Kümneaastane Oskar seisis 1. märtsil kell neli pärastlõunal keset lumist Lasnamäed. Ihuüksi. See oli talle võõras koht. Väljas oli 12 külmakraadi. Ta oli paljajalu ja kinnasteta. Ja Oskar ei osanud ka abi küsida, sest ta on autist, kes ei suuda suhelda.

Oskari juhtum oli äärmuslik, kuid paljastas ohtliku olukorra, millesse erivajadustega lapsed Tallinnas on pandud.

„Väike geenius,“ ütleb Kätlin-­Gertrud Paia oma poja Oskari kohta. Oskar mäletab täpselt, mida ta tegi täna eelmisel aastal, kaks aastat või viis aastat tagasi. Oskar teab kõigi maailma riikide lippe, ­maakaart on peas, ajavööndite kellaajad täpselt teada. Kuid sõnu ütlema hakkas Oskar alles kuueselt ja vestlejat temast ei ole.

Iga vähemgi muudatus ajab poisi hüsteeriasse. Kui midagi või keegi hilineb, läheb laps endast välja.

« Avalehele 21 Kommentaari