Palju õnne: krooni praegu ei devalveerita!
Töölised märatsevad tänavatel, lükkavad ümber autosid ja panevad neid põlema. Välispankade seinad on täis soditud, esineb sõna "sead". Paljud pangad on üldse suletud ning neid kaitsevad automaatidega turvamehed.
See stseen sobiks märulifilmi. Kahjuks on tegemist päriseluga. Sellise süsimusta pildi maalib Argentina peeso kokkuvarisemise aegsest Buenos Airesest veebipäevik RGE Monitor, mis ühendab tunnustatud majandusteadlasi ja -tegelasi üle ilma.
Ökonomist Edward Harrison pani need mälestuskillud kirja mullu juulis, kusjuures ta ei mõelnud seda tehes mitte keevalise Lõuna-Ameerika minevikule, vaid Eesti, Läti ja Leedu lähitulevikule.
"Ma ei saa öelda, et sama hukatuslik stsenaarium ootab ees Baltimaid, kuid asjad võivad seal muutuda üsna riskantseks igal juhul," hoiatas ta. "Üks peab kokku kukkuma: kas valuutakurss või majandus. Argentinas juhtusid mõlemad."
Praegu räägitakse Eestis samasugust juttu, nagu rääkis Harrison seitse kuud tagasi. Näiteks Arengufondi nõukogu esimees Indrek Neivelt ütles nädala alguses, et "laual on kaks varianti, kas kärpida kulutusi, mis toob kaasa hindade languse ehk deflatsiooni, või siis devalveerime krooni".
Ta lisas, et lõpptulemus ei erine väga palju.
Devalveerimisest on saanud üleüldine kõneaine. Sisulist arutelu selle plusside ja miinuste teemal pole aga tekkinud. See oleks justkui mingi suuremat sorti tabuteema. Eriti veel võimudele. Näiteks president Toomas Hendrik Ilves ütles sel esmaspäeval: "Me ei või minna paanikasse ega hakata spekuleerima näiteks Eesti krooni kursi muutmise üle. Sest see ei ole lahendus."
Nii olengi leidnud infot devalveerimise poolt ja vastu peamiselt erialainimeste blogidest ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) paberitest. Neis räägitakse küll peamiselt Läti majandusest ja latist, kuid meie mured on niivõrd sarnased, et neid võib suurema vaevata Eestisse üle kanda. Alljärgnevad mõtted pärinevadki peamiselt ökonomist Edward Hugh' ja lätlastega laenukõnelusi pidanud IMFi emissari Christoph Rosenbergi artiklitest ning IMFi dokumentidest Läti kohta.
Devalveerimise plussid: kasv saabub kiiremini...
Ma olen püüdnud oma pere elu sättida nii, et meil oleks laene pigem vähem kui rohkem. Eriti veel praegu, kui tulevik on segasevõitu.
Eesti riik meenutab mulle aga tüüpi, kes algul müüs maha oma väärtuslikuma vara (loe: ettevõtted) ja seejärel elas võlgu (laenubuum). Nüüd pole enam suurt midagi müüa, laenu ei anta ja riik peab end viima üleilmsele tööturule ehk hakkama ekspordiga raha teenima.
Paraku on Eesti "palgaootused" liiga kõrged, et maailmas edukalt läbi lüüa. Riikide konkurentsivõime muutumist väljendab koledavõitu nimega näitaja: valuuta efektiivne reaalkurss (REER). Iga selle nõksatus ülespoole näitab, et kõnealuse riigi toodangut on raskem maha müüa. Eesti puhul on REER viimastel aastatel liikunud peaaegu püstloodis, veel kiiremini kui Läti oma.
Kõige lihtsam viis kaubad taas konkurentsivõimeliseks muuta on krooni kiire ja järsk devalveerimine. Selline lõikus on küll valusam (IMFi arvutused näitasid, et lati devalveerimisel 15 protsendi võrra kahaneks Läti majandus veel ekstra 2 protsendipunkti võrra), kuid ka kosumine tuleks kiiremini kui praegu valitud kulude kärpe asemel.
Laks on kiire ja võib maandada mässumeeleolusid...
Kolm aastat tagasi võtsin mõne kuuga kaalust üle kümne kilo alla. Pidin lihtsalt vaatama, mida söön, ja distsipliini hoidma. Külmkapi uksele sättisin Londoni metroost ostetud hoiatusmärgi "Mind the gap!".
Alguses oli muidugi raskevõitu. Naine kurtis kodus, et olen tavapärasest närvilisem.
Sama värk kehtib riigi puhul. Devalveerimine rabaks meid järsult ühekorraga. See on nagu kiire rasvaimu, mitte pikaajaline painav dieet.
Kulude kärpimine on valus. Inimesed kaotavad töö. Pinged kasvavad. Ma poleks üllatunud, kui korduks pronksiöö sarnane mäss.
Seetõttu usun Swedbank Eesti peadirektori Erkki Raasukese sõnadesse, et "kui me ise endas kõhkleme, siis tuleks kohe valida devalveerimine".
Tihti räägitakse, et devalveerimine toob kaasa hindade kasvu ja see on oi-oi kui halb. Praegu aga seisab Eesti vastamisi teise olukorraga: hinnad kukuvad, kuid palgad kukuvad veel rohkem. Ehk väike inflatsioon on kindlasti parem kui deflatsioon.
Valuutalaenude probleemi saab kantida pankade kaela
Hiljuti lõppes mu kodulaen. Mitmed tuttavad on seepeale kadedusega õhanud, sest nemad peavad panku orjama veel aastakümneid.
Devalveerimine on neile õudusunenägu, sest lõviosa eestlasi on võtnud laenu eurodes. Koguni 85 protsenti Eesti pangalaenudest on antud välisvaluutas. Devalveerimise korral läheks laenude tasumine märgatavalt kallimaks.
Need inimesed põlgavad Riigikogu liikmeid nagunii. Krooni kursi kallale minnes kaotaksid poliitikud nende silmis viimasegi usaldusväärsuskübeme.
"Ma kahtlustan, et Lätis, Leedus ja isegi Eestis tähendaks devalveerimine, et pärast seda ei julgeks ükski nimetatud otsuse tegemises osalenud poliitik enam selles riigis elada ning võib-olla tuleks ka välismaal elades turvamehed palgata. Rääkimata väga sügavast poliitilisest kriisist," ütleb ka Swedbank Marketsi analüütik Maris Lauri.
Kuid olen lugenud ka teistsuguseid arvamusi. Näiteks Nobeli majanduspreemia võitja Paul Krugman märkis jõulude ajal oma veebipäevikus, et kui muud tingimused on samad, siis võib devalveerimine isegi vähem kahju teha, sest osa laenudest ei ole väljastatud eurodes.
Edward Hugh' mõtteavaldused juhtisid mind aga tõelise rehepapluse manu. Eesti üks kuumemaid kõlakaid räägib, kuidas saaks devalveerimisel kahjud hoopis pankade kaela kantida. Selleks peab riik nõudma enne devalveerimist kõigi laenude ümberkonverteerimist kroonidesse. Kuid tõenäoliselt tooks see kaasa ka kõigi valuutahoiuste kroonidesse ümberarvestamise nõude. Laenajate kohustused ei kasvaks, küll aga kaotaksid valuutahoiuste omanikud.
Paraku on sel asjal üks häda. See võib tuua kaasa pangasüsteemi krahhi ning ühiskond peaks lõpuks pankuritele abipakettide kaudu nende kahjud kinni maksma. IMFi paberid ütlevad, et Läti kulutab oma pangasüsteemi taastamiseks vähemalt 16,4 protsenti SKTst.
Devalveerimise miinused: naabrid lähevad tigedaks...
Kindel kroon on minu arust Eesti suurim PR-projekt, mida meie poliitikud on müünud aastaid edukalt nii riigi sees kui ka raja taga. Mulle on seda pähe tambitud aastaid.
Devalveerimine mõjuks Eesti mainele peagu sama laastavalt kui Rootsi loobumine ligi 200 aastat kestnud neutraliteedist. Sest tekiks küsimus, kas seekordne devalveerimine jääb viimaseks või tuleb uus. Ma ei julgeks enam kroone pangas hoida, vaid tormaksin kohe panka eurosid ostma.
Järgmine asi on poliitika. Mäletan, kuidas ükskord mitu aastat tagasi tundide kaupa oksendasin ja Ekspressi toimetuse kõrval tegutsenud söögikohta siunasin. Ma arvasin, et sain omletist toidumürgituse. Aga kui haigeks jäid ka mu naine ja üks poegadest, sain aru, et tegemist on mingi nakkusega.
Täpselt sama lugu on devalveerimisega. Sügisel oli rahandusringkondades küsimuse all, kas Läti peaks latti devalveerima. Üks põhjusi, miks seda ei tehtud, oli nakkusoht. Devalveerimispisik haaranuks kohe ka Eesti ja Leedu.
Tookord vandusid Eesti ja Põhjala riigid (aga ka IMF ja Euroopa Liit) Lätile truudust ja lubasid teha kõik, et lati kurssi endisel tasemel hoida. Me peame seda lubadust hoidma ja see on üks suuremaid põhjusi, miks ma usun, et praegu krooni ei devalveerita. Krooni devalveerimine mõjuks ju lätlastele noahoobina selga, sest sätiks lati kursi taas ränga pressi alla. Eesti aga kaotaks maailmas igasuguse usaldusväärsuse.
Päris sassi läheksid ka suhted Põhjamaadega. Siin tegutsevatel Rootsi pankadel oli sügisel väga raske, sest rahaturud olid Baltikumi suhtes äärmiselt pessimistlikud: keegi ei teadnud, mis siin edasi saab. Otsus latti mitte devalveerida tõmbas vähemalt osa pingeid maha.
Pangandus kukub kokku
Mu 89aastane vanaema elas selle sajandi alguses üle jubeda õnnetuse: tema maja põles peaaegu maani maha. Mäletan, kuidas me seal maja jäänuste seas veel üht-teist leida üritasime ja nuputasime, mida tal küll päästa õnnestus ja mida mitte.
Devalveerimine tooks majanduses kaasa sama järsu segaduse. Majade ja muu vara hinnad kukuksid järsult. Laenude tagasimaksed aga kallineksid. Tarbijate niigi nõrk kindlustunne saaks kõvasti kannatada.
IMFi arvutused näitasid, et lati 15 protsendi ulatuses devalveerimine tooks kaasa eratarbimise kahanemise 6 protsendi võrra. Erasektori investeeringud võiksid väheneda viie protsendipunkti võrra.
Sisuliselt pandaks niigi külmkappi surutud majandusele paar kraadi pakast juurde. Laenutegevus kahaneks veelgi, võlad kasvaksid ja pankurid hakkaksid kahjumite katmiseks meeleheitlikult lisakapitali otsima. Lõpuks ei pruugi isegi rootslased enam oma siinseid panku toetada.
Devalveerimine ei päästa Eestit täielikult välisfinantseerimise vajadusest. Pankadel on kombeks probleemide korral käituda karmilt. Eestis elab praegu tuhandeid inimesi, kes on pidanud lisatagatisi otsima, et pääseda laenu ennetähtaegsest tagastamisest.
Sama kehtib riigi tasemel. Krooni devalveerimise korral kukuks riigireiting ja välispangad võivad nõuda hoopis suurlaenude ennetähtaegset tagastamist. Näiteks Tallinna linna viimane 500 miljoni krooni suurune välislaen sisaldab klauslit, et krediidireiting ei tohi praeguselt tasemelt langeda enam kui ühe astme võrra.
Kulude kokkuhoid annab võimaluse aega võita. Kui sa kaotad poole aasta jooksul igas kuus 5 protsenti palgast, on elu lihtsam kui siis, kui sul võetaks korraga maha 27 protsenti töötasust.
Praeguse kriisi ajal läheb hapuks märkimisväärne osa laenudest ning paljud ettevõtted panevad poe kinni, kuid kärpimise puhul jagunevad need sündmused pikemale perioodile. Järsu devalveerimise korral tekiks hiiglaslik probleemidepundar lühikese ajaga.
Samuti lubab kärpimise variant sujuvamalt majanduse struktuuri muuta. Uut tehast ei ehitata üleöö.
Devalveerimine ja euro üheskoos
Praeguse kärpemängu puhul on lisaboonuseks üks magus präänik: valitsus ja Eesti Pank julgustavad meid püksirihma pingutama, et Eesti läheks aastaks 2011 üle eurole. Siis kaoks devalveerimise hirm igaveseks.
Praegune devalveerimine seevastu võib euro kasutuselevõtu taas tulevikku edasi lükata.
Siin ei aita ka rehepapi tegemine. Läinud nädalal kirjutas Ekspress sügisel peaminister Andrus Ansipi lähikonnas levinud kavalast ideest võtta Eestis kiirkorras ja ühepoolselt kasutusele euro.
Samalaadset mõtet arutati ka Lätis, kusjuures sellega kaasnenuks veel lati devalveerimine. Ehk two in one, nagu ütleb ka tuntud šampooni reklaam.
Tollele kavale pani käe ette Euroopa Liit. Oli selge, et samamoodi läheks asi ka Eesti puhul.
Kuid leidub veel üks variant, mida tutvustas sügisel 2007 EBRD endine peaökonomist William Buiter. Ta soovitas võtta kasutusele kroon ja euro ühekorraga, mis peaks vastama Euroopa Keskpanga nõuetele. Buiter koostas isegi Eesti rahaseaduse muudatused.
Paraku ei saaks siis Eesti kasutada kõiki neid olulisi hüvesid, mida pakub Euroopa Keskpank ametlikult euroga liitunud riikidele.
Eesti Panga asepresidendi Märten Rossi sõnul ei anna ühepoolne eurole üleminek seetõttu mingit suurt efekti. "Kes ei suuda kohaneda krooni ajal, ei suuda kohaneda ka ühepoolse euroga."
Kõige hullem variant: Eesti jookseb rahvast tühjaks
Ma olen tähele pannud, et erinevalt paari aasta tagusest, kui eestlased käisid tihti palka juurde nurumas, on nad praegu valmis pigem loobuma osast palgast kui kaotama töökoha.
Kriisi ajal tegutseb rahvas teistmoodi. On valmis palju muutuma ja ühise eesmärgi nimel rohkem pingutama.
Indrek Neivelt ütles esmaspäevases Äripäevas, et Eestis tuleks teha ühiskondlik kokkulepe, mis alandaks kõikide palku 10-20 protsenti.
On suur tõenäosus, et kriis annab meile võimaluse teha veel mitmeid vajalikke otsuseid, näiteks ellu viia haldusreformi.
Ka valitsusjuht Ansip ütles möödunud nädalal, et "patt oleks heal kriisil lasta raisku minna, tegemata neid reforme, mida headel aegadel teha on võimatu".
See tähendab, et Peep Mühlsil, Eesti Koostöökogu (endise Ühiskondliku Leppe) sihtasutuse juhatajal on võimalus lähiajal orbiidile kerkida. Loodan juba lähinädalatel näha, millega Mühls välja tuleb, või jääb tema asutus naljanumbriks.
Kõige hullem variant on aga, kui Eesti kärbib hoogsalt kulusid, kuid ei suuda sellega hakkama saada ning valib lõpuks ikkagi devalveerimise tee. Või saavad sellise sigadusega hakkama lätlased-leedulased. Sel juhul tasub tõsiselt võtta Edward Harrisoni meenutusi Buenos Airese mässust.
Maris Lauri hoiatab, et devalveerimine ja sellele järgnev jõukuse langus põhjustaks väga suure väljarände. Leedus kestis Vene kriisi järgne madalseis peaaegu 2002. aastani. Kui 2004. aastal läksid Euroopa Liidu piirid rändele pisut lahti, lahkus aastaga kümme protsenti töötajatest - lihtsalt mälestused töötusest ja vaesumisest olid nii rängad, et lootus paremale elule kodumaal ei tundunud enam usutav.
Seda saatust Eesti ei vaja. Mul endal pole ka mingit tahtmist kuhugi Iiri või Soome kolkasse kolida.
