noorelt vihaselt Sass Hennolt või KL eksesimehelt Jan Kausilt. Ja siis sekka värsket naiseilu (kastevärske tütarlaps Maris Paidest on kahtlemata selle numbri – ehk ainus – täistabamus).
Kui Eesti Playboy oleks Siim Kallaselt intervjuud palunud, arvan, et Euroopa Komisjoni volinik oleks vastanud eitavalt (ei pea vist seletama?). Ka Savisaar oleks kaalunud mõju elektoraadile ja Sven Mikser oleks oma teksti pigem Diplomaatias avaldanud.
Tegeliku võimu ja erootika sädemeid pilduvat kooslust Eesti Playboys seega pole, ega saagi olla, ei kuule tõukõutside kiimahüüdu, selle asemel nurruvad vanad sõbralikud (kohi)kõutsid Peeter Simm, Mart Juur ja Peeter Oja. Õunpuu “Sügisballis” šveitser Theona pauerit demonstreerinud Taavi Eelmaa mõtiskluski on intelligentlik ja liigblaseerunud. Ja Peeter Sauter rikaste meeste spliini kirjeldajana (“Et surma petta”) pole vist päris omas elemendis (kahju, et ta ütles ära kaastöö kirjeldada mittemidagitegemist ajakirjale Jobu, mida talt mõni aeg tagasi palusin). Putin on seksiikoonina kahtlemata moekas, aga me juba teame seda kõike mujalt.
Mulle meeldis küll Mihklit ja Greisi kujutav fotoseeria (Madis Palm “Paar tundi pankrotini”) kui õnnestunud camp teemal mees, kelle käes on pult.
Playboy turuletulek oleks ehk Eestis õnnestunud 1990nda il, kui siin toimus kolm aastakümmet läänest hiljem seksrevolutsioon ja turg oli kuulsate kaubamärkide järele rohkem kui avali. Aga siis keegi seda riski teadagi ette ei võtnud.
Praeguses Eesti Playboys puuduvad täiesti huumor, vaimukus ja iroonia (millega ruulivad täna turul näiteks briti uuemad meesteajakirjad). Tulla Eestis 2007 välja sellise tõsimeelse meesteajakirjaga ongi ette määratud kaunistama rubriiki ajaloo ilu. Hakkaja märtsijänese asemel on meie ees suur paks lontkõrv-küülik, kes ei tule puurist välja isegi suure mahlase porgandi peale. Ärksam meeslugeja väärib midagi enamat. Või ülehindan ma lugejat?