Paldiski linn on teinud läbi imelise muutumise Eesti urruaugust miljoniinvesteeringute ligitõmbajaks.

Pärast Nõukogude sõjaväe lahkumist 1994 jäid Paldiskisse maha lagunevad paneelelamud, allveelaevade sadamasse uputatud ohtlikud jäätmed ning heitunud inimesed. Linnal polnud isegi korralikku solgivee puhastuse süsteemi – kõik voolas otse merre.

Oli neid, kes lootusrikkalt endise kinnise linna alale kolisid, kuid pakkisid asjad juba poole aasta pärast. Neljandat korda korterisse sisse murdmist nad kogeda ei soovinud.

Alles seitse aastat tagasi hakkas toonane linnavalitsus tõsisemalt tegelema tänavavalgustusega. Mõnes linna piirkonnas pole seda senimaani. Lääne-Harju valla abivallavanem Erki Ruben selgitab, et varem tänavalaternateni ei jõutud, sest oli hulk pakilisemaid probleeme.

25 aastat hiljem, 2019. aasta augusti alguses jõudis Paldiskisse grupp saksa turiste. Šokituristid pidid pettuma. Kus on nõukogudeaegne õud, kus kummituslinn?! Suviselt roheline Paldiski on 1990ndatega võrreldes palju muutunud.

Nii optimistlik, nagu saksa turistidele tundus, pilt muidugi pole. Aga viimasel ajal on ilmunud Paldiski uudistesse kui suurte investeeringute ja tulevikuprojektide katsepolügoon. 

« Avalehele 29 Kommentaari