Siinkohal ei räägi ma teletähekestest ja popstaaridest, ärimeestest ja pankuritest, ministritest ja riigikoguliikmetest, kelle sissetulekuid ajakirjandus pööbli rõõmuks aegajalt kokku arvutab, vaid kõige tavalisematest asjameestest, tärkava keskklassi tublidest esindajatest. Olgu palk kui suur tahes, töötaja arvab ikka, et müüb oma tööjõudu liiga odavalt. Ning erilist viha teeb, kui tal on põhjust arvata, et keegi saab rohkem.

Minge mõnda büroosse ja kuulake, millest seal räägitakse, kui ülemused silmapiiril ei tolgenda  - üks lõputu rahajutt käib hommikust õhtuni. Aegajalt levivad legendid müstilistest numbritest, mida kuskil kellelegi justkui makstakse, need teevad jutupaunikute tuju veel närusemaks.

Tuleb tunnistada, et vanasti niisugust probleemi ei eksisteerinud. Nõukogude asutustes teati üksteise palganumbreid väga hästi. Näiteks huumori- ja satiiriajakirjas Pikker maksti palka ühest luugist, kõik nimed ja numbrid olid palgalehe peal koos. Kaido Liiva sai vist mingi 250 rubla, Toomas Kall 220 rubla, Vladislav Korzhets 200 ja meie Trulliga kumbki 180 rubla kuus. Umbes sellised need arvud olid, kas suured või väikesed, igatahes ei ingunud ega irisenud raha pärast keegi.

Tänapäeval kuulub palganumber inimese kiivalt varjatud saladuste hulka. Tööpakkumiskuulutusteski räägitakse vaid ebamäärasest “palgast vastavalt tulemustele”. Tagajärg? Inimesed on segaduses ning vaevlevad halvasti varjatud uudishimu ja ebamäärase kadeduse küüsis. Eriti mehed, kes harjunud juba poisipõlvest peale muretsema, ega neil mõni asi liiga väike ei ole.