28. aprilli õhtul istusin Tallinna kesklinnas taksosse ja, püüdes kõlada võimalikult loomulikult, laususin: „Palun lennujaama!“

Olin seda fraasi elu jooksul kasutanud sadu kordi, kuid nüüd kõlas see ikkagi teistmoodi, justkui teeksin midagi keelatut või enesetappu. Kuid juht ei kommenteerinud sõnagagi, vaid võttis vaikides paigalt. Meid eraldas paksust kilest turvakardin, mille alaosas oleva augukese kaudu hiljem makseterminaliga õiendada tuli.

Kui foori punane meid korraks kinni pidas, roomasid mööda akent alla suured veepiisad. Rebisin lahti reisimärsi ja käisin veel kord üle kõik asjad, mis sinna ladunud olin: pass, pressikaart, kilekotike näomaskide ja kinnastega, teine kilekott täis peamiselt erinevaid desinfitseerimisgeele. Siis purk C-vitamiini, purk tsinki, karp paratsetamooli, kotike ravimteesid. Kusagil kohvris oli sajagrammine purk hanerasva – jah, hanerasva! – ning taevas nuttis ka sellepärast. Kuid tol päeval oli vihmapilvede kõrval Eestimaa taevas veel midagi – juba laskumist alustanud Lufthansa lennuk. Ja mul oli lennukile ostetud pilet.

Tõtt-öelda polnud ma veel päev varem kindel, kas ikka julgen lennuväljale minna. 


Avalehele
43 Kommentaari
Loe veel: