Teiselpool lauda istub murest murtud naine, kes ei tea mida teha. Ta küsib, kas keegi oskab aidata nõuga. Eve Kallasse (44) on äsja tulnud Nordea pangast, kus temalt nõutakse 1,7 miljoni krooni sisuliselt eimillegi eest. Pisut alla keskmise kuupalga teeniva ja üksi kaht last kasvatava naise jaoks, kellel pole mingit suuremat vara ning kes elab lastega oma ema juures, on see liig mis liig. Nukker naine räägib raske südamega oma loo, lüües tihti silmad lauale. 2007. aastal elab Eve koos oma toonase abikaasa Tarmo Kallassega (46) tavapärast pereelu. Meest näeb küll kodus Mustamäel harva, sest ta rassib tööd teha Soomes ja Rootsis. Tarmo teenistus välismaal pole paha – varem Eestis pottsepana töötanud ja pidevalt rahapuuduses elanud mees teenib lahe teises otsas sildu ja tunneleid ehitades kuni 40 000 krooni kuus. Aga raha tal ikkagi pole, koju jõuab palgast vaid pisku. Ühel sügispäeval viib Tarmo Eve Mähele Arnika teele, kus mees näitab üht pooleliolevat eramut ning teatab naisele, et see on tema unistuste maja. Selle ostmiseks plaanib Tarmo pangast laenu võtta. Umbes 170ruutmeetrine kahekordne eramu maksab „vaid“ 3,9 miljonit ja tehakse täiesti valmis. Sellest saavat hea kodu tervele perele, lastel on oma aed ja puha. Aga Evele maja ei meeldi, ta ei ole laenu võtmisega nõus ning maja tundub liiga kallis. Tarmo solvub ja pühendub tööle Rootsis. Kui mees välismaalt taas naaseb, näeb ta välja väga kurnatud, justkui oleks haige. 2008. aasta sõbrapäeval valmistab Tarmo oma naisele tõelise „üllatuse“. Ta teatab, et on siiski sai ihaldatud maja saanud. Kui Swedbank ega SEB polnud abikaasa allkirjata nõus laenu väljastama, siis Nordea pank tegi seda liigseid küsimusi küsimata. Eve sai šoki. Aga Tarmo jäi peagi töötuks ning korjab elus püsimiseks prügikastidest taarat. Kuidas laen Nordeast välja räägiti, mismoodi Eve sellesse mässiti ning millist rolli mängib kogu loos ilma sõrmedeta Liivar Tolli?
« Avalehele 98 Kommentaari