rataste arvust lähtuvalt peaksid tänase loo kangelased olema eriti tulvalised liiklusvahendid. Niisiis – daamid ja härrad, saage tuttavaks: kuue- ja kaheksarattalise maastikusõidukid!

Kus on uudis?

Tõepoolest, mis siin siis imelikku. Paljurattalised veoautod liiguvad meie mail juba pikki aastakümneid. Asi ongi suuruses: Kanada firma Argo maastikusõidukid jäävad gabariitidelt alla ka väikeautodele. Ent nagu hästi teada, pole suurus ju tähtis. Õigemini on, aga vastupidises mõõtes. Tänu oma väiksusele ja kergele kaalule pääsevad Argod kohtadesse, kuhu normaalsel inimesel ei tuleks pähegi mingi mehaanilise liiklusvahendiga trügida. Igatahes viis esimene proovisõit lehemehed sõna otseses mõttes sohu. Tagasiteel sain ka ise juhtivale kohale asuda. Metsavahel ukerdamine ei olnudki nii põrutav elamus, ent kinnikasvavast-soostuvast järvesopist ülesõit seda enam. Ausõna, jalgsi püüaksin ma sellistest kohtadest suure kaarega mööda hiilida. Teine sõiduk läks ees, mina talle järgi ning instruktor innustas-lohutas: “Eesmineja läks liiga vedelasse koht, aga kui ta kinni jääb, tõmbame vintsiga välja!”

Aga meie ise? Ei mingeid probleeme – sõitsin üle mülka, vastaskalda juures tegin täisnurkse pöörde (otse maale ei pääsenud, võsa oli ees) ja kalda äärde hoides kulgesin kõvale maale tagasi.

Tegelikult polnud pabinaks põhjust, sest Argod oskavad muuhulgas ka ujuda. Aga see polegi nii imelik, sest kummalisi omadusi on neil sõidukeil palju. Nii palju, et ma ei teagi kohe, kust alustada.

Veider, kummaline, imelik…

Hakkaks ehk ratastest pihta. Neid on küll palju ja kõik ka veavad, ent keerata ei saa ühtki. Juhtimine käib nagu linttraktoril, ühe külje rataste pidurdamisega. Veel paar aastat tagasi juhitigi Argosid kahe kangiga, nüüd on aga juhikohal (see asub ees PAREMAL) juhtraud nagu mootorrattal. Gaasi antakse parempoolse käepideme pööramisega, pidurihoob asub vasaku käe all. Sõiduki enda juhtimine aga meenutab algelist arvutimängu.

Soovitud suunas keeramiseks tuleb juhtrauda mitte sujuvalt keerata, vaid üksikute nõksatustega sõidukit jupikaupa keerata (et pidurid üle ei kuumeneks). Ilusa kaare asemel joonistab Argo seetõttu hoopis nurgelisema trajektoori. Tundub veider, ent veerandtunnise harjutamise peale õnnestus see juba päris hästi. Muide, kuuerattaline paistab kaheksarattalise kõrval küll vaese sugulasena, ent juhtida laseb ta end oluliselt paremini.

Tavalise käigukasti asemel on Argodel variaator, eriti raskete olude tarvis saab kasutada ka aeglustit. Ühel sõidukil olid rataste peale tõmmatud ka roomikud ning selle erisurve maapinnale öeldakse olevat umbes kolm korda väiksem kui inimesel. Mõistlikul kasutamisel ei lõhu masin seetõttu ka pinnast. Roomikud on küll mõeldud eeskätt talvevarustuseks, ent nende eelised olid näha ka suvistes oludes. Roomik-Argo läks ilma aeglustit kasutamata üles liivasest nõlvast, kus nii kuue- kui ka kaheksarattaline poole peal toppama jäid. Roomikute miinuseks on muidugi kehvem manööverdusvõime.

Jõuallikad on Argodel üllatavalt nõrgukesed. Kaheksarattalist Avengeri käitab vesijahutusega V2, millel töömahtu 674 kuupsentimeetrit ja võimsust 26 hobujõudu. Kuuerattaline Bigfoot saab hakkama õhkjahutuse ja 570 kuubikuga, võimsust saadakse sealt 18 hj. Ometigi on sõidukid vastavalt kuue- ja neljakohaline ning suudavad kanda 520 või 320-kilost koormat.

Nagu juba mainitud, oskavad Argod ka ujuda. Sestap on kere alumine osa paadipõhja kujuga ning sõiduki varustuse hulka kuulub ka pilsipump. Paadikuju tuleb kasuks ka kuival maal: järskude kallastega kraavist läbi sõites pole karta, et sõiduki nina maasse tungib. Vees suudab Argo edasi liikuda ka rataste jõul, ent pikemate vahemaade läbimiseks saab sõiduki külge kinnitada autonoomselt toimiva päramootori.

Spartalikud tingimused

Mugavustega on Argodes lugu kehv. Istuda saavad kõik pardalviibijad, tagaosas küll sõidusuunaga risti (minu meelest pole tooli meenutav iste küll kõige parem lahendus, väga ebatasasel maastikul oleks sadulasarnane iste märksa tõhusam). Ent maastikul hädatarvilik käepide on põhivarustuses olemas vaid juhi kõrval istuja tarvis. See-eest leiab käepideme kõrvalt kaks joogipudelihoidjat – Ameerika päritolu sõiduk pole ilma mõeldav.

Takkapihta puudub Argodel ka vedrustus, ent paksud madalsurverehvid ajavad asja tegelikult päris hästi ära. Muide, kaheksarattalise sõiduki rattad paiknevad läbivuse huvides banaanikujuliselt: esimesed ja tagumised keskmistest veidi kõrgemal.

Misa puutub mugavusvarustusse, siis näiteks kokkupandav presentkatus on lisana saadaval, nagu ka reeling tagaosa ümber. Ameerika sõidukile iseloomulikult pakutaksegi laias valikus kõiksugu vidinaid. neist huvitavaim on ehk ujumisvõimeline järelhaagis.

Mis selliste sõidukitega küll pihta võiks hakata? Keskmisel kingakulutajal pole nendega kindlasti midagi teha. Ent näiteks jahimehed pääseksid maastikukulguril lihtsa vaevaga kohtadesse, kuhu jalgsi jõudmiseks tuleks mitu tundi läbi metsa ukerdada. Ja eks ole neid ameteid teisigi, kus niisugune sõiduriist ligipääsmatutesse kohtadesse ligipääsu lihtsustaks.

Tootjafirma ise tähistab oma “lapsukesi” lühendiga ATV (All Terrain Vehicle). Meil tuntakse sama tähekombinatsiooni all seni küll rohkem “neljarattalisi mootorrattaid”. Ilmselt õnnestub kasutusvaldkonnad siiski rahumeelselt ära jagada. Tava-ATVga ei söanda ilmselt keegi päris sohu tungida, teisalt pole Argoga mõtet ka asfaldile ronida – rehvid ja jõuülekanne annavad seal kiiresti otsad. Tegelikult seab ka maastiku raskus ikkagi omad piirid, ent Argo puhul onn need piirid lihtsalt kaugemal.

Kuna tegemist on tõsiste profitööriistadega, siis pole Argod ka odavad. Bigfoot 6x6maksab umbes 150 000 krooni (mõnikümmend tuhat rohkem kui odavaim neliveoline tava-ATV), Avengeri 8x8 eest küsitakse 240 000 krooni.

Argo Avenger 8x8

 Disain

 3

 Tehnika

 4

 Kiirus

 1

 Nauding

 5

 Praktilisus

 5

 Hind

 2

Mulje: liigub ka seal, kus enamasti polegi vaja liikuda.