Järgnev intervjuu sisaldab
rahvuskangelase tütre Helle Palusalu hiljutisi meenutusi, kuhu on pikitud
lõike kirjastuse Olympia avaldatud teosest “Kristjan
Palusalu” (2006).
*
Kust oli isal see eksimatu
õige ja vale vahel vahet tegemise oskus?
Mina olen
ka seda mõelnud... Aga eks inimesel ole kõik pärit
lapsepõlvest. Isal oli nii, et kui otsus tehtud, siis oli ta
absoluutselt veendunud, et otsus on õige. Ega ta kellegagi nõu ei
pidanud, ikka jõudis ise enda sees otsusele. Ja kui oli otsustanud, siis
oli kindel.
Nagu otsus Kotlase laagrist põgeneda?
Jah. Laagrist ta kodus suurt ei rääkinud. Ütles
ainult: “Ma ei saanud sinna jääda, ma oleksin seal
surnud.” Keegi kirjutas ühes raamatus, et Palusalule antud laagris
kaks toiduportsjonit. No kuulge, ei saanud ju keegi ühtegi portsjonit, kus
seal veel kahte... Isa ütles, et see oli õudne, kuidas seal surdi,
et inimesed sõid rohtu ja siis oli kindel minek.
Muidugi oli
see põgenemine meeletu ettevõtmine, aga isa ütles, et mis
seal valida oli.
Ei rääkinud ka Patarei ajast?
Vähe. Seda rääkis küll, et seal olnud
palju noori, kellest olnud nii kahju. On jutte, kuidas ta seal krimide hulgas
korda loonud. Rääkis ka ise ühe loo. Keegi vangivalvur saatnud
ta ühte kambrisse, kus krimid vangidelt toidumoona röövisid. Isa
ütles, et läksingi siis ja tegin väheke “lennukit”
– võtnud röövlil jalgadest kinni ja keerutanud ringi,
nii et sel puudutanud juuksed kambriseinu. Pärast seda hakanud krimid
karjuma: viige see hull ruttu siit minema!
Ema jutu järgi
polevat isa ülekuulamistel pekstud – mõnitatud, seda jah.
Kord olla isale küll tundunud, et lööks õige
ülekuulaja maha, saaks asjaga ühele poole. Aga lugenud siis
kümneni, nagu tal kriitilistes situatsioonides kombeks oli, ja rahunenud
maha.
Kas isa, kel seljataga selline elu, ka millegi
üle kurtis või kaebas?
Ainult elu lõpul
tervise üle, elu üle mitte. Isa oli optimist.
Kuidas isa reageeris, kui ikka ja jälle hakati pärima
Berliini võitude üle?
Ütles tavaliselt, et
mis sest ikka nii palju rääkida, tuli ju minna ja võita. Ise
ta Berliini jutuks ei võtnud. Kui keegi küsis külla tulles
medaleid näha, siis ütles: “Ma ei tea... Ema ehk teab, kus nad
on.”
Kas tundsite ka puudust neil aegadel, kui isa oli
põlu all ja tööd ei leidnud?
Puudust
küll, kuid nälga mitte. Aga kes poleks tollal puudust tundnud?... Ema
vanemad pidasid isale kingitud Kungla talu, sealt saime oma kartulid, kapsad ja
kaalikad.
Isa sai tollal, pärast viiekümnendaid, pidada
töökohta paar nädalat, siis tehti lahti ja pidi jälle
hakkama uut tööd otsima. Lõpuks tegid tõstja Arnold
Luhaääre ja veel mõne mehega brigaadi ning hakkasid rongidelt
väetisi ja tsementi laadima. See oli kole töö.
Kas isa õpetas teid lapsi sõna või ee
skujuga?
Sõnaga ikka ka. Näiteks lugu minu
komsomoli astumisega. Tartu ülikoolis oli meie kursusel ainult kaks, kes
ei kuulunud komsomoli, aga plaan oli teha komsomolikursus. Ja siis ütles
mulle meie kursuse hooldaja majandusgeograaf Leo Tiik: “Ära riku
ilusat asja ära.” Mis pidi tähendama: ära riku astumisega
Palusalu nime ära. Rääkisin sellest isale ja isa ütles:
“Tead, tütar, kui hirmus on see, kui oled sunnitud pärast
ütlema: ma pidin astuma. Kunagi ei pea!”
Jäigi meie
kahe pärast komsomolikursus tegemata.
Isale meeldis nali.
Võisin olla kolmandas klassis, kui isa oli jäänud onu August
Kukega asju ajama ega olnud veel koju jõudnud. Ütlesin: mina
lähen vaatama, kus ta jääb. Aga ei tea, mis mulle seekord sisse
läks, et tulin koju ja rääkisin emale: “Isa istub Paldiski
maantee kõrtsis ja mängib seal kaarte, napsi võtavad
ka.”
Eks emal oli siis isa käest pärimist. Kui meil
asi isaga jutuks tuli, ütles ta: “Säh, võta viis rubla.
Nii hea vale oli!” Sestpeale jäi meil omavaheliseks naljaks:
viierublane vale! Küll tal oli hea meel, et laps oskab nii kenasti
luisata...
Millised olid isa kultuurihuvid?
Muusikalist kuulmist isal ei olnud, kuid talle meeldis kuulata
viiulit, see oli jäänud nõnda juba lapsepõlvest.
Raamatuid armastas ta lasta minul ette lugeda, küll valikuliselt.
Isa lemmikraamat oli “Mahtra sõda”, seda lugesime mitu
korda. Eriti meeldis talle koht, kus talumehed ei vannu vana seaduse peale,
vaid ütlevad: pandagu meid ahelasse, maetagu meid elusalt maha või
pekstagu narmasteks – mitte ei vannu.
Isa jäi
vist ka ise lõpuni talupojaks?
Jah, isal oli maamehe
hing. Kui ta oma tallu läks, vaatas ta alati esimese asjana maad üle.
Ütles: “Näe, küll on siin ilus põld!”
Üle kõige meeldis talle rukkipõld. Või siis meenub,
kui isa läks kündma ja mina – isa tütar, nagu ma olen
– läksin talle järele. Kui tagasi tulime, siis kiitsin
söögilaua ääres: küll me tegime täna palju
tööd!
Hiljem maal käies ütles isa mulle ikka:
“Ära maga nii kaua! Tule vaata, kella kuue ajal on loodus
kõige ilusam.”
Kui talle pärast Berliini see
talukoht kingiti, ega seal suurt valida polnud, kõik kolm pakutavat
kohta olid soomaade peal. Aga põllud polnud vähemasti kivised nagu
lapsepõlvekodus Vaistes. Tookord lehed kirjutasid, et isale pakutud ka
krunti Nõmmele, aga see pole tõsi. Ago Neo sai krundi
Nõmmele, küll ainult eluaegseks kasutamiseks.
Kas spordihuvi säilis isal ka sportimise järel?
Jah, surmani. Juhtus, et küttis end televiisorist sporti
vaadates nii üles, et ei saanud terve öö magada. Kui
näiteks hokis venelased võitsid ja soomlased kaotasid, küll ta
oli siis õnnetu! Võistlusi vaatamas käis siis, kui kutsuti,
ise ei läinud.
Usun, et talle meeldis, kui rahvas temast
pidas.
Vist jääbki vastuseta mõistatuseks,
miks isa Patareist pärast 20 kuud kestnud ülekuulamisi prii mehena
välja lasti.
Palju on oletatud, mis asjaoludel isa
lahti lasti ja kes oli selle taga. Mõni on pakkunud, et ehk (Johannes)
Kotkas aitas. Lõpuks küsisin seda ise Kotka käest. Ta vastas:
“Ei, mina olin liiga arg.” Räägitakse ka julgeolekujuhist
Boris Kummist ja parteijuhist Nikolai Karotammest, et tänu neile. Ema
läinud ühel võistlusel Kummi juurde küsima, mis isast
saab. See aga vaadanud üle tema, ei olevat väljagi teinud.
Karotamme juurde jõudis ema lõpuks ka. See siis öelnud:
“Paari nädala pärast.”
Nii see võis
ollagi, et need kaks üheskoos selle asja otsustasid. Aga ega isa
sellepärast neist lugu pidama hakanud.
Isa suri 17.
juulil 1987. Oli veel Karl Vaino venestamisaeg. Paul Keres saadeti 1975. aastal
ära Estoniast ning tänavaääred olid rahvast täis.
Kuidas otsustati isa ärasaatmine?
Seda käidi
meiega arutamas – tookordne linnapea käis ning et ema oli
täiesti hüsteerikas, olin mina see rääkija – kuhu isa
matta. Pakuti Metsakalmistule kolme kalmukohta. Seda öeldi kohe, et
künkale ei saa. Vastasin, et olen täiesti võimeline isa ise
matma, Pärnamäele vanaisa-vanaema juurde. Aga seda, et
ärasaatmine võiks toimuda kesklinnas, veel vähem Estonias nagu
Paul Kerese ja Georg Otsa puhul, sellest küll juttu polnud. Jäi see
Pirita paadikuur.
Isa oli patrioot. Tema küll ei oleks praeguse Eesti puhul
jorisenud.
Isa imestas tihti, et küll peab see riik rikas olema, kui
nii palju varastatakse ja ikka teine kokku ei kuku. Venemaa kohta ütles,
et seal ju ainult varastatakse ja juuakse, varastatakse ja juuakse. Nii ei saa
üks riik seista... On nii kahju, et isa ei jõudnud sinimustvalgeid
ära näha.
1941 mobiliseeriti Palusalu Punaarmeesse, 7. septembril 1941 põgenes Kotlasest tööpataljonist, püüti kinni, mõisteti surma, surmaotsus asendati 10aastase vangistuse ja rindele saatmisega.
31. oktoobril andis end soomlastele vangi, sealt pääses tagasi koju, elas kuni 1944. aasta septembrini oma talus Pillapalus. Läks koos perega ka Läänemaa randa, kuid et seal olid juba Vene tankid ees, tuli pöörduda tagasi.
1945. aasta 12. jaanuaril olümpiavõitja arreteeriti ning toimetati Patareisse, kust vabanes
1946. aasta 29. augustil. Seejärel töötas ta treenerina ning käis mööda Eestit koos Kotkaga maadlust näitamas. Pärast partei VIII pleenumit 1950. aastal vabastati ta treeneriametist ning isegi ta nimi vaikiti maha. Uuesti kuulis avalikkus Palusalu olemasolust alles 1958. aastal.