Palusalu, paljajalu, püüdis kalu, võitis talu!*
Pätsi ajal rajati Pillapallu 56 asundustalu. Nüüd on Pillapalus selliseid maju, kus veel elu sees, vähem kui nelikümmend. Enamasti on Pillapalu rahvas pensionärid. Tööealised käivad Tallinnas tööl. 50 kilomeetrit pole pikk tee.
Ja postiljon Laine Alandi väntab oma kollase jalgrattaga iga päev maha kümme kilomeetrit Pillapalu teid.
Endel Komp (84) ei teadnud olümpiamängudest midagi
"Endel, tee uks lahti!"
Postiljon Laine kolgib tükk aega Purumäe talu akna taga, enne kui Endel ukse lahti teeb. Endel tuleb ukse peale, nägu must, nagu oleks ta terve küla lõõrid ja korstnad kõik järgemööda puhtaks rookinud. Ja sõrmed on tal paksult suhkruga koos – suhkrukotil läinud põhi alt ära!
"Endel, kas te teate, et Eesti sai kolm olümpiakulda?"
Endel: "Ei mina ei tea midagi. Mul ei käi lehti, mul pole telekat, mul pole raadiot ka. Ma elan nagu maa all!"
Aga kahekordset olümpiavõitjat, Pillapalu meest Kristjan Palusalu teab Endel hästi.
"Palusalu oli sõbralik mees. Ei olnud selline…"
Postiljon Laine: "…uhke."
Endel: "Jah. Uhke ta ei olnud. Tõeliselt suured mehed ei ole uhked ega kekatsid!"
Elu proosalisema poole pealt toob Endel esile kaks kitsaskohta.
Esiteks: käärid, millega Endel habet ajas, on lootusetult kadunud ("habe hakkab varsti jala alla jääma!"), ja teine asi: Endlil on siiamaani talu riigilt välja ostmata ja Endlil on mure, et vald tahab maja ära võtta.
Endel: "Aga mina lähen siit ainult jalad ees. Pea ees mina siit ei lähe!"
Vello Aland (53) võttis Kristina võidu auks kärakat
Vello läheb oma karkudega krõbinal trepist üles ja istub hämaras köögis laua taha maha.
"Panen pläru kah, siis on parem juttu ajada!"
Vellol on toas jahedavõitu, mitte oluliselt soojem kui õues. (Õues on miinus viis.) Vello käinud eelmisel päeval postiljon Laine juures koera matusel, jäänud pärast kauemaks küla peale ega viitsinud pärast enam kütta. Puid on ka ainult mõni sületäis.
"Oi! Olümpiat ma vaatasin kõvasti! Eriti kui sõitis meie rahvas, Kristina ja Andrus ja Jaak." Vello suunab lae alla sinise suitsujoa.
"Kui Kristina sai esimese kulla, tuli Palusalu Jüri mu juurde Kristina võitu tähistama. No tema isa ju ka kahekordne olümpiavõitja!"
Omaenese mina liigselt upitamata annab Vello ülevaate kehakultuuri osast oma eluloos. "No mulle meeldisid lühemad jooksudistantsid. 60 meetrit, 100 meetrit, kõrgus, kaugus."
Kustutab koni ära, võtab üles sotsiaalse temaatika.
"Ekspressile see võib-olla ei meeldi, aga vene ajal oli meil siin Pillapalus ikka ilus elu. Meil oli kodus kolm lehma. Auto viis piima kodunt meiereisse. Elu oli kuldne!!!"
Nüüd on Vello panus loomakasvatusse kolm lontiskõrvalist jänest ja kaks kassi. Suvel niidab ise vikatiga jänestele heina, kargud kaenla all.
"Nii see elu läheb. Vahest tuleb mõni joomapäev ka vahele. Ma ei ütle, et ma sopajoodik olen, seda mitte. Aga no ega ma pitsi ei sülita ka…"
"Ega teil kiire ei ole, ma teen ühe suitsu veel."
Valgus Kütt (78) ütleb, et eestlaste võit on vägev
Postiljon Laine koputab Valgus Küti ukse taga (informeerides samal ajal allakirjutanut, et Valgus Kütt on haritud ja kena inimene, pojad mõlemad kõrgharidusega) ja astub siis pikemalt ootamata majja.
Valgus Kütt puhastab soojas valges köögis Õhtulehe peal heeringat.
Postiljon Laine: "Ma tõin sulle uue Õhtulehe. Näe, Peeter Oja lõi kellegi nina veriseks!"
Valgus Kütt, eluaegne ehitusmees, pakub istet, kiidab Eesti olümpiavõitjaid ("See on ikka vägev!!!") ja räägib oma noorepõlvekohtumistest Kristjan Palusaluga. Palusalul olnud ikka sellised randmed, et kolm tavalise mehe kätt kokku panna.
Valgus Kütt: "Ma tegin ka sporti, valasin tinast kuuli ja tõukasin siis seda. Ja ükskord Palusalu tuli juurde ja küsis, et palju ma sellega tõukan. Ma ütlesin, et kümme meetrit. Palusalu viskas kuuli maha, ütles, et ei hakka poisikesele kaotama!"
Farmer Kaato Gross (57) jooksis televiisori ja lauda vahet
Proua Mai Gross jookseb, punane müts peas, ämbrid näpus, lauda vahet. Ja peaaegu sama reipalt galopeerivad lumises koplis kaks saledat ratsahobust. Ja vanaldane kaukaasia lambakoer teeb fotograaf Ingmar Muusikuse säärte suunas jõuetu sööstu.
Perekond Grossil on laudas viiskümmend lüpsilehma, traktoreid ja autosid on aia ääres rivis. Loomapidajate suurima nuhtlusena sõnastab Kaato Gross asjaolu, et pole suudetud välja töötada süsteemi, kuidas farmer vahel ise ka vaba päeva saaks. Masendus tuleb peale, kui ei saa hetkeks ka ära minna. Ja kohalikke ei usalda ka, et võtaks asendajana tööle.
Olümpiavõidud Grossi perel suure töö kõrvalt muidugi nägemata ei jäänud.
Endla Pekka (69) pani võidu auks süldi ja kapsad lauale
"Oi, muidugi elasime olümpiavõitudele kaasa! Me pole mingid viinavõtjad, aga süldi ja kapsad panime lauale ja olime rõõmsad."
Aga suur rõõm ja suur mure võivad vahel lausa korraga tulla.
"Näe. Eile matsime maha oma suure musta sõbra, terjer Muri. Neli tundi kaevasid kaks meest Murile hauda. Maa oli nii külmunud, 40 sentimeetrit oli jääs. Ja Vello, see ühe jalaga mees, võttis pärast mütsi peast ja ütles Murile ilusad sõnad hauda järele. Aga elu läheb edasi, kurvad mõtted tuleb peast eemale saada ja juba esitab Endla oma eluloost säravamaid fakte.
Et ta õppis Tallinna kultuurhariduskoolis ja et selles koolis käis ka Ines Aru ("Küll ta oli ilus tüdruk ja küll tal oli jäme hääl!"). Ja et rahvatantsukorüfee Ullo Toomi hundikoer naksas teda, Endlat, ükskord kannast.
Pillapalus on Endlal hea elada. "Puudust pole meil millestki. Koerad on nii hästi süüa saanud, et ei taha enam kotlette ka!"
Jüri Palusalu (63) arvab, et maja on olümpiavõitjale õige kingitus
Kristjan Palusalu poeg Jüri Palusalu (tuntavalt oma isa nägu) toimetab Kungla talu õuel puukoorma kallal.
Teeb väikese pausi, paneb suitsu ette ja ütleb, et mis musklijõusse puutub, siis selles mõttes on ta rohkem emasse.
"Aga jah. Tugevamat meest pole mina näinud, kui mu isa oli. Kui ma keskkooli lõpetasin, siis ma ei tea, mis elektrimootorit meil oli vaja autokasti tõsta. No see mootor võis kaaluda midagi 300 kilo. Ja ei saanud kolme mehega mootorit auto peale. Ja isa ajas meid ära: minge eemale! Ja tõstis üksi mootori auto peale, nii et polnud asigi!"
Ja niisugused legendid olid, et kui hobune ei jõudnud vankrit tõmmata, rakendas hobuse eest lahti ja tõmbas vankri välja. Ja pärast ütles: "Annab endalgi tõmmata, ime siis, et hobune ei jõua!"
Jüri Palusalu arvab, et maja oleks Kristinale ja Veerpalule paras kingitus küll. Nad ju ka kahekordsed olümpiavõitjad nagu Kristjan Palusalu.
Jüri kasvatab musti lambaid.
Kristjan Palusalu tütar Helle Palusalu, kes elab Meriväljal isa ehitatud majas, arvab, et Pillapalusse rajatud taludes veel vaevalt kunagi aktiivselt põllumajandust tehakse.
"Pillapalu tulevik on suvilapiirkond. Või selline kant, kust inimesed käivad Tallinna tööle. Või teevad midagi sellist, millega interneti teel hakkama saab."
Aga mis olümpiamedalitesse puutub, ütleb Helle Palusalu: "Kahju, et meie taat Kristina ja Andruse võite ei näinud. Temale oleks see olnud väga suur asi."
________
* – värss rahvasuust
Kungla talust ei olnud Kristjan Paljusalule kauaks rõõmu
Kahe kuldmedali eest 1936. aasta Berliini olümpiamängudel kinkis Konstantin Päts 1938. aastal Kristjan Palusalule Kungla talu (arhitekt Erika Nõva).
1941. aastal mobiliseeriti Kristjan Palusalu punaarmeesse, kust ta Soome põgenes ja oli seetõttu pärast sõda mõnda aega vangilaagris.
1947 sai Kristjan Palusalu vanglast välja, läks Tallinna treeneriks ja enam Kungla tallu tagasi ei läinud. 1949. aastal tuli loomad ja tööriistad kolhoosile ära anda. Majad jäeti alles, sinna jäid elama Kristjani äi ja ämm.
Pärast EKP KK kaheksandat pleenumit 1952 läks Kristjan Palusalu elu päris raskeks. Keegi ei tahtnud kodanlikku natsionalisti enam tööle võtta. Paari nädala kaupa tegi olümpiavõitja juhuslikke töid. Püsivamalt sai ta ametisse Tarbeklaasi, hiljem teenindusministeeriumi remondi-ehitusvalitsusse (REV). Kungla talu kõrvalhoone läks ka hiljem REVile, kes sisustas sinna puhkebaasi. 1986. aastal andis REV talu kõrvalhoone edasi Kalevi spordikoolile. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel sai Kristjan Palusalu poeg Jüri Palusalu hoone tagasi.
