Pallimeri ja metslased lõunamere saarel
Hetkel ei tahaks ma reisi Mallorcale soovitada teistele kui ehk vaid robustse füüsise ja põleva vaimuga kunstnikele. Kahtlemata saabub kunagi ka päev, mil õrnad amatöörid ja isegi kaunid naised võivad külastada Palmat sama vähese pingutuse ja ebamugavusega kui näiteks Genfi.
- George Sand "Talv Mallorcal" 1838 -
Lainelise pinnavormiga lagendik on silmapiiri kauguseni kaetud üksteisest läbipõimunud roheluse ja pallimerega. Tuhanded oranzhid ja kollased pallid haaravad tähelepanu esimesena, siis puhkab silm nende ümber lokkaval rohelisel lehestikul.
Pallid on riputatud pisikeste puude otsa või laotatud nende ümber, tsitrusviljade vahel tatsavad aeglasel sammul veidi pulstunud karvaga uted, lambad ja oinad. Mõni nakitseb rohtu, üks veidi väsinud emane viskab pärastlõunases leitsakus pikali ja jääb puu varju põõnama väike utt udara iga nisa otsas.
Eemalt kostab ka lehmade laiska ammumist ja paksude kaelade ümber seotud kellade vaikset helinat. Päikeseloojangu paiku kasvab lehma- ja lambalaulu ühendkoor kellukeste saatel närvilisemaks ja paisub siis äkki kumedateks forte fortissimo kellalöökideks. Kaugemal mägede vahel, oru teises servas, paistab väike küla. Selle kohal kõrguvast kirikutornist kostuvadki kaheksa kellalööki, mis kutsuvad loomad öömajale ja tuletavad inimestele meelde, et õhtusöögi aeg on käes.
* * *
Mallorca ei ole pelgalt odava paketiturismi paradiis, kus purjus Skandinaavia teismelised läbustavad, taustal vanemad lõbusad Saksa daamid sumisemas. Just sellise sisuga reklaamkampaania peaks Mallorca maailma paiskama.
Meeletult ilusa loodusega talvel üsna inimtühi ja väga
kergelt ligipääsetav saar võiks olla iga matkaja
puhkusepaikade nimekirjas. Mallorca (ja lähedal asuva Ibiza) maine on aga
seoses päikeseturismiga nii alla käinud, et reisilt kohalikku
koloriiti otsiv rändur juba pelgab sinna minna.
* * *
Hirmul on suured silmad. Tegelikult on ka pealinn Palma väga sümpaatne linn. Imekitsaste tänavate ja kõrgete majadega vanalinn meenutab ükskõik millist Hispaania või Portugali vanemat linna. Renessansist pärit linnamüür põimub väheste järelejäänud keskaja müürijuppidega, nende peal on rajad, mida mööda saab ronida ja linna imetleda.
Nagu paljud Lõuna-Euroopa rannikulinnad, koondub Palmagi corniche’i, st peamise mereäärse tänava ümber. Otse merele vaatab uhke katedraal – vaade, mida peetakse üheks kõige maalilisemaks kogu Hispaanias. Gooti kirikut hakati Palmasse ehitama 1230 rekonkista käigus, endise mauride tsitadelli varemetele. Praeguse katedraalini jõuti alles 500 aastat hiljem. 20. sajandi algul renoveeris seda ka kuulus arhitekt Antoni Gaudi, ometi ei ole tema omapärast käekirja seal palju tunda.
Lisaks Palma vanalinnale tasub kindlasti käia hispaania moodsa kunsti muuseumis. Innovaatilise arhitektuuri, maastikukujunduse ja moodsate skulptuuridega on kogu muuseumi ümbrus põnevaks muudetud. Sees võib leida ka Mallorcal mõnda aega elanud Jean Miro, Picasso, Dali ja päris noorte Hispaania kunstnike töid.
* * *
Hispaania keele kursustelt saadud keeleoskustega ei ole Mallorcal palju peale hakata. Kohalikud räägivad hoopis mallorquini: see on segu Hispaanias räägitavast katalaani keelest ja Mallorca oma aktsendist. Segu kõlab tavainimese kõrvale midagi Hispaania ja Prantsuse riigikeelte vahepealset. Kuna raha toob saarele ikkagi turism, siis saab keskustes hästi hakkama ka inglise ja saksa keelega.
Süüa saab Mallorcal suurepäraselt. Asjatundjad suudavad ilmselt välja tuua erinevusi mandri-Hispaania köögiga. Amatöörile tunduvad need aga sarnased: väikesed portsud tapaseid, mida jagatakse terve laudkonnaga. Tavaks on kõndida ühest restoranist või kõrtsist teise ja proovida iga koha parimaid delikatesse. Mahlase kastmega šampinjonid, friteeritud mereannid, tugevalt maitsestatud lihapallikesed, mmm...
* * *
Põhjamaalasena Lõuna-Euroopasse päikesepuhkusele sõites tundub üks kama kõik, kas minna Mallorcale, Ibizale või hoopis Hispaania või Portugali lõunarannikule, Itaaliasse või Kreekasse. Üks Lõuna kõik ju, samas ikkagi Euroopa.
Vastavate riikide elanikud teevad aga kultuuri osas vägagi vahet: näiteks Itaalias ja Portugalis on kombeks oma riigi lõunaosa nimetada hellitavalt Aafrikaks, Marokoks või mauride maaks. Mallorcat peeti veel üsna hiljuti ka Lõuna-Euroopas paganlikuks Lõunamaaks (kuigi kaarti vaadates selgub lihtne tõsiasi, et kogu saarestik asub Vahemeremaade lõunarannikutest tunduvalt põhja pool!).
18. sajandil tuli romantism ja keeras seni valitsenud arvamused kaugete kantide kohta pea peale. Rousseau järgijate Prantsusmaa hakkas hindama „üllaid metslasi“. Idealiseeriti koloniaalmaade päriselanikke ja Mallorcalt lootsid prantslased leida „väikese Aafrika“, mis oleks lähemal ja kättesaadavam kui päris Aafrika.
Saareelanikud olid kindlasti tunduvalt konservatiivsemad ja vähem haritud kui Kesk-Euroopa kõrgklass. Aga kindlasti ei olnud nad ka naiivsed heasüdamlikud metslased, keda romantistid neis leida lootsid.
„Rändajad teevad valesid järeldusi nähes lõunamaalaste rõõmsaid nägusid ja värviküllaseid kostüüme, mis peegeldab justkui igikestvat päikselist pühapäeva; nende rumalust ja ettenägemisvõime puudumist tõlgendatakse pastoraalse rahu kehastusena.“ Nii pahuralt kirjeldas mallorcalasi Prantsuse romaanikirjanik George Sand, kes 1938nda aasta talve koos oma laste ja vastselt leitud armastuse Frederick Chopiniga talve sellel hirmsal saarel veetsid. Mõtlemata hetkekski, mida pidid omakorda tundma vaesed ausad maainimesed, kes nägid esimest korda elus naist, kes suitsetas, käis mehe riietes ringi ja sattus kirikusse äärmiselt harva!
Sand ei hoia mõistmatusest tekkinud halbu emotsioone vaka all. Küll olid need saareelanikud kultuurikauged ja haisvad, kohtlesid laeval sigu paremini kui inimesi ja sisustasid maju hoopis ebamugavamini kui Prantsusmaal! Pärast õudsat talve kirjutas Sand raamatu „Talv Mallorcal“, mille paarisajal leheküljel kohtab üha lõbusamaid kirjeldusi üleelatust ja juhtnööre teistele minejatele. Näiteks et kui üksi metsas ninaga tõmmata ja tunned rasva haisu, siis on kindel, et paari kilomeetri kaugusel möödub mõni päriselanik!
Ajaloo irooniana lõikab Sandi ja Chopini tollastest hädadest tänapäeval suurimat kasu Mallorca turismitööstus. Valldemossa kloostri kambrid, kus Chopin bronhiidiga võideldes nii mitugi surematut klaverikontserti kirjutas, on väga atraktiivne turismiobjekt. Mille suveniiriputkas Sandi kuri raamat loomulikult palju ostjaid leiab.
* * *
Nutikas puhkaja võib Mallorcal nädalaid ringi rännata, ilma et ta kohtaks ühtki märki ei sajanditepikkusest raskest ajaloost ega viimase 60 aasta laastavast massturismist. Aga Mallorca ajalugu ei ole olnud lihtne ja sujuv, katsumused on sarnast mõõtu eestlaste 700-aastase orjaööga.
Viimased mälestused Rooma keisririigi valitsusajast pühkis Mallorcalt tähelepanuväärse nimega Kesk-Aasia hõim Vandaalid, siis laastasid maad maurid ja vahepeal (9. sajandil) astusid läbi koguni viikingid.
13. sajandil tuli verine rekonkista, mille käigus hispaanlased lammutasid julmalt pea kõik mauride ehitised. Omalt poolt püstitasid nad vaid võimsa Palma katedraali.
Hispaaniaga ühendamine tähendas seda, et võim koondus mandrile, saarestikul keelati iseseisev kaubandus Uue Maailmaga ja Mallorca majandus käis kiirelt alla. Vaevalt jõudis Hispaania kohalike talupoegade ülestõusu veriselt maha suruda, kui järgnesid Põhja-Aafrika piraatide rünnakud. Maurid tahtsid kättemaksu: äsja Lõuna-Euroopast välja aetuina elasid nad ennast nüüd Hispaaniale kuuluva saarestiku peal välja.
16. sajandi Portugali kroonik kirjeldab Mallorca elanikke uskmatute metslastena, kes ei tunne leiba, elavad piimast ja taimedest ja „kahtlevad sügavalt kuninga olemasolus“.
* * *
Mallorca allakäik jätkus sadu aastaid. Kohalikud aristokraatide suguvõsad tülitsesid omavahel, rahvas hakkas välja rändama ja justkui õnnetustest oleks veel vähe: 17. sajandi keskel suri katku 15 tuhat mallorcalast. Isegi 19. sajandi Mallorca elu peamised märksõnad olid mahajäetus, vaesus, näljad, epideemiad, kollane palavik, koolera. Probleeme oli nii palju, et kuni 19. sajandi lõpuni ei olnud saareelanikel erilist energiat näiteks poliitika või kunstiga tegeleda.
Hispaania kodusõja ajal (1936-1939) olid Mallorca ja naabersaar Menorca naljakal kombel eri pooltel. Menorca toetas vabariiki, Mallorcast sai aga sõja ajaks fašistide baas.
Hoolimata raskest ajaloost sai Mallorcast eliidi puhkepaik. Kuningas Edward VII ja Edward VIII, Winston Churchill ja Aga Khan olid saarel tihedad külalised. Sellele eliidi varjupaiga mainele ehitaski Mallorca üles oma massiturismi kontseptsiooni, mis pärast Teist maailmasõda mühinal töösse läks. Pärast Franco surma 1975 kadusid viimased takistused majanduse arenguks ja tänaseks on Mallorca SKP inimese kohta kõvasti üle ELi keskmise.
* * *
George Sand tuli välja oma arust revolutsioonilise ideega parandada laevaliiklust ja meelitada saarele puhkajaid. Kui ta vaid näeks, kui kapitaalselt tema süütu utoopiline äriidee tänaseks realiseeritud on!
Massiturism ei ole muidugi imelahendus. 90ndate lõpus tulid kohalikud tänavale, et protesteerida rikka lääne turisti laiamise vastu: üle 20 protsendi maast on müüdud välismaalastele ja igal aastal saabuvad 13 miljonit paketituristi laastavad mõõdutundetult saare loodust. Valitsus üritab praegu kõigest jõust turismifirmasid kantseldada ja kohalike sõna maksma panna. Osaliselt on see ka õnnestunud: kõige rohkem loodust ja inimesi seganud resordid on kinni pandud ja uusi proovitakse ehitada säästlikumalt.
