Palun tubanaine ja number välimusiga
Nii küsib hotellis Venemaalt tulnud võõras, kes on omandanud tänavu Moskvas ilmunud raamatukese "Vestlusi vene ja eesti keeles". Kirjastuse Astrel.Ast.Tranzitkniga (Nautšnaja Kniga loaga) välja antud vestmik annab tunnistust tõsiasjast, et eesti keel on Moskvas ikka väga võõraks jäänud. Tublid koosatajad-toimetajad pole kuskilt ühtki keeleoskajat kätte saanud ja on hakanud sõnaraamatute abiga ise eestikeelseid lauseid konstrueerima. Isegi Karl Vaino, kes kuuldavasti Moskvas elab, oleks saanud toimetajaid pisut aidata…
Autorid teatavad sissejuhatuses, et eesti keel kuulub soomeugri keelte hulka ning et keele eripära on kaashäälikute vahetumine (leib - leivad), aga ei oska selle teadmisega miskit peale hakata. Kuskilt korjatakse koguni näide, et kuld olevat mitmuses kill… Kui sõna muutmine käib siiski üle jõu, lisatakse ma-tegevusnimele lihtsalt hea õnne peale oleviku esimese pöörde tunnus: lootman.
Kohati tuleb indoeuroopa keeleloogikast lähtuv võimalikult sõnasõnaline tõlkimine lausa Heinrich Stahli meelde. "Kus ma saan võtma triikraud?" kõlab üsna parunliku keelendina. Nagu muistsed sakslastest estofiilidki ei usalda koostajad käändelõppe, vaid kasutavad pigem määrsõna (numbri sisse). Vanale kirjaviisile viitab sõna se (see) järjekindel kirjapilt. Talurahva aegadest pärineb ka autorite usk, et eesti keeles on veel tundmata sõnad härra ja proua, damõ i gospoda tõlgitakse perenaised ja peremehed. Ei peeta tõenäoliseks, et eestlased võiksid mõista sellist moodsat sõna nagu terminal ja leiutatakse keerukalt ümberütlev lennuki kaikülge. Idamaadlus (karate) on aga õnnestunud selgitus. Eeposlikule pidulikkusele viitab sõna tooge asemel läbivalt esinev kandage - olgu siis restoranis või hotellis.
Sellise sõnaloome puhul sünnib nii veidraid toorlaene (valutaja - spordivõistlusele kaasaelaja, jalgpallihaigla patsient) kui ka õnnestunud metafoorseid kirjeldusi: puteli võti - korgitõmbaja. Väga trendikad on ka uudissõnad mahevagun ja karevagun. Muidugi sugeneb ka lihtsalt arusaamatuid keelendeid nagu parrassaadenaine.
Kokkuvõttes jääb raamatust mulje, et tublid Moskva keelenaised (toimetajad Kozlova ja Putkova) on avastanud ühe haruldast keelt rääkiva inimtõu koos mõnede möödunud aegade tublide pastorite kirja pandud keelemälestistega ning on need nüüd vestmikuks vorminud. Filoloogiline vägitöö kahtlemata…
Teisalt tuleb meenutada, et 1940. aastal Venemaal koostatud vestmikus, mis õpetas eestlastele käske ja ähvardusi jagama, oli keel päris korralik. Kas tõesti on viiskümmend aastat suurt sõprust ja viisteist aastat lahuselu keelekontaktid täitsa kaotanud? Kas tõesti polnud kellelegi helistada ja abi küsida?
