Kollakas nagu settekivim

Hoone pehmelt kollakaks krohvitud pindu ilmestavad kauni dolomiidiga kaetud müüriosad. Raske on siiski öelda, kas maja seinad on rohkem kivist või hoopis klaasist, niivõrd suure osa moodustab aknapind. Sestap on maja väga avatud olemisega, valgus paistab sellest kohati lausa läbi. Selleks on arhitekt täiesti teadlikult loonud vaatekanaleid, teinud mõne akna lisaks kohta, mis tagab läbivaate. Akendega sama rida ajavad tammespooniga siseuksed, mille keskel on ergastavalt kollase klaasiga ribad, andes mõnele vaatele erilise särtsu.

Allkorruse kõrgetes ruumides jäänuks standardne siseuks liig ahistavaks "auguks seinas". Lahenduseks olnuks erimõõdus, kõrgemad uksed, kuid ka nende hind on tunduvalt kõrgem. Et pilti avardada, on arhitekt selles majas kavala lahendusena uste kohale toonud klaasitud avad, milles on sama rõõmus kollane klaas, mis ukselehti poolitab.

Hoone põhiplaani vaadates näete, kuivõrd selle vorm sõltub sisemisest struktuurist - see on kõike muud kui ülbe kast. Ilmselt tuleneb see asjaolust, et erinevalt tavapärasest suudab arhitekt Aita Teigar maja juures näha nii suurt kui ka väikest vormi, olles võimeline kujundama ka hoone sisemust, värvide ning materjalideni välja. Kuivõrd interjöör vajab veidi teistsugust mõtlemist, keskendumist muudele asjadele, käib kahel toolil istumine arhitektidele enamasti üle jõu ja nad eelistavad sisetööd jätta sisearhitektidele.

Ka meil tuli pildistades nentida, et kuhu ka kaamera pöörad, saad kohe pildi kaadrisse - see näitab, et maja juures on kõik harmooniliselt paigas. Tänu ohtrale klaasipinnale oli siseruum ka niivõrd valge, et pildile jäi nii see, mis toas, kui ka see, mis maja ümber, hinnaalanduseta. Tavaliselt tekib sellega ikka raskusi.

Looduslikult, pelgamata ka metalli

Maja sisemus on lahendatud naturaalses võtmes, alates faasitud tammelaudadest põrandast ja lõpetades vahva punutud voodiga. Mõned vajalikud mööblitükid on valmistatud Aita Teigari jooniste järgi. Need on samuti kaetud tammespooniga, nagu ka majas leiduvad lükanduksed, mis seintes peituvaid garderoobe varjavad.

Tor e vaatamisväärsus o n maja keskel paiknev akvaariumisein. Kandepostide vahel seinas, mis on bambustapeediga üle tõmmatud, ujuvad prisked ja uudishimulikud kalad. Kui trepi poolt vaadata, tundub, nagu oleks terve tuba vett täis. Või õigupoolest terve maailm, sest taga paistab kohe mets.

Elutoa lakke on leitud eriti minimalistlik valgusti, mis oleks nagu selle toa jaoks loodud. Tekkis isegi kahtlus, et on eritellimus. Siiski selgus, et kõik majas leiduvad napi vormikeelega valgustid on leitud Hektor Lighti valikust, tihedas koostöös arhitekti ja rõõmsa majaemanda Cristine vahel.

Esiku kaunilt poleeritud soojadelt Scorpion-marmorist kiviplaatidelt pääseb kurakätt töötuppa, hüvakätt avaneb elutuba, mis jaotub targalt kolme tsooni. Akna suunas kahaneb perspektiivis pikk söögilaud ning laes jälgib selle suunda lambikolmik. Lauast vasakule avaneb olemisplats ja teisele poole - pilgu eest veidi nurga taha varju - jääb mugav köök.

Hoone vorm teenib sisu

Trepist mööda, tee peal kalu tervitades, pääseb majandusruumidesse ja sauna-puhketubadesse, kuhu on toodud kerge ja lõõgastust lubav bambusmööbel, mis teadlikult erineb ülejäänud maja soliidsest raskepärasusest. Veidi õhulisem, kuid siiski toekas-mugav, ei meenuta selle vorm siiski lõunamaiste suguvendade edvistamist kergemeelsete kaarvormidega, vaid jääb kaine ja kandilise balustraaditemaatika juurde.

Kogu alakorruse sisustus on liivakarva, vaid söögilaua toolid on saanud tumeda nahkkatte. Siin pole vajadustki mingi aktsendi järele, see vahest isegi segaks pilgu libisemist rahulikule metsavaatele.

Elutoa lagi tõuseb astmetena. Istumisnurga osa on ühekorruseline ja märksa kõrgem kui normaalkorrus. Poole pealt mõtleb lagi aga ümber ja sööstab üles, saates akende kaudu teise korruse tasandil valguselisa alla elutuppa, valgustades teise korruse silda ning turvates trepitõusu.

Magamistuba kasutab skeemi, mis on osutunud paljude meelest otstarbekaks: voodi on paigutatud keset ruumi, selle peatsisse on loodud seinajupp, mille taga on avar garderoobiosa. Sealt saab ka pesemisruumi. Valgust pääseb sisse kolmest suunast: magamistuba avaneb kahest küljest metsale ning pesuruumiski on aken, mis metsa poole piilub. Toa ainsaks kujunduselemendiks on tume ja toekas punutisvoodi, mis täidab oma ülesannet piisava väärikusega. Kaks pea märkamatut lambikuubikut tumeda peatsi otstes liigendavad aga hämaruses seina valgusvihkudega elavaks ning kui pererahval peaks tekkima tahtmine kasutada kardinaid, on need selles ruumis ärksalt triibulised, imiteerides puutüvede rütmi.

Mitte igavalt ega ka surmtõsiselt

Lastetoad on kumbki oma laadis. Üks neist on sisustatud läbiproovitult vastupandamatu Gautier' meremeheteemalise lastemööbliga. Teise toa elanik näib veidi enam eksootikat armastavat, mida väljendab toas peatähelepanu koondav tume antiikse moega hiina kummut.

Laste tillukesse tualettruumi mahub ka dušš, ruumis lõbutseb klaasmosaiik, liigendades pindu nii funktsiooni kui ka nalja pärast. Siinne veesiniroheline koloriit meenutab merelisust, rõhutades, et tegelikult pole ka meri siit majast kuigi kaugel.

Selle ruum haaval maast kerkiva maja maalähedust arvestades ei tule sugugi üllatusena, et seda kütab maasoojuspump (Movek), mis toidab vee baasil põrandakütet terves majas. Kogumistorud pole ka haljastusele pärssivat mõju avaldanud, liiatigi arvas peremees, et ju on nende k r unt piisav a lt suur, et küte igati ära toita. Tänapäevase madalenergiamajana on hoonel ka soojusvahetiga ökonoomne ventilatsioonisüsteem, mis, muide, oli täiesti vaikne. Kui masinad automaatika juhtimisel tasahilju oma tööd teevad, jätab see perekonnale vabad käed oma asjadega tegeleda, keegi ei pea katelt teenindama või regulaatoreid jälgima. Ka ehitajatega Messiehitus OÜst oli pererahvas väga rahul. Neid võis igati usaldada ja hakkama said nad kõigega. Kuna nad aga ei pidanud sugugi reklaami järele janunema (töö kiidab tegijat), siis võtku lugeja lihtsalt teadmiseks, et Eestis siiski veel asjatundlikke ehitajaid jätkub.